Mulle meeldib see sõna – 'teistsugune'. See on auline ülistuse sõna. Teistsugusus vihjab sellele, et Jumal on nii puhas ja unikaalne ja kirjeldamatu, et mitte miski ei ole isegi ligilähedanegi. Ta on täiesti auline — võrreldamatu on hiilguses ja väes. Ta on inimmõistusele mõistetamatu — isegi kõige targema akadeemiku jaoks.
Ta on ammendamatu, mõõtmatu ja seletamatu — igavene,
surematu ja nähtamatu. Kõige suuremad mäetipud ja sügavaimad kanjonid suudavad väljendada Tema suuruse väikest kaja. Vilkuvad tähed on Tema täieliku au õrn virvendus.
Mitmed kriitikud hindavad Bruce Springsteeni laulukirjutusoskust - tal on võime võtta igapäevaelu tavalisus ning muuta see ebatavaliseks. Kogudus teeb aga vahest hoopis vastupidist — me võtame Jumala ebatavalise ilmutuse ning miskitmoodi suudame Ta muuta täiesti tavaliseks! Me ei suuda edasi anda Jumala erilist, teistsugust olemust. A. W. Tozer ütles: "Me kipume vähendama Jumala olemust nendesse piiridesse, mida me suudame hallata."
Jesaja raamat tuletab meile pidevalt meelde Jumala unikaalsust: "Mina ei anna oma au teisele" (42:8). "Mina olen esimene ja viimane, ja ei ole muud Jumalat kui mina." (44:6). "Kellega te mind võrdlete ja samastate?" (46:5). "Mina olen Jumal ja ükski ei ole minu sarnane" (46:9).
Selliste kirjakohtade valgusel ma aina rohkem ja rohkem näen seda, kuidas paljud ülistuslaulud teevad Jumala meiega võrdseks. Paar korda on inimesed mulle näidanud ülistuslaule ja öelnud: "Oh kui lahe. Sõnad on nii maised, et pole üldse aru saada, et lauldakse Jumalale — see võib vabalt olla poplaul või armastuslaul."
Ma arvan, et üritatakse rõhuda kultuurile, ja ka see on vahel hea, kuid ülistusel on suurem väärtus, kui vahendada kultuuri - selleks on Jumala au. Jumal pole nõus sellega, et Teda lahjendatakse, nõrgestatakse või üleolevalt koheldakse. Ta sõitleb ülistajaid 50. Laulus: "Kas sa arvad, et mina olen niisugune nagu sina?" (s 21).
Aga Ta ei ole nagu üks meist. Ta on täiesti võrreldamatu — Ta ei mahu meie ettekujutuse horisondile. Ta ei mahu meie arusaamise vaekausile. Me pole puudutanudki Tema tegelikke sügavusi.
"Kuldkala" ülistus
Mõni aeg tagasi ostsin ma oma tütrele kuldkalad. Ma ei ole oma elus eriti lemmikloomi pidanud, aga ma arvasin, et need väikesed olevused on vaiksemad kui ülejäänud loomad. Seal nad siis ujusid, kaminasimsil omas akvaariumis, ilmselt unustades ära, mis nende ümber on iga pooleteise ringiga, mis nad oma akvaariumis ujusid. Järgmisel päeval vaatasin ma üht dokumentaalfilmi süvameres elavatest loomadest.
Ookeanisügavustes näitas kaamera kalu ja muid olendeid, kes seal elasid. Mind hämmastas nende loomade mitmekesisus – selline ilu, tohutult huvitavad liigid. Ja sealsamas kaminasimsil tegi mu pere väike kuldkalake järjekordset ringi oma akvaariumis.
Mõnikord mulle tundub, et me oleme koguduses rahuldunud selle 'kuldkalakese akvaariumi' ülistusega. Me anname edasi taltsutatud ja kodustatud Jumalat ning leiame end kinni olevat lõputus tavalisuse jälitamises. Kuid meid on kutsustud seiklustesse sügavas ookeanis, et kohtuda ebatavalisusega ning avastada Jumala väelist sügavust. Ja isegi kui meie maine ülistus ka mitte kunagi ei kõla nii, nagu Tema au põhjatus, siis peaksid sa olema ettevaatlik nende suhtes, kes isegi ei püüa seda teha.
Laulus 50 me avastame, et Jumal isegi ei vaja meie ülistust: "Kui mul oleks nälg, ei ma ütleks sulle seda; sest maailm ja selle täius on minu oma!" (s 12).
Kas sa tunnetad Jumala kõnetoonis karmi tooni? Jah, võib nii küll öelda. See on universumi kõikvõimsa Kuninga hääl. Ta ei vaja, et Teda alal hoitakse või sponsoreeritakse. Ta ei vaja hädasti meie ohvriande, nagu televisiooni heategevusürituse rahakoguja, kes nurub välja võimalikult palju annetusi.
Charles Spurgeon kirjutas: Kas inimesed kujtavad, et Isand vajab plakateid ja muusikat ja viirukit ja pehmet siidi? Kui ta vajaks, siis tähed kannaksid Tema standardi märke, tuul ja lained muutuksid Tema orkestriks, kümme tuhat korda kümme tuhat lille paiskaksid õhku parfüümi.
Apostel Paulus räägib sellest samast tõest oma kõnes ateenlastele: "Teda ei teenita ka mitte inimeste kätega, otsekui oleks temale midagi vaja; tema annab ise kõigile elu ja õhu ja kõik." (Ap 17:25).
Lihtne tõde on see: Jumal ei vaja üldse meie ohvreid. Tegelikult iga asi, mida meie käed Temale viivad – kas see on siis hea tegu, kümnis või lihtne halastustegu – esmalt tuli Tema käest meie kätte. Me ei saa anda edasi isegi lihtsaimat ülistuslaulu, ilma et me kasutaksime hingeõhku, mille Jumal on meile esmalt andnud.
Kirjas roomlastele on rõhutatud: "Või kes on Temale midagi enne andnud, et temale peaks jälle tasutama?" (11:35, NASB). Üks suurim viga, mida inimene võib teha, on mõelda, et Jumal on talle midagi võlgu. See hävitab usu ning solvab Jumala õiglust. Elus on mitmeid valulikke võitlusi ning tuleb ette raskeid küsimusi, mille vastust me ei pruugi kunagi teada saada. Kuid isegi nendel pimedatel tundidel me peame aktsepteerima seda, et Jumal on Jumal ning Tema ei ole meile kunagi ühtegi vastust võlgu.
Me ei saa sundida Teda meie mõtlemise piiridesse. Ta on väljas igasuguse inimmõistuse haardest – piisavalt kõrge, et näha asju, mida me kunagi näha ei või.
Pilt Jumala teistsugususest saab täielikuks alles siis, kui me lisame sellele Tema kirjeldamatu armu reaalsuse. Tõsi on see, et Jumal ei vaja meie ülistust. Kuid selle krooniks on tõsiasi – Jumal armastab meie ülistust. Jumal rõõmustab meie ausa ja südamest tuleva ülistusohvri üle. Mõtle selle peale hetkeks. Siin on kõikvõimas universumi Looja, kes saab väga hästi hakkama ilma meie väikse panuseta. Aga siiski, Ta rõõmustab iga ülistuse üle. See on jumaldava Isa rõõm oma armsast lapsest. See on väelise Kuninga rõõm ustavast ja hindamatust teenijast. Just nagu me ei ole võimelised ette kujtama Tema au kõrgusi ja sügavusi, ei ole me võimelised aru saama Tema isaliku armastuse ja armu määrast.
Ning Tema vastutuleliku südame täieliku kinnitusena on Ta maksnud hinna selle eest, et meie saaksime minna Tema ligi ülistuses. Me oleme näinud, et kõik, mida me Jumalale ülistusega anda saame, on Tema esmalt meile andnud. Me ei suudaks kunagi läheneda Talle meie oma pingutuste abil. Me tuleme Isa juurde selle läbi, mida Jeesus on teinud. Risti, ülestõusmise ja taevaminemise valguses me tuleme Jeesuse kaudu, Jeesuse sees ja koos Jeesusega. Ja me tuleme ka Püha Vaimu väes.
Jumal mitte ainult ei võta rõõmuga vastu neid ande, mis juba algusest on Temale kuulunud, aga Ta maksis nende saatmise eest ka kõrgeima hinna. Inimlikult tundub see olevat natukene kummaline. Kuidas võib see olla üldse tähendusrikas kingitus? Andja peaks ju maksma täishinna? Aga me ei saa mõõta Jumalat oma inimlike standardite järgi. See suurejooneline arm on järjekordne meeldetuletus Tema uskumatu erilisuse ja teistsugususe kohta. Tema teed ja Tema mõtted on kõrgemad kui me iial arvata oskame.
Kasutatud http://www.christianitytoday.com/music/
lehel ilmunud materjale.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
