Samal ajal kui ma jälgisin ja olin tunnistajaks Tema au ilmnemise kasvamisele Koguduses, nii nagu seda on prohveteeritud, panin ma tähele, et kasvasid ka Jumala pühade vastu suunatud saatanlikud rünnakud, tulles tihti nii-öelda ei kuskilt. Ma otsisin Isanda käest selle kohta vastust.
Ta vastas mulle küsimusega: "Sa ju jutlustad viimastest päevadest ja ajamärkidest, eks ole nii?"
"Jah."
"Mida ma ütlesin, et Kurat teeb viimastel päevadel?"
Ma teadsin, kust vaadata - Ilmutuse 12:12: "... sest kurat on tulnud maha teie juurde ja tal on suur viha, sest ta teab, et tal on pisut aega!"
Ma mõistsin. Siin oli tegemist ajaga. Siis kuulsin ma Teda ütlemas: "Mine üks salm tagasi." Ilmutuse 12:11: "Ja nemad on tema võitnud Talle vere tõttu ja oma tunnistuse sõna tõttu ..."
Rutakalt tulid mõtted Jeesuse vere ja selle kohta, kuidas Jeesuse veri on selle ajastu viimasel tunnil meie peamiseks relvaks.
Mu mõtted liikusid tagasi 60ndate lõpuaastatesse, kus ma noore perenaisena, kes äsja oli saanud ristitud Püha Vaimuga, esimest korda kuulsin üht suurt Jumalameest ütlemas: "Ma ütlen alati: Jeesuse nimel palun ma Jeesuse vere kaitset." Ma mäletan konkreetseid juhtumeid, kuidas me kasutasime Jeesuse vere tunnistust, et oma neli last ilma traagiliste juhtumiteta üles kasvatada.
Siis avaldas mulle erilist muljet üks väide dr Kenneth E. Hagini raamatus “Võidukas kogudus”. Rääkides, kuidas üks misjonär selle sajandi algaastatest sai Jeesuse verd kasutades üle ühest peaaegu surmavast mürgisest hammustusest, kirjutas dr Hagin: "Vana-aja nelipühilased mõistsid tõde Jeesuse vere kohta. Nad palusid vere kaitset Kuradi vastu. See on piibellik."
Minu sees ärkas igatsus uurida välja, mida need vana-aja usklikud teadsid. Ja koheselt juhiti mind proua C. Nuzumi raamatu “The Life of Faith” juurde, mis anti välja 1928. aastal ning mida siiani trükib Springfieldis, Missouris, asuv Gospel Publishing House. Mulle tuli meelde, et see oli esimene raamat usu kohta, mida vend Hagin luges, kui ta oli usu läbi Jumalasse surivoodilt üles tõusnud.
Sellest proua Nuzumi ilmutusest osasaamine Jeesuse vere väest vaenlase vastu ja kuidas seda väge kasutada, pani mu hinge erutusest värisema.
VALVSUS
Esimeseks valguskiireks minu teekonnal läbi Mrs Nuzumi raamatu oli see, kuidas vaenlane on oma rünnakutes ustavate kristlaste vastu lihtsalt võimeline nii-öelda "ei kuskilt välja ilmuma". Mrs Nuzum deklareeris: "Kõik kuri, mis meid iganes tabab - kas siis otseselt või kaudselt - on Saatanast."
Peatükis "Hoia kinni sellest, mis sul on" väitis ta: "Me oleme kõik vaenlase maa-alal ja meid rünnatakse nii vaimus, hinges kui ihus, kuid Jumal ütleb: "Ärge andke maad kuradile." See tähendab, et kui meie ei anna Kuradile maad, siis ei saa ta meid rünnates meie elus mingit kohta."
Siis loetles Mrs Nuzum neid võimalusi sissepääsuks, mis meie vaenlase anname. Esimene uks oli ilmne: patt. Kuid teine uks, mida ta nimetas, oli mulle silmiavavaks üllatuseks: valvsuse puudus.
... Valvsus on pideva võidu hind. "Olge kained, valvake, sest teie vastane, kurat, käib ümber nagu möirgaja lõukoer otsides, keda neelata!" (1.Pe. 5:8)
Meie vaenlane on nii kindlalt nõuks võtnud meid hävitada, et ta kunagi ei maga ega jäta kunagi hooletusse meie jälitamist, et meid hävitada. Kui kurb, et meie, kel on nii palju kaalul, oleme palju hooletumad kui tema. Ka see, kui meie ei ole valvsad, annab Kuradile meis maad ... "... ma ... ütlen kõigile: Valvake!" (Markuse 13: 37). Me ei ole kaitstud tema rünnakute eest ... ilma Jeesuse vereta. Niipea kui me hommikul ärkame, peaksime paluma vere kaitset enda peale, sisse ja ümber ning meie ja kõige kurja ja kurja autori vahele. Viimase asjana enne magamaminekut peaksime sama moodi paluma vere kaitset ...
Oh, kui me vaid õhutaksime end üles Jumala asjadele suuremat tähelepanu pöörama. Me oleme nii ükskõiksed ja ometi peame me võitma vaenlase, kes on alati valvas ja valmis kõike hooletust ja unarusse jätmist iga hetk ära kasutama ... Me ei jõua selles elus kunagi sellisesse kohta, kus vaenlane meid rünnata ei saa, kuid Jumal ei taha, et meid kasvõi ükski kord võidetakse, "andes meile alati võidu Kristuses" - mitte ainsatki läbikukkumist, kui me kuuletume ja usaldame Teda (lk-d 38-39).
Olles seda teemat põhjalikult uurinud ning päevi ja kuid sellest lugenud, mõistsin ma, kuidas "vana-aja usklikud" ja tänapäeval elavad võidukad kristlased seavad üles "rääkiva vere" valvuri. Ma kirjutan Jeesuse vere kohta raamatut, mis varsti ka trükki läheb, kus leidub rohkem materjali, mis ma leidsin, kuid mõned tunnistused on ära toodud ka selles seerias. Nagu ütles dr John G. Lake ühes 1935. aasta raadiosaates, enne kui ta hakkas jagama mõningaid silmapaistvaid kogemusi Jumalas: "Mõningaid asju on kergem õpetada kogemustest rääkides kui ühelgi teisel viisil."
MUUTUMATU VÄGI
Mrs Nuzum, kes oli misjonäriks Mehhikos, tunnistas, et ta sündis haigena. Ta kirjeldas oma seisukorda järgnevalt: sandistav reuma, südameprobleemid, halvatus, olles arstide poolt surmale loovutatud, kuni ta terveks sai.
"27 aastat," ütles ta, "ei olnud ma olnud valuta ... Kuid nüüd, 71-aastaselt, teen ma ära kolme naise töö ega ole haigevoodis olnud nii kaua, et isegi ei mäleta viimast korda, kui see nii oli."
Oma peatükis "Jeesuse Kristuse vere väest" kirjutas ta: "... Jumal on andnud meile kasutamiseks imelise relva, Jeesuse vere ... Meile on öeldud, et "Nad võitsid ta Talle vere ja oma tunnistuse sõna tõttu." Patt, kiusatus, haigus, tõbi, kõik, mis tuleb Saatanalt, on siia kaasa arvatud ... Kui miski on võidetud, siis ei ole tal enam väge ... Võit saavutatakse selle läbi, et sa ühendad oma tunnistuse sellest, mis Jumal on teinud, oma usuga veresse ... Kui iisraellaste ustel oli Egiptuses veri, ei julgenud ükski kuri sellest uksest läbi tulla. Me oleme kaitstud vere tõttu." Ja ta tõestas oma relva tõhusust, rääkides järgneva loo:
Ma olin Mehhikos ajal, mil seal tegutses palju bandiite ning ühel korral ... saatsid USA võimud meile sõna, et me peaksime maalt lahkuma, sest me olime suures ohus, kuna punaliplased olid tulemas. Seejärel saatsid ka Mehhiko võimud meile sõna maalt lahkumiseks. Peaaegu kõik perekonnad läksid ning nad palusid ka minul minna, kuid Jumal ei andnud mulle mingit vabadust minemiseks, kuigi valitsus ei lubanud mulle mingit kaitset ... Ma ütlesin neile, et ma ei ootagi, et nemad minu eest hoolt kannaksid, vaid et ma usaldan Jumalat ja kuna Tema minu eest hoolitses, siis olin ma nende marodööride poolt ümbritsetuna täpselt sama palju kaitstud kui üksi olles.
Ühel päeval ... ma nägin [neid] tulemas ... Ma ei mõelnud kordagi hädaohule, kuigi tee läks minu majast väga lähedalt mööda. Ma läksin ja seisin ukse peal, et vaadata neile otsa ja näha, millised nad välja näevad. (Ma räägin seda selleks, et näidata, kuidas Jumal oli hirmu täiesti ära võtnud.) Ma olin suures põletamata tellistest majas täiesti üksi koos Jumalaga ning ma läksin voodisse ja magasin magusalt kogu öö. Need sõdurid olid linnas kaks päeva ja ööd ning tavaliselt valisid nad kõige suurema maja linnas (mina olin kõige suuremas majas), kuid nad läksid kõikidesse majadesse, välja arvatud minu oma ja nad ei tulnud mu maja ligigi (lk. 56).
Pane tähele, kuidas Mrs Nuzum'i kogemused sarnanevad väljakutsetele, mida elu 1990ndatel esitab. Jeesuse veri kaitseb hädaohtude eest, mis esinevad tänapäeval seoses kuritegevuse, narkomaania ja haigustega täpselt sama moodi, nagu see kaitses teda tol ajal. Ja jällegi kirjutab ta:
See veri aitab kõigi asjade juures; see on meie kaitse kõige vastu, kui me hüüame selle poole ja usaldame seda. Ükskord kõndisin ma ühte linna, mis oli umbes kuue miili kaugusel, kuna kõik eeslid ja hobused olid ära. Tagasiteel, olles eemal igasugusest asustusest, nägin ma üht meeste seltskonda eemal istumas ja mehhiko viskit joomas ning ma märkasin, et nad olid juba päris purjus. Ma läksin teelt kõrvale ning proovisin neist ringiga mööduda, kuid märgates, et üks neist oli mind näinud ning hakkas mulle nii kiiresti kui suutis järgnema, lühendades iga sammuga vahemaad, mõistsin ma, et olin hädaohus ning palusin, et veri kaitseks mind selle purjus mehe eest. Peaaegu kohe hakkas mees huvi tundma mingi väikese eseme vastu tee ääres ning paistis, et ta unustas mu hoopiski (lk 57-58).
Ühel päeval hakkasin ma ühte majja minema ning niipea kui ma väravast sisse astusin, seisis minu ees kohutav raevukas buldog. Ma hoidsin vihmavarju enda ees, kuid ta murdis selle ühe silmapilguga katki, haarates siis mind põlve lähedalt ning hoides mu jalga oma hammaste vahel. Ma hüüdsin paludes vere kaitset ning koer ei suutnud enam oma lõugu kokku panna. Inimesed, kes seal majas elasid, ei suutnud ära imestada, et mind tükkideks ei rebitud (lk 58).
Ma läksin ühte majja ühel päeval ja leidsin terve perekonna haigena palavikus, mis sarnanes kollasele palavikule ... Keegi ei tulnud neid aitama, sest kõik kartsid seda. Ma tundsin, et ei tohiks neid niimoodi üksi jätta ning palusin vere kaitset ja jäin nende juurde kogu selleks päevaks ja ööks, käies nende eest hoolitsedes ühe voodi juurest teise juurde. Mul ei ilmnenud mingeid märke sellest palavikust (lk 59).
SEADUSLIK ASI
Vere kaitse palumisel ei ole mingit pistmist kerjamisega. Piiblis esinev mõiste ‘kaitset paluma’ on seadusliku tähendusega termin. Piibel on seaduseraamat. Selleks, et inimese lunastus oleks reaalne, peab see vastama seaduse nõuetele. Meie universum toimib seaduste põhjal - nii vaimsete kui ka loodusseaduste põhjal. Kui see nii ei oleks, siis teeks Jumal inimeste vahel vahet - kuid Ta ei tee seda. Jumala õnnistused on kõigi peal ja usu seaduse läbi kõigile kättesaadavad.
Jumala veri puhastas igaveseks kogu inimkonna kõigest patust. Kuid ainult need, kes kasutavad seda verd vastavalt usu seadusele - uskudes südames ja tunnistades suuga - saavad vere väest isiklikult kasu, mis teeb nad nii puhtaks, et neist saavad elava Jumala kõndivad, rääkivad templid.
Inimese langemisest saadik on toimunud tähtis kohtuistung. Jumal Isa on Jumal, kõikide kohtumõistja (He. 12: 23). Jeesus Kristus, kes on õige, on meie advokaat, lepitus kogu maailma pattude eest (1. Jh. 2:1-2). Saatan on prokurör - süüdistaja. Vaid veidi meie põhikirjakohast tagasi minnes, näeme me järgmist: "... sest välja on visatud meie vendade süüdistaja, kes nende peale kaebab meie Jumala ees päevad ja ööd! Ja nemad on tema võitnud Talle vere tõttu ja oma tunnistuse sõna tõttu ..." (Ilmutuse 12:10-11).
Maises kohtusaalis kaitsevad advokaadid kohtualuse juhtumit.
Enne kui Saatan, süüdistaja, üldse kunagi süüdistas mõnd Jumala loodut, oli Jumal ise juba langetanud otsuse - süütu ja seetõttu kohtumõistmist mitte ära teeninud, usu tõttu Talle veresse, kes oli tapetud enne maailma rajamist!!!
Piibel esitab selgeid näiteid sõna ‘kaitsma’ ja selliste väljendite nagu ‘kaitse minu asja’ kohtulikust kasutamisest. Et seda paremini näha, vaatame kahte heebreakeelset sõna, mis selliselt on tõlgitud. (Oma raamatus, mis varsti ilmub, toon ma ära rohkem kirjakohti, mis kasutavad neid sõnu. Siin peame piirduma ainult mõnega.)
Kõigepealt heebreakeelne sõna reev. Vastavalt heebrea-inglise sõnaraamatule tähendab see juursõna (verb) “taotlema, millegi eest võitlema, kohtuprotsessi juhtima, kohtusse kaebama”. Nimisõnana tähendab see “vaidlust, dispuuti, kohtuasja”. Järgnevates kirjakohtades on need sõnad erinevalt tõlgituna kaldkirjas välja toodud:
Jehoova olgu kohtumõistjaks ja mõistku kohut minu ja sinu vahel; tema nähku ja seletagu mu riiuasja ning mõistku mind õigeks sinu käest! Kui Taavet kuulis, et Naabal oli surnud, ütles tema: "Õnnistatud olgu Jehoova, kes on lahendanud minu teotuse riiuasja, mille Naabal põhjustas, ja kes on hoidnud oma sulast kurja tegemast! Naabali kurjuse aga tasus Jehoova ta enese pea peale!"(1. Saamueli 24:16, 25:39)
Kui huvitav on see sõnastus: "on lahendanud riiuasja ... ja ... on hoidnud ... kurja tegemast." Mida küll veel meie võime teha, kasutades oma kaitseks Jeesuse verd!
"Mõista mulle kohut, oh Jumal, ja aja mu asja halastamatu rahva vastu! Päästa mind petise ja ülekohtuse mehe käest!" (Laulud 43:1). "Riidle mu riidu ja lunasta mind ..." (Laulud 119:154).
"... nõudke õigust, laitke rõhujat, tehke vaeselelapsele õigust, lahendage lesknaiste kohtuasju! Tulge nüüd ja seletagem [heebrea keeles: yaw-kach, vaidlema, otsustama, õigeks mõistma] isekeskis, ütleb Jehoova! Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks!" (Jesaja 1:17-18)
"Ma andsin oma selja peksjaile ja põsed neile, kes katkusid karvu, ma ei peitnud oma palet teotuste ja sülje eest! Isand Jehoova aitab mind: seepärast ma ei tundnud häbi, seepärast ma muutsin oma näo otsekui ränikiviks, sest ma teadsin, et ma ei jää häbisse, et mu õigusemõistja on ligidal! Kes tahab minuga riielda? Astugem üheskoos ette! Kes on mu vastane? Tulgu ta mu juurde!" (Jesaja 50:6-8)
Siin me näeme seda! See on prohveteering Jeesusest ja Tema võidukast surmast ning järgnevast õigeksmõistmisest. Ta küsib: "Kes tahab minuga kohut käia?" Vastus on loomulikult, et ükski süüdistus või vaenlane ei saa Talle vastu seista. Järelikult võidab Jeesuse veri "vendade süüdistaja" igal juhul.
"Mina, mina olen see, kes kustutab su üleastumised iseenese pärast ega tuleta meelde su patte! Tuleta mulle meelde, käigem isekeskis kohut, räägi sina, et sa võiksid õigeks saada!" (Jesaja 43:25-26)
Kohtusaalistseenis on meil tunnistaja. 1. Johannese 5:8 ütleb, et veri on tunnistaja. Jällegi kirjutab Mrs Nuzum ühes vanas brošüüris, mille keegi mulle saatis:
Tunnistajalt oodatakse, et ta räägiks ning Heebrealastele 12:4 ütleb meile, et veri tõesti räägib ... Tunnistaja või tema tunnistus viiakse alati kohtumõistmispaika.
Koloslastele 1:12 ütleb meile, et Jumal "on teinud meid kõlbavaks osa saama pärandist" Kristuses. Kui Saatan seisab sellele vastu ja püüab meid kasvõi mõnest selle suure pärandi osast välja jätta, peaksime me paluma, et tunnistajal, Jeesuse verel, lubataks rääkida, ning see veri kuulutab, et Jeesus on selle ristil meile ostnud ning et see kõik kuulub meile.
Järgmine salm ütleb, et Jumal "on meid päästnud pimeduse võimusest". Kui Saatan üritab kasutada oma väge meie vaimu, hinge või ihu kallal, siis peaksime me kutsuma tunnistaja ja jällegi räägib veri Jumalale meie eest ja kuulutab, et Jeesus vabastas meid ristil täielikult kogu vaenlase väest, nii et nüüd ei ole tal mingit väge panna meie peale pattu, haigust, valu või tõbe ...
Kui Saatan üritab meie peale mingit needust panna või takistada meid mõnest needusest lahti saamast, mis meie peal oli, peaksime me kutsuma tunnistaja. Ja jällegi tunnistab Jeesuse veri, et Kristus vabastas meid kõigest needusest, kui Ta sai needuseks meie eest ...
See on see uue lepingu veri, see tagatis, et meil peaks olema kõik, mis seal tõotatud on. Kui Saatan üritab meid mingist Jumala tõotusest ilma jätta, peaksime me kutsuma tunnistaja ja veri tunnistab, et Jeesus ostis need asjad, mis olid tõotatud ning Tema kallis veri oli hinnaks, mis maksti ...
Usu läbi hoia püsivusega see tunnistav veri just seal, kus sa tahad, et Jumal töötaks ning lase Tema kalli Poja kallihinnalisel verel rääkida, tunnistada, hüüda Jumala poole meie eest. Jumal töötas vägevalt, kui Aabeli veri Tema poole hüüdis - kui palju vägevamalt töötab Ta siis, kui Tema armastatud Poja veri hüüab ...
Stanley H. Frodsham, kes kirjutas üles Smith Wigglesworth'i eluloo ning oli pikaajaline “The Pentecostal Evangeli” toimetaja, kirjutas ühes toimetusartiklis järgnevalt: "On kirjutatud: "Nad võitsid tema Talle vere tõttu." Nad võitsid põrgu lohe lihtsa relvaga, milleks oli taeva Talle veri. Kui see lohe püüab sind võita, vii ta Kolgatale, kus tema vägi selle püha vere läbi tühistati. Ülista seda verd ja Talle, kes selle vere valas. Anna selle vere väele julge tunnistus."
Ajakirjast "Believer's Voice of Victory" (August 1994) tõlkinud Riina Karik.
C. Nuzumi tsitaadid pärinevad raamatust “The Life of Faith”, by Mrs. C. Nuzum; 1928 Gospel Publishing House, Springfield, Missouri.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
