Jumala ligiolu liigub õrnalt koguduse auditooriumist läbi, hellalt puhates alistunud südametel. Vaikselt ja hardalt tulevad ülistajad vahekäikudest altari ette ja põlvitavad. Teised seisavad oma kohtadel, olles ise süvenenud kiitusse, alistuse märgiks tõstnud käed.

John Bevere seisab ikka veel kantsli taga, silmad kinni, nautides osadust Isandaga. Tema naine Lisa palvetab esimeses reas vaikselt Püha Vaimu juhtimise pärast. Ta palub Jumalat, et Ta saadaks oma tule.
Varem, selsamal päeval, oli John Bevere jutlustanud prohvetliku sõnumi, mis läbistas kõikide südameid. “Jumala intiimselt tundmise hinnaks on süda, mis tunneb ja kardab Isandat,” müristas ta rahvahulgale.

“Jumala ees kabuhirmu tundmisel ja Jumala kartmisel on vahe,” hüüdis ta oma tulises jutlustamisstiilis. “Jumal pole meile öelnud, et me peaksime Tema ees kabuhirmu tundma. Ta ütles, et me peaksime Teda kartma. Nendel kahel asjal on vahe. Värin käib kaasas kartusega – aga see on sedasorti värin, mis tõmbab sind Temale lähemale, mitte ei tõrju eemale.”

Bevere on väga otsekohene ning rihib Jumala Sõnaga otse vaimu. Bevere’i südame igatsuseks on ette valmistada Jumala usklikest koosnevat armeed lõpuaegade lõikuseks ning Jeesuse tulekuks. Seda teeb ta kogu oma hingega.

“Iga inimene Piiblis, kes jäi Jumalale ustavaks kuni lõpuni, oli näljane Tema südame järele ja mitte Tema õnnistava käe järele,” ütles Bevere ühes intervjuus. “Tänapäeval rändavad inimesed maha lõputuid miile, et tulla teenistusele, kus on võidmine, sünnivad imed, naerdakse või prohveteeritakse, kuid samal ajal nad ei tegele viha, kibeduse ja lahkmeelega, mis pesitseb nende südametes. See hoiab neid eemal Jumala ligiolust.”

Teda on iseloomustatud kui Jumala “kuulipildujat”. Bevere ei hakka vabandama selle eest, et ta räägib välja kompromissitut Jumala Sõna.
Tema teenistuse algaegadel ütles Jumal talle: “Ära otsi inimeste tunnustust!”

John ja Lisa Bevere’i täpsed, armastusega jutlustatud sõnumid juhivad tuhandeid inimesi meeleparandusele, õigsuse, pühaduse ja sõnakuulelikkuse juurde nii Ameerikas kui ka mujal maailmas. Juhtida inimeste südamed tagasi Jumala juurde – see on mandaat, mis viis Johni ja Lisa täisajaga teenistusse 1990. aastal. Sellest ajast alates on populaarne abikaasadest tiim, kes elab oma nelja pojaga Orlandos, Floridas, reisinud ringi Kristuse Ihu seas ning jutlustanud usklikele sõnumit sellest, kuidas olla vaba patust, sõnakuulmatusest, tagarääkimisest ja hirmust.

John Bevere Ministries Inc. visioon tuli Bevere’ile ühel septembrihommikul 1988. aastal, kui ta palvetas ühel väljakul oma kodu lähedal. Bevere oli insener enne seda, kui ta 1983. aastal asus Benny Hinni koguduses teenistusse noortepastorina.

Isand näitas tol hommikul Bevere’ile Ameerika Ühendriikide kaarti. “Ma nägin kaardil tulekoldeid,” ütles ta. “Tuli läks intensiivsemaks ning Jumal ütles, et need kohad on lõpuaegade ärkamise kolded. Ning siis Ta ütles, et Ta saadab mu Ameerika idarannikult läänerannikule, Mehhiko piirilt Kanadasse, Alaskalt Havaile, et kitkuda ja rebida, hävitada ja purustada, ehitada ja istutada.”

Bevere’i igatsus oli tegelikult evangeliseerida muud maailma, kuid ta ütles, et võttis vastu selle kutse jutlustada Ameerikas, teades, et see nõuab sellist ususammu, mida nad naisega veel teinud ei ole.
“Jumal ütles, et Ta saadab mu Ameerika juurde,” meenutab Bevere: “Ma lähetan su selle rahva juurde, et kutsuda ta tagasi mu südame juurde.”

Ta jagas seda nägemust vaid oma naise Lisaga ning ühe lähedase sõbraga.
Kuid ühel koguduse pastorite koosolekul viie kuu pärast, rääkis Benny Hinn oma nägemusest, mille Jumal andis talle Ameerika kohta.
Bevere meenutab Hinni sõnu: “Ta ütles: “Jumal näitas mulle nägemuses, et üks teie seast ei ole varsti enam minu juhtkonna liige. Jumal võtab sinu ära ning sa hakkad reisima väga palju. See mees oled sina, John Bevere.” Kui ta seda ütles, siis Jumala Vaim langes mu peale ning ma hakkasin nutma.”

Kuue kuu jooksul hakkasid tulema kutsed, milles paluti tal tulla jutlustama. 1990. aasta jaanuaris läkitati nad võitud palvega kogudusest välja. Hinn pani nende peale käed ning justkui elekter läbistas nende ihu.
Kümme aastat hiljem on nende teenistus laienenud rahvusvaheliseks, mis on puudutanud peaaegu igat kontinenti Jeesuse evangeeliumiga.

Bevere’ide raamatud on bestsellerid. Ameerika edetabelis oli Bevere’i “Jumala kartus” seitsmendal kohal. Lisa Bevere’i raamat “Out of Control and Loving It” oli viiendal kohal. Creation House’i kirjastuse sõnul oli 1998. aastaks müüdud nende raamatuid viimase nelja aastaga üle 500 tuhande eksemplari.

“Nii mitmed inimesed on tulnud meie juurde ja küsinud, et kuidas me alustasime,” ütleb Lisa, kes tihti kõneleb naistekonverentsidel. “Inimesed arvavad, et edu tuli üleöö. Nad ei näe neid aastaid, mil me palvetasime ning olime ustavad Jumalale – me läksime ustavalt siis, kui Jumal ütles meile, et me läheksime, ükskõik kui väike oli inimhulk või ohvriand. Me isegi andsime kord ohvrianni tagasi, sest kogudus ei saanud endale seda lubada.”

“Kui sa lähed teenistusse ning sul on küll teadmised, kuid sa ei ole kunagi teeninud, siis sa hakkad teenima iseennast. Igaüks vajab aega, mil ta saaks teenida. Kui sa oled ustav teise mehe majas, siis teeb Jumal su ustavaks teenijaks oma majas.”

Järeleandmatu armastus

John Bevere sündis Louiseville’is, Kentuckys ainukese poisina viie õe keskele. Tema isa oli sellel ajal Duponti tehase insener ning kolis oma perega kolmeks aastaks Põhja-Iirimaale. Nad tulid tagasi Ameerikasse ning lapsepõlveaastad veetis ta Michiganis.

Perekond külastas ustavalt katoliku missat igal pühapäeval. Noore altaripoisina tunnetas Bevere, et ta on kutsutud jutlustama. Tal oli armastus Jumala vastu – kuigi ta ei tundnud Teda isiklikult.
Noores teismeeas istutati tema südamesse Jumala sügavama osaduse seemned. Seda tegi tema keskkoolitreener Jim Heeres, kes juhtis iganädalast piiblitundi oma kodus. 14-aastaselt oli Bevere “elust pakatav”, terane, kiire ning töökas poiss – meenutab Heeres. “Ma kiidan Jumalat selle eest, mida Ta on teinud selle poisi elu kaudu,” ütles ta.

Seemned hakkasid eriliselt kasvama siis, kui ta käis Purdue Ülikoolis Indianas.
Ühel õhtul, inseneri eksamiks valmistudes, kuulis ta koputust oma uksele. See oli Mark Stoehr, kuulus ülikooli sportlane. Sellel õhtul surus Stoehr talle pihku ühe broðüüri ning hakkas rääkima Ameerika presidendist.
“Ta ütles: “John, mis sa oskad mulle rääkida presidendist?”, meenutab Bevere. “Ma hakkasin talle rääkima Jimmy Carterist, kes oli tol ajal president. Ta ütles: “Kas sa nüüd võiksid mulle rääkida Jeesusest?””

Bevere vuristas kiiruga ette kirjelduse Isandast, mille ta oli selgeks õppinud katoliku altaripoisina. Stoehr vaatas siis Bevere’ile otsa ning küsis: “Kas sa tunned presidenti samamoodi nagu sa tunned oma ema?”
Bevere vastas rõhutatult ‘ei’ – ta polnud teda kunagi kohanud ega tundnud presidenti isiklikult. Siis küsis Stoehr: “Kas sa tunned Jeesust nii nagu sa tunned oma ema?”

“Ma lihtsalt istusin seal ja vaatasin talle otsa,” ütles Bevere. “Järsku ma sain aru – ma käin igal nädalal koguduses. Ma võin rääkida Jeesusest. Aga ma ei tunne Teda isiklikult.”

Sel õhtul hakkas Bevere’i hinges põlema suur nälg Isanda tundmise järele. Ta kummardas oma pea ning luges patuse palve.
“Siis avas Jumal tõeliselt mu silmad ning näitas, miks mind loodi ning mida tähendas omada suhet Temaga,” räägib Bevere. “Ma olin tennisemeeskonnas, ma olin ühes parimas inseneride koolis, ma käisin väljas ilusate tüdrukutega ning olin väga õnnelik mees – aga mu sisemuses oli tühimik. Sel hetkel, mil Jeesus tuli mu südamesse, tühjus kadus.”

Bevere’i järeleandmatu armastus Isanda vastu ujutas üle ühiselamu, kui ta julgelt tunnistas teisele noortele meestele Kristusest, keda ta tundma hakkas õppima. Mitmed üliõpilased said päästetud.
Ühiselamu juht ähvardas ta majast välja visata, kui ta ei lõpeta seda tegevust. Bevere keeldus ning 20 poissi sai veel kolme aasta jooksul päästetud. Bevere organiseeris piiblitunde, kus mitmed üliõpilased said päästetud, terveks ja ristitud Püha Vaimuga.

Don Blake, kes oli teadlane Purdue’s, oli ka Bevere’i nn vaimulik ülevaataja 1981. aastani, mil ta ülikooli lõpetas. Ta võrdleb selle noore mehe indu Jumala järele lõvi julgusega. Võidmine Bevere’i elu üle on tema sõnul eriline and Kristuse Ihule.

“Sellest ajast peale, mil ma teda kohtasin, on tal olnud eriline julgus kuulutada Sõna ning jagada oma usku,” ütles Blake, kes korraldas Bevere’i ja Stoehriga iganädalasi piiblitunde. “Ma teadsin, et Jumala käsi on tema elu peal ning et Jumalal on tema jaoks mingi eriline töö teha.”

Al Brice, kes on Covenant Love Family Church’i pastor North Carolinas ning Bevere’i kauaaegne sõber, ütleb Johni püüdluste kohta jõuda lähemale Jumala südamele, et: “See meenutab mulle Taavetit. John pidevalt otsib seda, mis Jumalal on plaanis teha tema eluga. Vaatamata oma edule, palvetab ta ikka igal hommikul, ta ikka loeb ja on näljane Sõna järele. Ma olen seda näinud kõikide aastate jooksul.”

Naine on kui lõvi

John kohtas oma naist Lisat Purdue ülikooli kohvikus ühel suvel. Kuigi ta õppis ärijuhtimist Arizonas, tuli ta oma kodulinna osalema ühes suveprogrammis. Selle ajani oli tema üliõpilaselu koosnenud pidudest, kohtamistest, alkoholist – ning tühjusest. Kui John kutsus ta piiblitunni piknikule ühel 1981. aasta juuliõhtul, siis ta otsustas minna.

“Ma läksin sinna piknikule,” meenutab Lisa, kes samuti kasvas katolikus kodus, “ning nad tõstsid oma käed üles ning laulsid laulu “Kui Jumal vaatab mind, siis Ta näeb Jeesust”.” See pani mind väga ebamugavalt tundma. Ma vaatasin Johnile otsa ja küsisin, et mis see tähendab – kui Jumal mind vaatab, siis Ta näeb Jeesust? Ning John vastas: “Kui Jumal vaatab sinu peale, siis Ta ei näe enam sind. Ta näeb Oma Poega.” See väide täiesti plahvatas mu peas.

Sellel õhtul Lisa palvetas ning sai päästetud. Ta oli siis 21-aastane.
Kuid Lisa ütles, et ta on tundnud Jumala kätt oma elu peal juba viieaastasena, kui tal diagnoositi vähk paremas silmas. Just enne selle diagnoosi saamist koges ta taevalikku külastust. Kui ta põlvitas oma voodi ees ja palvetas, siis valguskiir, mis nägi välja nagu kivi, millele oli kirjutatud heebrea keeles, paistis tema tuppa.

Lapsehoidja nägi seda valgust uksepilust, hüppas sisse, et tõreleda temaga selle eest, et ta veel ärkvel on. Kui ta tuppa astus, siis ei näinud ta peale pimeduse mitte midagi.
“Varsti pärast seda öeldi mu vanematele, et mul on jäänud elada 6 kuud,” ütles Lisa. “Ma teadsin, et ma ei sure, kuna Jumal tuli mu tuppa. Ma lihtsalt teadsin seda.”

Täna, kui ta räägib tuhandetele naistele, esitab Bevere oma sõnumit ja elukogemust avatud, ausa suhtumisega – just nagu õed kohvitassi taga.
Tema sõnumid puudutavad eelkõige südameasju ning ta räägib intiimsusest Jumalaga, tagarääkimisest, andeksandmisest, teise üle kohtumõistmisest ning täielikust alistumisest Tema tahtele.

“Bevere’i siirus, rääkides enda elust, puudutab ka neid teemasid, millest naised kardavad rääkida,” mainib perekonna hea sõber Al Brice. Näiteks ühel konverentsil Floridas esitas Bevere naistele kaastundlikult väljakutse, et nad saaksid aru, et nende kehakaal ei määra ära nende väärtust. See teema jõudis ka raamatusse “You Are Not What You Weigh”.

Uppunud Jumalasse

Kui rahvas hõiskab ning on ülevoolavas meeleolus, siis kõige selle keskel ei püüa Bevere etendada head ðõud. Tõeline prohvetlik kutse ei tähenda seda, et sa annad kellelegi “prohvetliku sõna”, millesse ta usub, vaid pigem selles, et sa saad kellegi südame pöörata Jumal poole. Ja pealegi tuntakse Jumala meest või naist Johni sõnul nende viljadest ja mitte nende annist.

“Jumal ütles mulle kord: “John, sa võid võita rahvaid Jumalale. Sa võid deemoneid välja ajada ning haigeid tervendada minu nimel, aga ikka lõpetada põrgus.”” meenutab Bevere.
“Juudas jättis oma töö, et mind järgida. Ta tervendas haigeid ja ajas välja deemoneid. Kuid täna on ta põrgus.
Kristluse kõrge kutse,” ütles Jumal, “on tunda mind intiimselt.”
Seda meeles pidades hoiavad John ja Lisa Bevere oma edu õiges fookuses.

“Minu kõige suuremaks igatsuseks on mu suhe Isandaga,” ütleb John ning peab silmas neid mõlemaid.
See tuli põlebki Johni ja Lisa südames – tuli, mida ei saa ohjeldada. Nad ei ole rahul enne, kui vaimse kire leegid Ameerika kogudustes väljuvad täiesti kontrolli alt.

Artikkel on tõlgitud ajakirjast "Charisma".