Aeg-ajalt maitses see kõik väga hästi. Kuid see oli enne seda, kui Welch kohtus Jeesusega ning tema elu pöörati pea peale. Alates oma imepärasest päästmiskogemusest kaks ja pool aastat tagasi on kunagisel küllastamatu isuga rokkaril tänaseks välja arenenud hoopis teistmoodi maitsmismeel.
“Kui päris aus olla, siis kui sa paneksid mind aastaks kinni ruumi, kus on viina, narkotsi ja litsid, siis ma ei puutuks sealt küll mitte midagi,” ütleb Welch. “Ma olen niivõrd kinni Jumalas ja lähedal Temale.”
See peaks olema üsna mõru pill miljonitele Korni fännidele üle kogu maailma, kellel on meeles Welchi minevik – ta oli üks kõvemaid pidutsejaid tuuridel. Kui ka mõned on näidanud teatud austust tema otsuse vastu lahkuda bändist ja otsida Jumalat, siis teised on teda jätkuvalt mõnitanud Interneti kommentaariumites ja isegi roppude T-särkidega, mis pilkavad ta usku.
Oma autobiagraafias “Save Me from Myself” (Päästa mind iseenda eest), mis jäi New York Timesi bestsellerite nimekirjas 20. kohale, kirjutab ta, et ta on valmistunud halvimaks – kuid ta siiski loodab ja palvetab, et juhtuks parim.
“Ma olen juba sellega harjunud, et mind pilgatakse,” ütleb ta. “Nii et ma olen selleks valmis. Hea asi on see, et ma lihtsalt tahan, et minu lugu saaks teatavaks. Inimesed saaksid siis seda võtta nii, nagu see on. Ma lihtsalt tahan, et nad teaksid, millest ma oma elus läbi läksin, nii et ma jõudsin oma elus punkti, kus ma sain ära anda kõik, mis mul oli, et järgida Kristust ja siis Tema võttis mu purunenud elu ja pööras selle kiiresti ümber. Kas nad seda aktsepteerivad või mitte, ma ei tea?”
Põrgusse ja tagasi
Kuigi Welchi autobiograafias puudutatakse ka lapsepõlveaastaid ja teismeiga, siis põhiosa algab 1994. aastaga, mil muusik kohtus Korni bändiga, uutmoodi rokkbändiga, mis kombineeris räpi, metali, hardcore'i ja elektroonilise muusika elemente. Bändi debüütalbumit müüdi USAs üle 2 miljoni plaadi.
Korn tuuritas varsti koos Marilyn Mansoni, Ozzy Osbourne'i ja Megadeath'iga. Nad ei olnud enam tõusvad tähed. Nad olid jõudnud kohe tippu.
Ei läinud palju aega mööda, kui Welch tundis oma hinges tühjust, sest kuulsus ei täitnud seda enam. Kuigi ta palus Jeesuse oma Päästjaks juba 13-aastasena, ei arendanud ta seda suhet kuigi kaugele. Usule toetumise asemel kujunes tal välja tugev alkoholi-, narko-, seksi- ja pornosõltuvus.
Pärast oma tütre Jennea sündi 1998. a üritas Welch oma käitumist parandada, kuna jõudis järeldusele, et tema tegudel võivad olla kurvad tagajärjed nii talle kui tütrele. Ta usub täna, et Püha Vaim kasutas seda olukorda, et julgustada teda muutuma heaks isaks – kuid üsna tulutult.
“Ma üritasin ikka kõike koos hoida,” räägib Welch. “Ma võtsin tütre tuuridele kaasa ja seal ta vaatas, kuidas ta isa kallab kannude viisi õlut sisse ning ta nägi kõike lavapealset hullust. Iga kord tõi see minus esile süütunde. Iga kord ma mõtlesin, et kuidas ma küll saan sellel väikesel tüdrukul lasta vaadata, mida ma laval teen?”
Welch korraldas nii, et mõnede laulude ajaks viidi ta tütar lava juurest minema, kuid see ikkagi ei muutnud midagi. “Ma langesin aina sügavamale ja sügavamale. Mu sõltuvus läks tugevamaks. Ma läksin meeletumaks. Ma mässisin end nii kõvasti pornoga sisse. Ma olin üks suur hunnik õnnetust.”
2004. a lõpuks oli ta lahutatud mees ja kasvatas 6-aastast tütart üksi. Ta endine naine oli samuti narkosõltlane ja läks tema juurest ära juba 5 aastat tagasi ... suures meeleheites läks ta oma kristlasest sõbra juurde, kes töötas kinnisvara alal. Enne kui ta arugi sai, oli ta juba kirikus ja seda pärast 20-aastast vaheaega.
Ta tunnistab, et oli tegelikult pilves, kui ta Valley Bible Fellowship kiriku uksest Bakersfieldis Californias sisse jalutas, kuid tema sõnul Püha Vaimu üleloomulik töö murdis tema viirastusliku oleku ja nügis teda altari ette, kus pastor Ron Vieti juhtis teda meeleparanduspalvesse.
“Valu ja katsumused minu elus läksid aastatega järjest suuremaks ja hullemaks, kuni ma enam seda välja ei kannatanud,” räägib Welch. “Ma olen tänulik kõige eest, millest ma läbi läksin. Ma ei ole uhke narkotsi üle, mida ma tarbisin ning enda ja teiste kuritarvitamise üle, kuid ma olen rõõmus, et ma sellest läbi tulin.”
Welch tuli Kornist ära ning avalikustas oma usu 2005. a alguses. Tema agressiivne ja otseütlev suhtumine oma taasleitud vabadusse Kristuses oli ebamugav Korni fännidele, kes ei teadnud, mida arvata sellisest radikaalsest 180-kraadisest muutusest.
Kuid see oli samal ajal sama raske ka tähelepanelikule kristlaskonnale, kes samuti jälgis, kuidas Welchi kirglik usk arenes. Paljud kristlased mõtlesid, et ka varem on toimunud radikaalseid avaliku elu tegelaste pöördumisi ja paljud neist on kurvalt lõppenud.
Welchi puhul oli kõik kohe suure kella külge pandud ja avalikkuse ette toodud ja kui Internetis levis kulutulena uudis, et ta lahkus Kornist ja annab oma tunnistuse VBF koguduses, siis 13 tuhat inimest tuli kohale teda kuulama, sealhulgas meedia (CNN ja MTV).
Järgmisel päeval pärast oma tunnistuse andmist läks Welch koos koguduseliikmetega Iisraeli reisile. Ta nõustus MTV palvega lubada kaamera tema reisi filmima. Seal olles võitles ta teatud isiklike probleemidega, peamiselt depressiooniga. MTV kaamerad salvestasid tema frustratsiooni ja vihahood.
Welch räägib, et ta saab nüüd küll väga hästi aru, miks ta koguduse natukene närviliseks tegi sellel ajal, mil tema peal oli suur meediatähelepanu. Kuid ta ei kahetse seda, et võttis vastu väljakutse ning näitas kõigile avalikult oma uut suhet Jeesusega.
“Ma olin niivõrd tuline Jumala järele,” rääkis Welch. “Jumal oli mulle nii lähedal – ja üleloomulik avanes minu jaoks -, et miski muu ei läinud mulle korda. Mind ei huvitanud üldse, kui ma valesid asju ütlesin. Ma teadsin vaid seda, et Jumal armastab mind ja Ta päästis mu ja ma jalutasin eemale kõigest ning tahtsin sellest maailmale rääkida. Ma ilmselt ütlesin asju, mis kõlasid üsna imelikult, kuid kõik see oli kirest ja tulest Jumala järele.”
Welchil polnud mingit kavatsust hoogu maha võta evangeeliumi kuulutamisel. Ta sööstis kiiresti kristliku meedia taevasse. Samuti tegi ta kõik selleks, et sirutuda maailma poole oma looga.
Lõpuks hakkas asi maha rahunema ning mõned uksed pandi kinni – jättes segaduses Welchi Jumalalt tõsiseid küsimusi esitama. “Jumal hakkas mulle rääkima: “Vaata, sa pead asju rahulikult võtma,”” meenutab ta. “Jumal ütles veel: “Sa pead eralduma ja minema kõigest sellest eemale. Ma hakkan sind treenima. Ma ehitan sind üles. Ma ehitan üles su teenistuse.””
Paljas tõde
Welch kolis oma tütrega Californiast Arizonasse. Welch ütles, et Jumal aeglustas seal tema tempot, nii et Püha Vaim sai hakata temas sügavat tööd tegema. Ta tegeles sügavate asjadega, mis olid teda kummitanud lapsepõlvest saadik ning mis saatsid teda kommertsedu teel plaadifirmade ajal.
See protsess pani Welchi põlvili laskuma, ta avas end emotsionaalselt ja vaimselt. “Kristlaseks saamise algusest peale hakkasin ma palvetama ja ma pole siiani seda lõpetanud,” ütleb Welch. “Hommikust õhtuni ma vaid palvetasin. Just seda ma tegin. Ma eraldusin ja pressisin end sisse. Ma janunesin aina enama Jumala järele ja ütlesin Talle, et Ta mind muudaks. Ma palusin Tema tahet enda elusse ja palusin, et Ta võtaks ära kõik prahi minu elust. Siis oli minu elus kaks aastat lihtsalt üks valu – murtus. Ma polnud 15 aastat nutnud ja siis nüüd esimesed kaks aastat ma lihtsalt nutsin.”
Kui ta sellest valulikust protsessist läbi läks, hakkas ta järjest rohkem aru saama Pühast Vaimust. Ta tundis uut rahulolu, aga õppis ka tundma seda, milleks Jumal oli teda kutsunud oma Vaimu läbi – see ilmutus ujutas ta üle. Kõik need muutused toimusid kahtluste, viha ja depressiooni ajal.
“Ma olen nende kahe aasta jooksul kogenud tohutult tervenemist ja vabanemist,” räägib Welch. “Ükskõik mis ma tegin või Jumalale ette heitsin, siis Vaim tegi ikka oma tööd. Mul oli väga raskeid aegu. Ma kogesin nii palju valu vabanemise, muutumise protsessi ajal, et ma vandusin roppude sõnadega Jumala poole ja siis ma tundsin pärast häbi. Mul ei olnud enda üle kontrolli. Ma ei tea, mis siis toimus, aga nüüd ma lihtsalt armastan Pühale Vaimule väga.”
Welch kirjutas oma autobiograafia ajal, mil ta rasketest katsumustest läbi läks ja see aitas teda püsima jääda ning viis ta selguse ja sügavuse poole.
“See raamat on tõeline. Ma valasin sinna oma südame,” räägib Welch. “Ma läksin läbi pisarate ja valu ja viha ja rõõmu – kõik samal ajal. Kui ma neid peatükke kirjutasin, siis ma nutsin.”
Kui ta oli juba raamatukirjutamist lõpetamas, seisis ta ees uus ja kummaline dilemma. Osas jutus oli kuhjaga ebatsensuurseid väljendeid. Noore kristlasena püüdles ta pühaduse poole, kuid ta tundis, kuidas Jumal juhtis teda raamatusse osa roppusi alles jätma ning olema täielikult aus osa kirjelduste puhul.
“Minu religioosne külg mõtles, et kuidas küll Jumal saab sellist asja lubada. Kuidas Jumal laseb mul selliseid asju öelda?” räägib Welch. “Ma oleksin võinud kõik ümber sõnastada ja see oleks olnud ligilähedane sõnastus, kuid ma tõesti tundsin juhtimist olla nii otsekohene ja tõeline, kui võimalik. Ma tahtsin, et pimedus paistaks väga reaalsena ning ma tahtsin, et sellest paistaks läbi valgus. Mõned inimesed ehk mõtlevad, et ma läksin sellega liiga kaugele. Aga ma võin öelda vaid seda, et see on väga tõene raamat ning ma ei pea selle pärast vabandust paluma.”
Teise äärmusena pidi ta ka maadlema küsimusega, et kas panna raamatusse peatükk keeltega rääkimisest või mitte. Selles peatükis räägib ta sellest, kui suurt osa on keeltega rääkimine tema vaimse kasvu juures mänginud.
“Ma palvetan kodus vaimus väga palju ja see on tõesti aidanud mul vabaks saada ja see on teinud lahti minu vaimsed silmad. Aga ma ei tahtnud inimesi ära hirmutada. Ma teadsin, et mõne inimese jaoks on see kummaline tegevus – need, kes Jumalat ei tunne – ja isegi mõne kristlase jaoks. Siis ma kuulsin, kuidas Jumal küsis: “Kas sa tunned häbi Püha Vaimu pärast?” Aga ma ei tunne häbi. Ma pidin olema tõepärane.”
Esimene miljonitest
Tänaseks on ta elu stabiilsemaks muutunud ning Welchi elus on hakanud ilmet võtma prohvetlik anne – see vaimuand on olnud abiks tema raamatu kirjutamisel, aga ka uue plaadi valmimisel.
Ainuke asi, mida Welch ei soovi on see, et tema autobiograafia on lihtsalt heatunderaamat sellest, kuidas religioon aitas rokkstaaril oma sõltuvustest üle saada. Selle asemel loodab ta meeleheitlikult, et tema tunnistus viskab lugejatele väljakutse, et nad tõmbuksid lähemale universumi Loojale ja kogeksid Tema armastuse täiust.
“Ma tahan, et inimesed näeksid, kuidas Jumal ilmutas end mulle ja et Jumal on nii tõeline ja et Ta tahab tulla inimestele sama lähedale, kui nemad Talle. Ma lihtsalt tahan, et iga lugeja südamesse tuleks põlev kirg, olgu siis kristlane või mitte, kuna me peaksime alati kasvama ja muutuma näljasemaks Jumala järele, kuna Temas on alati palju, mida avastada. Temas on alati rohkem, kui Ta meile ilmutab.”
Selline vaimne tarkus on midagi hoopis enamat kui see lootusetu olukord, kus Welch kord oli 3 aastat ragasi. See meenutab talle, et tal on veel sõpru, kes on petliku glamuuri – seks, narkots ja rock'n roll – küüsis.
Nüüd mil ta on sellest sõltuvusest vaba, on tema elus tungiv soov kadunuid päästa. “Ma tunnen, et pean tegema ükskõik mida ja kõike, mida Piibel ütleb, et ma teeksin, et inimesed saaksid päästetud nagu minagi. Ma lihtsalt palvetan lakkamata, et Ta avaks inimeste südamed ja meeled ja vaimsed silmad, et nad võiksid Teda näha. Nad vajavad vaid pilguheitu Temale, et nad näeksid Tema armastust, nagu mina nägin. Ma muutusin igaveseks. Ma olen anunud Jumalalt, et Ta teeks seda selle põlvkonna jaoks. Ma palun, et ma võiksin olla prohvetlik eeskuju sellest, mida Tema teeb kõikidele nendele inimestele, kes elavad nagu mina elasin. Ma palvetan, et ma oleksin esimene miljonitest, kes sisse tulevad.”
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
