20.jaanuaril 1994. aastal süttis ülemaailmne "ärkamine", mida tuntakse Toronto õnnistuse nime all Ontarios Mississauga väikses koguduses, mis asub Toronto rahvusvahelise lennujaama lähedal. Kümme aastat hiljem pole usklike hulgas märgata seda, et entusiasm liikumise vastu oleks hääbumas.
Oktoobris võttis ligi 3500 inimest ette teekonna kogudusse, kust kõik alguse sai – Toronto Airport Christian Fellowship (TACF, varem teati seda nime all Toronto Airport Vineyard) – et osa võtta 10ndast iga-aastasest Catch the Fire konverentsist.
Kokku tulid inimesed üle kogu Põhja-Ameerika ning veel Euroopast, Aasiast, Aafrikast, Austraaliast ning Lõuna-Ameerikast 70-tuhande ruutjala suurusesse TACF kogudusehoonesse. Pooled kokkutulnutest olid esmakordsed osavõtjad.
Mõned tulid uudishimust. Mõned tulid selleks, et olla osaduses teiste kristlastega. Mõned tulid selleks, et osa võtta ülevoolavast ülistusest ning et kuulata mitmeid jutlustajaid. Kuid enamus inimesi ütles, et nad tulid selleks, et saada Jumalalt puudutust ning et kogeda ise Toronto õnnistust.
Toronto õnnistus on Briti ajakirjanike loodud fraas kirjeldamaks liikumises osalejate sõnul uskumatut Püha Vaimu väljavalamist, mida kinnitavad ebatavalised füüsilised manifesteeringud usklike seas. See algas Torontos ning levis sealt kiiresti edasi. TACF vanempastor John Arnott ütles Charismaajakirjale, et Catch the Fire konverents 1994. aastal oli "katalüütiline Jumala tule levitamine üle terve maailma".
Teenistuse juhid igast maailma nurgast tulid sellele esimesele oktoobrikonverentsile. "Nad olid ðokeeritud nendega juhtunu intensiivsusest," ütles Arnott. "See lennutas nad teenistuses täiesti uude dimensiooni."
Neil, kes tulid Catch the Fire 10. konverentsile lootes, et saavad olla tunnistajateks samalaadsetele ðokeerivatele kogemustele, ei tulnud pettuda. Osavõtjad ning kõnelejad võtsid entusiastlikult üheskoos osa peomeeleolule sarnanevast atmosfäärist. Lugematuid inimesi võis näha spastiliselt karglemas, naermas, värisemas, joobnult kõikumas või kukkumas kinnipüüdjate käte vahele.
Keith Luker Fort Worth Texasest oli üks nende seast. Luker võttis osa Catch the Fire 1994 konverentsist. Ta meenutas, et võttis aega paar päeva, enne kui ta hakkas midagi tundma, ja siis “tundis ta juba kõike: rappumist, tuld, Jumala armastust, pisaraid”.
“See täiesti muutis mu elu,” lisas ta. “Minu piiblilugemist, ülistamist – see oli selline erinevus nagu must-valge ja värvilise vahel.”
Ta oli innukas naastes 10. konverentsile. Esimesel õhtul kutsus Arnott Lukeri ette. Kui tema pärast palvetati, hakkas ta rappuma ning varises põrandale, kus ta värises veel mitu minutit.
“Minule näitavad füüsilised ilmingud seda, et midagi üleloomulikku tegutseb inimeses,” ütles dr Grant Mullen, vaimsele tervisele spetsialiseerunud arst, kes on kaua kuulunud TACF-i juurde. “Need on ainult inimreaktsioonid, mille kutsub esile üleloomuliku väe kohalolu,” lisas ta.
Kuid kõik karismaatikud ei aktsepteeri seda kui Jumalalt lähtuvat väge ning viimase kümne aasta jooksul on ka nende kallal käinud kriitikud. 1995. aastal arvati Toronto Airporti kogudus Vineyardi Koguduste Ühendusest välja. Seda juhtus mitme kogudusega, keda ärkamine lähedalt puudutas. Arnott mainis, et see juhtus osaliselt seetõttu, et Vineyardi juhile ei meeldinud viis, kuidas nad oma asju ajasid.
Teistel olid muud mured. Kevin Reeves lahkus oma “Toronto/Latter Rain” kogudusest Hainesist, Alaskal 2000. aastal pärast seda, kui oli seal olnud 5 aastat juhina ning räägib endast täna kui “väga konservatiivselt nelipühi vaadetega”.
Ta luges artiklit, kus New Yorgi pastor David Wilkerson kritiseeris Toronto liikumist. Ja siis ma mõtlesin: “Kui David Wilkerson võib kahelda nendes asjades, siis võin seda ka mina.”
Reeves ütles, et küsimusi tema koguduses ei armastatud. “Ma tahtsin Piiblit avada, kuid kõik ümberringi rääkisid ainult oma kogemusest,” meenutas ta. “Piibli kirjakoht on ainuke kirjalik salvestus, mis meil on Jumala läbikäimise kohta inimesega. Kui sa ei leia Pühakirjast mingeid parameetreid nende kohta, mille piirides sa tegutsed, siis sa tegutsed piiridest väljaspool. See on väga lühidalt kokku võetud.”
Toetajad rõhutavad, et Toronto õnnistus on mõjutanud miljoneid elusid. Randy Clarki nimetatakse meheks, kes tõi õnnistuse 1994. aastal Torontosse. Ta ütles Charisma ajakirjale, et tema arvates liikumise kolm “suurimat vilja” on :
*Ärkamise ime Mosambiigis – kus Toronto vilistlased Rolland ja Heidi Baker on aidanud alustada rohkem kui 5000 kogudust.
*Suur hulk moslemeid, kes on päästetud saanud,
*Ülemaailmne tule levik.
Arnott ütles, et kõige olulisemat Toronto õnnistuse tagajärge võib näha mitmete kristlaste südametes tekkinud ootuses, et kui nad lähevad kogudusse, siis miskit peaks toimuma. “Tekkinud on suurem ootus – et Jumala ligiolu peaks olema kogetav ja tuntav mingil moel.”
TACF koosolekud toimuvad edasi teisipäevast pühapäevani, samamoodi nagu see on toimunud liikumise algusest peale. 10 aastat tagasi domineeris koosolekutel naermine. Täna see enam nii ei ole.
“Üks valearusaam, mida ma inimestelt kuulen on see, et oh, naermine sai läbi,” ütles TACF abipastor Steve Long. “Ja see on tõsi, naermine sai läbi. Aga, asjad on sama võimsad, sama võitud.”
Täna käib õhtuti koosolekutel 100 kuni 500 inimest. Aga koosolekute vorm on mõnikord erinev.
“Püha Vaim on meid viinud ... teekonnale,” ütles Long. TACF korraldab iganädalasi “Soaking” ja “Seek His Face” õhtuid, mis koosneb tasasest teenimisest ülistus- ja palvemeeskondadega. Kõnelejad on kutsutud neljapäevast pühapäevani korraldatud koosolekutele.
Mis saab tulevikus edasi Toronto õnnistusest, selgub hiljem. Kuid Arnottil on mõned ideed. 2002. aastal rajas perekond Arnott “Catch the Fire” teenistuse, kuhu kuulub TV-teenistus ning visioon rajada ülemaailmselt 10 000 “Soaking Prayer Centre”.
“Ärkamistel on kalduvus toimida 20 kuni 30 aastat,” ütles Arnott, “ja seega me oleme alles alustanud. On ju nii?”

Tõlgitud ajakirjast "Charisma".
Fotod on võetud TACF kodulehelt http://www.tacf.org/