"Kartust ei ole armastuses, vaid täieline armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on nuhtlust; aga kes kardab, ei ole saanud täieliseks armastuses." (1.Jh. 4:18)

"Meie Isa" palve "... ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele", sai mulle elujuhiseks hulk aega enne pöördumist.
Sovieti ajal elasin üsna asotsiaalset elu: mul ei olnud aastaid kindlat töökohta, elu möödus boheemitsemises: lugemis-mediteerimisperioodid vaheldusid joomingute-jooberdamistega. Mässust isa vastu alguse saanud eluviis oli toonud oma palga – ma ei suutnudki enam teisiti. Ühes olin kindel: seni kuni suudan oma vaenlastele-vastastele andestada, ei juhtu minuga midagi hullu.

Kord, kui olin küünlajalaga löönud pea lõhki tollase Tallinna linnapea pojal ja praegusel EMK Teoloogilise Seminari rektoril, tundsin, et nüüd ei või enam Jumalat edasi kiusata. Andrus Norak oleks võinud alustada kohtuasja, aga ta ei teinud seda. See sündmus sai üheks tõukeks tema pöördumisel Jumala poole. Ja mõne aja pärast läksin minagi tema juurde Oleviste kirikus andestust ja juhatust paluma. Ta juhataski mind ühte osadusse, kus järgmisel õhtul pöördusin ja sain täidetud Püha Vaimuga.

Paljud umbusaldasid mind tükk aega. Võtsin teiste inimeste arvamusi kui nende reaktsioone-seisukohti, mis minu kohta tegelikult ei käi ja vaatasin seda rõõmsas leebuses. Teadsin, et minu kohta käib see, mida Jumala Sõna ütleb, et olen uus loodu Kristuses Jeesuses. Üritasin seda õpetada teistelegi, kes olid solvunud või haavatud mõne inimese ütlemisest-arvamisest.

ARMASTUSE KÕRGTEE

Tollal kardeti peale teiste arvamuse kõige enam KGB-d. Tundsin intuitiivselt, et on võimalik käia sellisel armastuse tasandil, kuhu kurja nooled ei ulatu. Tehku või öelgu mistahes, see kutsub minus esile andestuse ja nii vaid suurendab minu armastust. Seega on kuri ise sunnitud kütma mu armastuse ahju.

Kui solvangud, ähvardamised, hoolimatus, ükskõiksus jne. ei tekita teis viha, kartust ja kibedust, vaid toovad andestuse, siis te lihtsalt ei anna kurjale maad ja tõusete temast kõrgemale. Te ei kiirga enam neid kartuse, viha ja kibeduse vibratsioone, mis kurja külge tõmbavad ja te võite tähele panna, et kurja nooli jääb üha vähemaks, sest teie armastuse suurendajaks ei taha ta kuidagi olla. Kui kuri ei saavuta teis teatud reaktsiooni (vihase inimese sülgki on mürgine, hirmunud inimese kogu kehakeemia on muutunud), ei saa ta pidepunkti - maad kuhu kinnituda - ja saab paraku oma noole ise topelttugevusega tagasi. Seega võib nii mõnigi kurja rünnak lõppeda selle kurja enda hävimisega.

Seesama on lammastena huntide keskele minna või vaenlasele teise põse pööramine: me võtame oma kaitse maha ja usaldame end universumi võimsama jõu - Jumala armastuse hoolde. Siit algab juba kaitseinglite tegevus.

Ja siin on hästi näha ka omal ajal üsna populaarse vaimse sõjapidamise ohud: kuri saab sind endaga maadlema, selmet sa seisaksid usus ja käiksid armastuse valguses, kuhu pimeduse nooltel lihtsalt pole teed.

ANDESTUS - SISEMISESTHIRMUST LAHTILASKMINE

Minu meelest ei ole inimese sügavaim hirm mitte kurja pärast, vaid armastuse puudumise pärast. Inimese sügavaim hirm on selles, et teda ei armastata. Sellest hirmust on kasvanud välja kogu süvapsühholoogia oma komplekside ja stressidega. Ühelt poolt halvab see inimese hinge ja vaimu ning teisalt sunnib teda orana tegema igasugu hullusi ja mõttetut tööd.

Väidetakse, et see hirm tuleb sünnitraumana kaasa ka nendega, keda vanemad tegelikult armastavad. Oleks vale öelda, et minu vanemad mind ei armastanud. Kuid ülitundlikuna ootasin ma enam lähedast osadust ja seda saamata süvenes kartus. Süüdistasin isegi ema, et ta armastab isa enam kui lapsi. Mingi oluline turvalisus jäi saamata, see viis neurooside ja mässulise käitumiseni, mille tõttu vanemate armastus tõepoolest jahenes. Inimesele saab see, mida ta kardab. Tuletame kasvõi HIIOBit meelde.

Nüüd satub inimene nõiaringi.

Kartusest armastuse puudumise pärast hakkab ta üha enam ja enam püüdlema tunnustust, omastades oma "minale" üha enam ja enam tähtsust ja seega saab üha vähem ja vähem tõelist tunnustust. Paraku ei taha paljud inimesed seda kartust enesele tunnistada, kuid just eneseuhkus ja agressiivsus on selle ehedaimaks tunnistuseks.

Küsisin oma seitsmeaastaselt pojalt, kelle suhtluses kaaslastega võis vahel märgata domineerimistarvet ja agressiivsust, kas ta kardab, et teda ei armastata.
"Mis siis peaks tegema, kui see nii oleks?" küsis ta vastu.
"Esiteks andma andeks vanematele, et me oleme ebateadlikult selle hirmu põhjustanud. Teiseks andma andeks iseendale, et sa oled seda hirmu hoidnud. Ja kolmandaks andma andeks sellele hirmule ja vabastama ta."

Palusime sealsamas. Antud juhul ei aita positiivne tunnistus, et me pole saanud kartuse ja arguse vaimu, vaid sellest hirmust tuleb lasta lahti.

Kartus, et meid ei armastata, kutsub esile mittearmastust kaasinimestelt, mis omakorda tekitab meis ärritumist ja kasvades viha ning kibedust, mis hävitab selle, kes teda kannab. Nii saavad sellest varjatud sisemisest hirmust alguse paljud vaimu- ja hingeseotused ning füüsilised haigused.
Seega on nii meie vaimse, hingelise kui füüsilise heaolu ja tervise esimene seadus: "Andesta!"

"Ja kui te seisate ja palvetate, siis andke andeks, kui teil on midagi kellegi vastu, et ka teie Isa, kes on taevas, annaks teile andeks teie üleastumised. Aga kui te andeks ei anna, siis ei anna ka teie Isa, kes on taevas, teie üleastumisi andeks!" (Mk. 11:25-26).