Miks on palvekoosolekutel käimine ja üldse palvetamine vahel nii raske. Arvan et üks vastustest sellele küsimusele on see, et me lihtsalt ei näe sellel tegevuse mõtet. Ja mõte puudub sellepärast, et me ei ole näinud tulemusi.

Samas, kui me ei usu palve tulemustesse, siis me ka ei palveta. Kui me ei palveta, siis ei ole meil üldse lootust näha mingeid tulemusi. Nagu näha, tekib nõiaring. Ei palveta – ei näe tulemusi; pole tulemusi – pole motivatsiooni; pole motivatsiooni – ei palveta ... jne.

Sellisest nõiaringist tuleks kasvõi kordki elus läbi murda. Siis tekib ka mõte ja isu seda tegevust teine kordki korrata. Õpetuse mõte siinkohal on lihtne – tekitada teistpidi ring. Palvetan – näen tulemusi; näen tulemusi – olen motiveeritud; olen motiveeritud – palvetan ... Kui me selles ringis jätkame, siis muutub see spiraaliks, mis suundub ülespoole ja siis võib öelda, et me oleme jõudnud n-ö palvevormi.

Seda palvevormi võiks võrrelda ka inimese füüsilise vormiga. Kui me kordki elus oleme olnud heas füüsilises vormis, siis on meil iseenda jaoks olemas võrdlusmoment. Isegi kui me hetkel ennast eriti hästi ei tunne, võivad mineviku head mälestused meid spordiklubisse tagasi meelitada.

Probleem on tihti selles, et inimesed ei sisene mitte kunagi Jumala asjadesse sügavuti, alati justkui vaadatakse ukse vahelt. Piibel nimetab seda nähtust leiguseks. Leigusel on aga väga kurvad tagajärjed.
Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust.
Ilm 3:15–16
Leiged olles me arvame, et oleme tasakaalukad ja mõistlikud, tegelikult hoiame ennast lihtsalt eemale Jumala pärandist.

Matt 11:12 Ent Ristija Johannese päevist siiamaani rünnatakse taevariiki, ja kes seda ründavad, kisuvad ta endale.
Meil on võimalus kiskuda taevariik siia, maa peale. Küsimus on ainult selles, et kas me igatseme seda piisavalt kõvasti. Kas meie tahe on piisavalt tugev?
Arvan et meie probleem on jälle selles, et me ei oskagi tahta taevariiki siia, maa peale, sest meil pole mitte mingit ettekujutust, kuidas see välja võiks näha. Me lihtsalt ei suuda ette kujutada, mida üldse Jumal on võimeline meie ja me lähedaste eludes tegema.

Ja kui rääkida veel palvest, siis peaks ütlema, et palve on tegelikult päris suur usutegu. Seda eriti kiire eluviisiga ja tegusale inimesele. Tulla pärast pikka ja väsitavat tööpäeva ja palvetada või hoopis minna koosolekule, rääkida tund aega keeles, millest me ise aru ei saa, mitte näha koheselt tulemusi – selleks on vaja usku.

Selle kõige pärast arvangi, et vahel on hea vaadata tagasi ja saada julgustust asjadest, mida Jumal on juba teinud, teades et Ta on sama veel täna ja Ta tõepoolest vastab inimeste palvetele.

Järgnevalt on ära toodud mõningad mehed, kes uskusid palve muutvasse väesse ja nägid ka tulemusi. Nad mõistsid ka seda, et midagi ei juhtu niisama. Jumal vajab inimest, kes kutsuks Tema oma ellu või maale tegutsema. Need mõned näited on muidugi tilk suures palvevastuste ookeanis. Arvan siiski, et julgustuseks ja kasuks on see Kristuse Ihule ikka.

EVAN ROBERTS

Tema oli mees, kelle kaudu Jumal tõi suure ärkamise Walesi 1904. aastal. Ta oli kivisöekaevur, kellel polnud erilist säravat intellekti ega ka kõneannet. Tal oli aga armastus Jeesuse vastu.
Roberts kirjutas: “Kuskil 10 või 11 aastat olen ma palvetanud ärkamise pärast”. Võib öelda, et ta sõi ja jõi ärkamist. Tihti oli ta üleval terved ööd, et lugeda või rääkida kellegagi ärkamisest.
Oma palveelus oli ta nii fanaatiline, et korteriomanik palus tal välja kolida, sest ta arvas, et Roberts on kas hull või kurjast vaimust vaevatud.
Kuid ta palved ja entusiasm Jumala jaoks kandsid vilja.

Walesi ärkamise tulemusel sai 9 lühikese kuuga päästetud 100 000 inimest. Kasiinod, baarid alkoholipoed suleti, sest liiga vähe inimesi külastas neid kohti. Tuhanded töömehed olid võimelised ära maksma oma võlad, mis tekkisid joomisest ja raha peale mängimisest. Rägbi – waleslaste lemmiksport – vajus täiesti unustusehõlma, kuna vaatajad ja ka mängijad ei tundnud huvi selle vastu.

Evan Robertsi osa selles ärkamises oli aga ebatavaline. Koosolekutel ta juhatas inimesi lihtsalt palvesse ja luges mõned kirjakohad. Vahel ta lihtsalt istus vaikselt ja inimesed hakkasid ükshaaval oma patte avalikult tunnistama ja tunnistusi andma. Vahest lihtsalt ülistati ja see võis kesta pikki tunde.
Keegi ütles, et ta oli näide sellest, kuidas ei peaks jutlustama ja kuidas samas olla Püha Vaimu poolt juhitud.

CHARLES FINNEY

Teda peetakse tänapäeva Ameerika ärkamise üheks aluspanijaks. Tema teenistuse kaudu pöördus umbes 500 000 inimest. Paljudes linnades, mida ta külastas, pandi ärkamise tõttu kinni kõrtsid ja muud lõbustusasutused.
Räägiti sellest, et Finney olnud nii võitud Püha Vaimu poolt, et kui ta inimesi vaatas, siis tihti tuli neil patutunnetus.

Kord, kui ta oli jutlustamas Uticas, New Yorgi osariigis, külastas ta suurt tehast. Kui üks töölistest tema poole vaatas, tabas seda inimest selline patutunnetus, et ta hakkas nutma. Varsti juhtus sama asi järgmise inimesega ja järgmisega, kuni lõpuks pandi masinad seisma ja Finney juhatas nad kõik Jeesuse juurde.

Alati, enne kui ta läks krusaadile mõnesse linna, üüris ta toa ja hakkas palvetama nende koosolekute pärast 2 kuni 3 või rohkemgi päeva enne algust. Vahel arvasid möödujad, et tal on midagi tervisega lahti, sest ta oigas ja ägas palves kõva häälega.

Mitte ainult tema ei palvetanud, vaid tal olid abiks kaks varjatud sõdurit, kes tema teenistuse eest pidevalt palvetasid – “Isa Nash” ja Abe Clay.
Abe Clayl oli küll jutlustaja litsents, aga tal oli pidevalt selline palvekoorem, et ta eriti ei leidnud aega jutlustamiseks. Pärast Abe Clay surma leidis Finney ta palvepäeviku ja avastas, et ta kirjapandud palvekoormad langesid samale ajale, mil Finney enda teenistuses ilmnesid suured õnnistused ja läbimurded.
“Isa Nash” käis küll Finneyga kaasas, aga ta tavaliselt ei jutlustanud, vaid oli koosolekute ajal kuskil oma palvekambris või metsas palvetamas.

JAMES O. FRASER

See oli mees, kelle elu ja teenistus jäi üldiselt avalikkusel märkamata.
Ta oli misjonär Hiinas. Ta saabus Hiinasse Yunnani provintsi 1910. aastal, et töötada Lisu hõimu inimestega. Peale seda, kui ta õppis ära Lisu keele, tõlkis ta Piibli nende dialekti. 1916. aastaks oli Lisude seas tõsine ärkamine, mille tulemusel ristiti 2 aasta jooksul 60 000 inimest. Lisu kogudus kasvas ja sellest sai tolle aja üks suurimaid hõimukirikuid maailmas.

Enne Fraseri tulekut oli Lisu rahvas juba sajandeid tegelenud deemonikummardamisega ja evangeliseerida sellises pimeduses polnud lihtne.
Fraser oli edukas seal, kus paljud teised läbi kukkusid, sest ta oli õppinud, kuidas palves puudutada Jumalat.
Tema kohta öeldi: ”Et tunda tegelikku Fraseri, pidi see inimene teda kuulma palvetamas. Palve oli tema jaoks eluõhk, palves paistis ta liikuvat ajalikust igavikku.”

Üks teema, mida Fraser rõhutas oli n-ö läbipalvetamine. Fraser kirjutas: ”Me peame olema valmis tõeliseks sõjategevuseks – olles teinud kõik, siis seisa – me peame võitlema lõpuni ja seisma võidukalt lahinguväljal. Kas ei ole see mitte saladus paljudele vastamata palvetele, et need ei ole läbi võideldud? Kui tulemust ei nähta, siis kaotavad kristlased julguse ja kui tuleb veel kauem oodata, siis hüljatakse kogu tegevus üldse. Me teame, et neid kohti Inglismaal, kus hooned on pooleldi ehitatud ja siis maha jäetud nimetatakse ‘kellegi rumaluseks’. Ma vahel mõtlen, et kas mõned meie palved ei vääri vahest sama hinnangut.

Sest kes teie seast, tahtes ehitada torni, ei istuks enne maha ega arvutaks kulusid, kas tal on kõik vajalik selle lõpetamiseks? Muidu juhtub, et kui ta aluse on rajanud ja ei suuda lõpetada, hakkavad pealtnägijad teda pilkama: See mees hakkas ehitama, aga ei suutnud lõpetada!
Luuka 14:28-30

See kirjakoht kehtib palvete kohta sama palju kui tornide kohta. Me peame arvestama hinnaga, enne kui me palume usupalvet. Me peame olema kohas, kus me otsustame teha asjad lõpuni.”
Ef 6:18 ”Iga palve ja anumise kaudu, palvetage igal ajal vaimus, ning olge selleks valvel kõige püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest.”

WILLIAM C. BURNS

Tema oli üks meestest, keda Jumal kasutas 1939-1940 Ðotimaal Kilsythi ärkamise ajal jutlustamise ja palve kaudu.
Ta kirjeldas lühidalt üht koosolekut selle ärkamise ajal: ”Ühe koosoleku ajal paistis Jumala vägi langevat ja kõik olid pestud pisaratega. See oli nagu tagasihoitud üleujutus. Pisarad voolasid paljude silmist ja mõned kukkusid põrandale ja palusid kõva häälega armu ... Kogu linn sai puudutatud. Jumalatud olid raevunud, aga Jumala sõna kasvas väeliselt ja võitis.”
Hiljem läks William Burns misjonäriks Hiinasse. Ta ütles, et on valmis läbi põlema Jumala jaoks: ”Olen valmis kannatama ükskõik missugust kannatust, et ma vaid saaksin mõned päästa.”

Aga ta kirjutas palvest: ”Paljud Jumala lapsed, kes tulevad salajasse kohta, lähevad sinna paika ja lahkuvad sealt samamoodi, kui nad saabusid, ilma et nad oleksid ära tundnud Jumala lähedust. Ja siis on veel need usklikud, kes saavad palves õnnistatud, tunnevad väikest ergutust oma hinges ja siis lahkuvad salajasest paigast ning ei vaevu Jumalat rohkem edasi otsima.
Nad lähevad küll oma kambrisse ja jõuavad salajasse kohta. Aga siis, kui nad on saanud Tema lähedale, mõtlevad nad, et on saanud erilise õnnistuse osaliseks ja lahkuvad oma kambrist ja lähevad tagasi maailma ...

Kuidas on see võimalik, et Isanda rahval on nii vähe kannatust? Kuidas see on võimalik, et kui nad sisenevad oma palvesse, et olla üksinda, on neid nii kergesti võimalik veenda tühjalt tagasi pöörduma, et nad ei vaevugi asuma võitlusse selle eest, et Jumal valaks välja oma Vaimu? Nad hoopis lahkuvad sealt salajasest kohast ja arvavad, et see on Isanda tahe.”

ANDREW BONAR

Ka tema oli üks mitmetest Ðoti jumalameestest Kilsythi ärkamise ajal Ðotimaal 1939-1940.
Ta kirjutas: ”Liiga palju aega läheb kuningriigi tööle. Päris kindel on see, et kui Jumala teenrid tahavad rääkida ja jutlustada Püha Vaimu väes, peavad nad andma iseennast jätkuvalt palvesse.
Tihti kulutatakse liiga palju aega programmidele ja tehakse seda ilma palveta.”

Lõpetuseks olgu veel lisatud, et ei tohi ära unustada tasakaalu palve ja sõna vahel. Meil on vaja Sõna koos palvega, et muuta olukorrad nii meie elus, riigis kui ka maailmas.