ÕPI INIMESTEGA LÄBI SAAMA - SEE TÄHENDAB SUHTLEMA
Võib-olla üks tähtsamaid asju, mida ma olen õppinud, on omavaheliste heade suhete tähtsus ja vajadus nende järgi. Olen veendunud, et ükski teine probleemistik ei hävita nii palju kogudusi ja koguduste juures tegutsevaid organisatsioone kui probleemid suhtlemises. Head inimsuhted on efektiivse teenistustöö elumahlaks, selle vereringeks. Jeesus ütles, et head inimestevahelised suhted on otsustava tähtsusega maailma veenmisel selles, kes Tema on ja et meie oleme Tema jüngrid (Jh. 17:21; 13:34). Selletõttu peame õppima, kuidas teistega läbi saada - nii nendega, keda me teenime, kui ka nendega, kellega koos me teenime. Ma kuulsin sellest esimest korda, olles lühiajalisel misjoniretkel. Meie juht rõhutas vajadust olla üksteise suhtes paindlikud ja säilitada kaastöölistega häid suhteid. "Sellest sõltub otsustavalt meie võime avaldada mõju neile inimestele, keda me teenime," ütles ta. Algul suhtusin ma tema nõuandesse üleolevalt. Lõppude-lõpuks, me olime kõik kristlased - ja pealegi küpsed kristlased. Nii küpsed, et me kõik veetsime oma suve ja raskelt teenitud raha võõral maal, kuulutades evangeeliumi vaestele, eesõigusteta paganatele. Üksteisega läbisaamine on garanteeritud. Umbes teisel päeval, töötades selle meeskonnaga, kelle juurde mind oli määratud, hakkasin tasapisi aru saama, et juht teadis, millest ta rääkis. Ning mitmed aastad noorte- ja pastoritööd on seda tõde kinnitanud veel ja veel kord.
Teenistustöö pole ainult Jumalaga tegelemine. Me kõik saaksime sellega üsna hõlpsalt hakkama. Ma mõtlen, Jumalaga on väga lihtne läbi saada. Aga see on ka inimestega tegelemine. Selleks, et inimesi teenida, pead sa olema nende lähedal. Pidevalt ja palju. Siin see konks ongi.
Järgnevalt mõned viited, mis aitavad säilitada terveid suhteid - olen nad oma teel korjanud. Esiteks, vaata sissepoole. On lihtne oletada, et probleemi allikaks suhetes on teine pool. Lõppude-lõpuks, me saime kõik hästi läbi, seni kui NEMAD tulid ja hakkasid meie elu keeruliseks ajama. Või kas me ikka saime? Tõsi aga on see, et paljud "jäljed" meie suhtlemisprobleemide puntrast viivad otse meie endi juurde tagasi. Üks suurtest põhjustest on meie endi ebaturvalisus. Ebaturvalisus pärsib väga tõsiselt meie võimet teistega normaalselt toime tulla. See aga omakorda takistab meie teenimistööd.
Üks mu pastorist sõber on just taoline juhtum. Tema ebaturvalisus õhutab teda alaliselt teisi kahtlustama, eriti koguduse juhtkonna liikmeid. Ta tõlgendab valesti nende kommentaare ja tegusid kui katseid anastada tema võimupositsiooni. Ta on sunnitud olnud leidma endale juba päris mitmeid uusi töötajaid konflikti tõttu, mida see kõik tekitab. Ta teeb peaaegu kõike koguduses ise, kuna ta ei usalda kedagi teist. Tulemusena ei saavuta kogudus oma potentsiaalset mõjujõudu kohalikus kogukonnas. Õnnetuseks pole see ainuke taoline, isoleeritud juhtum.
Vii sellel alal läbi aus enesehindamine. Kas ebaturvalisus põhjustab praegu su elus mingeid probleeme? Mis on sinu ebaturvalisuse allikaks? Mille põhjal sa oma väärtust hindad? On palju suurepäraseid ja kättesaadavaid algallikaid, mis aitavad sul sellest probleemist jagu saada. Lahenda see asi niipea kui võimalik. (Vt. näiteks Dale Carnegie "Lakake muretsemast ja hakake elama", müügil enamikus raamatukauplustes - tõlkija kommentaar.)
Veel üks lahendamist vajav teema meie suhetes teistega on meie viha. Pikka aega oletasin ma, et kristlased ei peaks üldse kunagi vihastuma. Vähemalt need meist, kes on teenimistöös, ei peaks. Ja nii ma panin oma vihale teisi nimesid - nurjumistunne, pettumus, stress. Tegelikult aga peitsin ma oma viha vaimulikult kõlava soga taha.
Ühel päeval võttis Jumal mu selles asjas letti. Ma olin olnud kergelt ärrituv juba mitu päeva, käitudes ja suhtudes vastikult oma lastesse, töösse ja inimestesse koguduses, kes minu arvates ei saanud oma asjadega täiuslikult hakkama. Palvetades tajusin Jumalat küsivat: "No mille pärast sa siis vihane oled?" Üritasin Temaga vaielda, pannes mängu oma religioosse teeskluse maksimumi, veenmaks Teda, et ma polnud üldsegi vihane. Aga Ta võitis. Ma avastasin oma vihaprobleemi.
Lahtumata viha mürgitab meie suhted inimestega ja teeb meie teenistuse lombakaks. See nõrgub peaaegu kõikidesse meie teenimistöö aladesse - kuidas me viime läbi juhtkonna kohtumisi, kuidas suhtume inimestele nõuandmisse ja kuidas me jutlustame. Vihastel pastoritel on kalduvus peksta oma lambaid, et neid enda ees ajada, selle asemel et neid soovitud sihtidele juhtida. See kehtib kõigi juhtimisega seotud teenistustöö alade kohta.
Konks on selles, et teenimistöö on üle küllastatud võimalustega vihastada. Inimesed murravad oma lubadusi, koosolekute külastatavus on väiksem kui me ootame, rahaline toetus venib kuidagimoodi järgi, jüngrid langevad ära maailma, usaldusalused liidrid kritiseerivad sind seljataga jne - mida iganes nimetada, seda kõike juhtub. Viha tuleb igal juhul. Mõnikord on see õiglane pahameel. Aga me ei või lubada sellel patuks kasvada ja hävitada meid, meie suhteid ja meie teenistust. Ellujäämine ja teenimistöö efektiivsus sõltuvad meie tahtest (või selle puudumisest) lasta oma viha lahtuda. Ebaturvalisus ja lahtumata viha viivad kolmanda teemani - kriitikavaimuni. Kus iganes kriitikavaim valitseb, seal saab alati olema konflikte ja tülisid. Suhted saavad kannatada. See on eriti kehtiv teenimistöö kohta. Oma loomu poolest eeldab teenimine koostööd, usaldust ja lähedust (intiimsust). Kontrollimatu kriitilisus on hävitavalt mürgine kõigi kolme suhtes. See on eriliseks ohuks neile, kes on liidripositsioonil. Me näeme inimeste läbikukkumisi ja puudusi kogu aeg. Me tõstame kõrgeks ideaale ja peame leppima reaalsusega. Ebatäiuslikkust leidub kõikjal meie ümber. Selle asemel, et oma inimestele kaasa tunda, on meil kiusatus muutuda kriitiliseks ja küüniliseks.
Ma olen selle ise läbi elanud. Töötades koguduse juures tegutsevas noorteteenistuses, muutusin ma ajapikku kriitiliseks selle teenistuse kõigi aspektide suhtes - teiste töötajate, teenistuse meetodite, rahalise toetuse kogumise viisi, riikliku organisatsiooni - üldse kõige suhtes. Kuigi ma hoidsin suurema osa rahulolematusest enesele, mu kriitiline häälestatus ainult võimendas kõiki tegelikult eksisteerivaid probleeme. Mu suhtumine kahjustas minu suhteid ülejäänud personaliga ja samuti noortega, keda ma teenisin. Loomulikult kahandas see mu teenistuse efektiivsust.
Tõhus kriitilise vaimu olemasolu kontroll on pilk peeglisse. Neid läbikukkumisi, puudujääke ja ebatäiuslikkusi, mille suhtes me teiste puhul nii kannatamatuks muutume, võib reeglina leida meie endi juurest. Jeesus hoiatas meid mitte muretsema pindude pärast teiste silmis, kui meie endi silmist võib palke leida. Näiteks, üks mu lemmikmuresid oli mu ülemuse organiseerimatus. Aga ma ignoreerisin omaenda probleemi, tunduvalt hullemat pattu - laiskust. Selle tunnistamine ei jätnud mulle enam kritiseerimiseks ruumi.
Tänuliku hoiaku arendamine aitab samuti kriitilist vaimu ravida. Teenides noortepastorina koguduses, millel oli pikk ja raske ajalugu, hakkasin süüdistama mõningaid juhtkonna liikmeid väheses innukuses ja puudulikus Jumalale pühendumises. Aga ma vaatasin mööda nende aastaid kestnud ohvritest ja pühendumisest koguduse heaks. Nad olid andnud oma higi ja raske vaevaga teenitud raha, kindlustamaks koguduse püsimist ja selle kaudu ühiskonna teenimist tulevasteks aastateks. (Ja ka selleks, et minul oleks töökoht ja palk.) Ma avastasin, et nende pühendumine oli palju sügavam kui mõnegi näiliselt tulise koguduseliikme oma, kes olid kiired hülgama oma kohustusi tühisemalgi põhjusel. Aja jooksul mu hinnang nende püsikindlate vanade olijate suhtes tõusis ja minu kriitilisus kahanes. Veel üks võti tervete ja töötavate suhete omamiseks teenistuses on õppida olema paindlik, järeleandlik. Minu misjonidirektori sõnadega: "Voola". Enne teenimistööle asumist (siis, kui ma olin selle ala ekspert) nägin ma asju üsna mustvalgelt. Oli üks kindel viis, kuidas asju tuli teha. Ma oletasin, et kõik ülejäänud näevad asja samamoodi. Kui ma siis ühekorra seletan oma nägemuse oma inimestele ära, teevad nad seda viivitamatult ainsal õigel viisil: minu moodi. Kõik hakkavad üheskoos tööle nii täpselt nagu hammasrattad kellamehhanismis. Aga ma avastasin, et inimesed pole masinad. Neil on nende oma tahe ja mõistus. Neil on ka omaenese ideid selle kohta, kuidas asju teha. Veelgi enam, see, mida nemad kuulevad mind ütlevat, pole alati sugugi see, mida mina arvasin, et ma ütlesin. Selle kõige tulemusena lasti mu idealism üsna kiiresti ribadeks.
Selline on teenimistöö loomus. See võib meid hulluks ajada või teise võimalusena, me õpime asju võtma nagu nad on, neid aktsepteerima ja nendega koos voolama. Olen märganud, et inimesed, kes on ellu jäänud ja saavutanud oma teenimistöös efektiivsuse, kipuvad valima just viimase võimaluse. See ei seisne lihtsalt vaikses hammaste kiristamises, kui keegi teeb midagi teistmoodi kui meie. See tähendab kogu selle mitmekesisuse hindamist, mille Jumal paneb oma Ihusse. Meie paindlikkus ja järeleandlikkus teeb ruumi suuremale efektiivsusele ja põhjalikkusele teenimistöös.
Paindlikkus sureb vajadusele jääda alati peale, sundida teised tunnistama, et meil on õigus. Paulusel on terve hulk nimesid meie vankumatule soovile ajada oma õigus läbi. Need leiduvad pealkirja all: "Liha teod". Kui õigus peab iga hinna eest meile jääma, läheme õigsusest välja, lakkame olemast õigsuses. Me võime võita vaidlusi ja oma plaanid läbi rammida. Aga seda tehes haavame teisi ja häbistame Kristuse nime. Me peame õppima seda nägema sellisena nagu ta on - patuna - ja viima selle ristile. Alles siis suudame võtta omaks Jeesuse suhtumise ja pidada teisi enam oluliseks kui iseendid. Üks võimalus, kuidas seda aktiivselt teha, on ehitada inimestega kapitaalseid ja püsivaid suhteid, õppides suhtlema. Mõned meist, teenijatest, on suurepärased suhtlejad rahva ees, kuid üsna haletsusväärsed isiklikes suhetes. Põhiliste oskuste nagu viisakuse, kuulamise ja osavõtlikkuse omandamine, samuti teiste tunnete ja arvamuste küsimine ning loobumine õigusest vestluses domineerida, kindlustavad efektiivse teenistustöö. See on raske, kuna me oleme harjunud, et inimesed meid kuulavad (või vähemalt vaatavad, kui me räägime), kui me jutlustame või õpetame. Aga me peame mõistma, et mitte kellelegi ei meeldi meid rääkimas kuulata nii palju kui meile endile. Mida enam me seda kõike teeme, seda parem meile. Ja ka neile, kes on meie ümber. Ning meie teenistusele.
VALMISTU KRIITIKAKS
Juhiroll on üks veider asi. Inimesed armastavad kritiseerida seda, mida liider teeb ja nad näivad ka teadvat, mida ta peaks selle asemel tegema. Kuid väga vähestel neist on närvi ise liider olla. Võib-olla sellepärast, et nad ei taha enda soovitatud nõuandeid oma nahal järgi proovida. Kriitika kuulub teenimistöö juurde, on osa selle "territooriumist". Enamikul kritiseerijatest pole õrna aimugi, miks liidrid teevad selliseid otsuseid, nagu nad teevad. Nad näevad ainult killukest antud olukorrast, samal ajal kui liider näeb kogu tervikut. Kriitika keerleb harilikult tühiste asjade ümber: tavaliselt on kõneaineks piiblikaante värv või koguduse tualettruumi tapeedi stiil. Kaebused võivad aga areneda kuritahtlikeks rünnakuteks sinu kui isiku vastu. Vahetevahel lähtuvad need lähedastelt sõpradelt ja neilt, keda arvasid olevat oma pooldajate seas. Teadmine, et sul tuleb kriitikaga vastamisi seista, võib aidata seda ületada. Aga ära oota, et see alati valu leevendaks. Ma olen olnud mõlemal poolel. Nagu juba öeldud, jagan süüd oma liidrite kritiseerimises. Mäletan, et panin kahtluse alla oma pastori vaimse küpsuse, kritiseerisin seda, kuidas ta oma aega veetis ja lahkasin tema jutlusi koos koguduse teiste väikesearuliste kriitikutega. Ma judisen, kui meenutan seda täielikku teadmatust, väljakutsuvust ja otsest kurjust, millest mu süüdistused koosnesid.
Pastorina olen ma lõiganud seda, mida külvasin. Inimesed mu oma koguduses on mulle kõike seda teinud. Ma avastasin, et see teeb haiget. Ahastus ja stress ajasid mu teenistusest peaaegu minema. Kõige selle kestel õppisin ma ühtteist. Esiteks, meie, liidrid, peame õppima, kuidas olla juhitud. Me tahame võimu, meelevalda. Me tahame, et need, keda me juhime, tunnustaksid ja austaksid meie meelevalda. Aga kas me ise elame meelevalla all? Watchman Nee argumenteerib oma raamatus "Vaimulik meelevald" tugevalt selle põhimõtte kasuks. Jumal ei usalda meile meelevalda enne, kui me ise oleme endid meelevallale alistanud.
Kui inimesed tulevad minu juurde, rääkides oma igatsusest asuda teenimistööle, eriti pastoritena, on minu esimene nõuanne neile selline: minge, leidke endile kogudus, millele te saate pühenduda, alistage end pastorile ja õppige, kuidas olla karjatsetud. Põhimõte kehtib ka teiste teenistusvormide kohta. Sel viisil õpime tundma raskusi ja võitlusi, mida kogeb tavaline koguduseliige. Me suudame näha asju nende vaatenurgast ja mõista nende kriitikat, kuna me oleme võimelised nende suhtes osavõtlikud olema. See on eriti oluline, kuna me pidevalt ootame, et teised meie suhtes nii käituksid. Jeesus rõhutas sageli, et esiteks anname ise, siis antakse ka meile. Ta rõhutas vajadust olla ustav pisiasjades, et Jumal saaks meile suuremaid asju usaldada. See ongi juhtimise ja juhirolli olemus. Me juhime eeskuju kaudu. Ei saa oodata, et keegi järgneks meile sinna, kus me ise pole olnud. Ja see õpetab meile paljugi teistega läbisaamisest, konfliktide lahendamisest ning sellest, kuidas muutuda paindlikuks.
Järgmine õppetund seisneb selles, kuidas õppida elama Jumala, mitte inimeste heameeleks. Liidritel on alati "oma" kriitikud. Nii suurepärased kui me ka enda arust pole, tuleb välja, et sugugi mitte kõik ei jaga meie arvamust. Otsustavaks muutub see, et meie turvalisus oleks mähitud Jumala heakskiitu ja mitte inimeste arvamustesse. Kui me otsime oma turvalisust teiste inimeste heakskiidust, siis muutume nende orjadeks. Me tõuseme ja langeme koos nende arvamustega. Me lõpetame täielikus hävingus, kuna varem või hiljem ei suuda me inimeste ootusi täita.
Ma olen seda mitu korda kogenud. Ükskord hakkas üks daam meie kogudusest kaeblema, et me ei pidanud piiblitunde just sellel õhtul nädalas, kui tema oli töölt vaba. Mitte soovides, et keegi minu tõttu õnnetu oleks, viisin ma piiblitunni üle tema vabale õhtule, hoolimata sellest, et see tekitas suuri ebamugavusi kõigi teiste asjaosaliste ajagraafikus. Pärast kõike seda tööd ja ohvritoomisi ei suvatsenud ta ikkagi tulla. Aga ta kaebles edasi.
Teine kord läksime läbi ühest perioodist, mil ma üritasin korrigeerida meie ülistuse stiili, et vaigistada mõnede rahulolematute koguduseliikmete kriitikat. Isegi siis, kui ma muutsin meie teenistuse nende nõudmistele vastavaks, olid nad ikka edasi õnnetud. Aja jooksul hakkasin ma mõistma, et alati on midagi, mis ei teeni ära nende heakskiitu. Senikaua kui ma elasin selleks, et neile meele järgi olla, omasid nad mind ja kontrollisid mu teenistust.
Selle asemel et olla aetud teiste ootustest ja orjastatud nende muutuvate tujude poolt, peaksime asetuma oma kutsumisse Jumalalt. Mõistmine, et ma olen teenistuses sellepärast, et Jumal pani mu sinna, mitte aga sellepärast, et inimesed soovisid mind sinna, vabastas mu inimeste arvamustest hoolimata edasi võitlema. See ei tähenda, et inimestel, keda ma teenin, poleks mu teenistusele midagi olulist lisada. See tähendab lihtsalt seda, et ma ei ela ega sure vastavalt oma populaarsuse hetkeseisule. Lõppkokkuvõttes vastutan ma Jumala ees. Kui Talle meelepärane olemine teeb mõne inimese minu suhtes rahulolematuks, siis olgu nõnda. Teadmine, kes ma olen Kristuses ja oma teenistustöö täitmine Tema heameeleks teeb mind võimeliseks kriitikat taluma.
VALMISTU AEGANÕUDVAKS TÖÖKS TEENISTUSES
Kui ma teenistusse astusin, tantsisid mu peas visioonid viivitamatust edust. Noortepastorina unistasin ma sadadest noortest, kes meie koosolekutele tunglevad. Pastorina kujutlesin kadunud hingi tulevat Kristuse juurde, haigeid tervenemas ja abielulahutusi tühistumas - kõik esimese nädala jooksul. Ma unistan neist asjust siiani, aga ma olen avastanud ka asja, mida nimetatakse reaalsuseks. Mu esimene aasta noortetöös nägi ikka neidsamu 5-6 noort tulemas meie koosolekutele. Kui ma asutasin koguduse, võttis rohkem kui aasta aega, et jõuda 30-inimeselise külastatavuseni nädalas. Siiski, töötades nendes teenistustes ja olles end valmistanud püsivuseks ja pikaajaliseks vaevanägemiseks, nägime osavõtjate arvu kasvamas ja inimeste elusid muutumas. Meie noortetöö avaldas mõju noorukitele paljudest kogudustest ja samuti neile, kel puudus igasugune kogudusekogemus. Meie uus kogudus on kasvanud kohaliku kogukonna väikesi mõõtmeid arvestades tähelepanuvääriva liikmete arvuni. Siit moraal: sa ei kasvata teenistust üleöö. Valmista end aeganõudvaks tööks.
Olen nüüd juba selleks küllalt kaua teenistuses olnud, et näha mitmeid kolleege tulemas ja minemas. Mõned neist, kellest ma arvasin, et nad on teenistuses efektiivsed, pole hakkama saanud. Mõne aasta järel kadusid nad silmist. Teised aga, kes ei olnud eriti muljetavaldavad, on end näidanud efektiivsete töölistena. Mis on selle erinevuse põhjustanud? Mitte ainult andekus. Paljud väljalangejatest olid andekust täis. Otsustavaks faktoriks näib olevat püsivus ja järeleandmatus. Efektiivseteks juhtideks on osutunud need, kes "kaevusid sisse" ja keeldusid alla andmast. See vastab Pauluse kirjeldusele efektiivsetest liidritest, kes ütleb neid olevat "ustavad inimesed" (2. Ti. 2:2).
Mis on ustavus? Paulust ei huvitanud siin mitte niivõrd asja teoloogiline, kuivõrd hoopis praktiline külg. Esiteks, ustavus tuleb, kui annad oma parima, hoolimata kohalviibijate arvust. Teha rasket tööd selleks, et arendada kvaliteetset sõnumit ja siis näha vaid väheseid koosoleku külastajaid võib olla suuremastaabiline pettumus. See viib kiusatusse võtta asja natuke kergemalt ja säästa oma parim suurema rahvahulga jaoks. Aga anda oma parim, hoolimata sellest kui vähe on kohalolijaid meile õlale patsutamas - see on iseloomu prooviks. Me ei teeni ära privileegi teenida paljusid, kui me ei ole valmis andma oma parimat vähestele.
Meil on seda kergem teha, kui teame, mis annab meie teenistusele mõttekuse. Käesoleval "suuruse" ajastul on kerge jääda taolise arvamuse konksu otsa, et numbrid väljendavad tähtsust. Oma praeguse koguduse asutamise varajastel päevadel hindasin ma oma väärtust pastorina pühapäevase koosoleku külastatavuse järgi. Algul oli maagiliseks numbriks 30. Kui me jõudsime püsiva 30ni, tõusis tase 40ni. Siis 50ni. Aga ma hakkasin mõistma, et numbrid ei väärtusta teenimistööd. Nagu raha, ei ole ka need kunagi piisavad. Jumal, ja Jumal üksi, väärtustab teenimistöö. See vabastab meid rõõmutsema oma tähtsuse üle ja motiveerib meid andma oma parimat, olenemata sellest, kas kuulajaid on 3 või 300. Tulemusena oleme võimelised pikki aegu sadulas püsima.
Üks teine ustavuse oluline aspekt on teadmine, mis teeb teenistuse "suureks". Räägitakse, et lahkunud Roy Hicks juunior palvetas sageli: "Isand, aita mul kasvatada suuri inimesi, mitte suurt kogudust." Asjale lähenemine ei pea tingimata olema "ainult üks või ainult teine" stiilis. Aga järjekord on tähtis.
Suurte inimeste kasvatamine nõuab aega - ja palju. Kui me fokuseerime end suurtele inimestele, hoiab see meid teenimistöö maratoni jooksmas. Kui me ka ei saavuta viivitamatult megasuure teenistuse staatust, ei hakka me seepärast veel oma kohvreid pakkima. Me oleme rahul ja püsime pühendunult meile antud teenistuse lõigus, kui me kord omandame selle visiooni. Ja üsna tõenäoliselt annab suurte inimeste kasvatamine omakorda tulemuseks tähelepanuväärse liikmete arvu kasvu.
Valmistumine pikaks teenistuseks eeldab ka usinust. Teenistus nõuab rasket tööd. Need, kes otsivad mugavat ja "polsterdatud" tööd, peavad seda mujalt proovima leida. Olen õppinud, et ma ei saa oodata, et kogu teenimistöö sooritaks Jumal imesid tehes. Enamik kordi töötab Ta siis, kui mina käärin oma käised üles ja asun tööle. Olen märganud, et need töötegijad, kes "lihtsalt ootavad Jumalat", ei saa eriti midagi ära tehtud. Neil on ühtlasi kalduvus palju ringi liikuda (s.t nad ei püsi ühelgi kohal küllalt kaua, et midagi ära teha - tõlkija märkus). Nende filosoofia kõlab vaimselt. Aga nad muutuvad rahulolematuteks, kui Jumal ei päästa neid kitsikusest välja imede abil, millega nad on arvestanud.
Las ma illustreerin pisut. Meie kogudus oli võimeline ehitama oma uue hoone ilma igasuguste võlgadeta, olles eksisteerinud ainult kolm ja pool aastat. Mitmedki pastorid on seda minu kuuldes kommenteerinud, et küll on Jumal alles meie jaoks imet teinud. On tõsi, et Jumal meid imestusväärselt varustas. Aga läks tarvis ka kõvasti rasket tööd ja meiepoolseid ohvreid. Me ohverdasime palju laupäevi ja õhtuid selleks, et seda hoonet ehitada. Mina töötasin lisakohtadel, et varustada end sissetulekuga ja kogudusest mitte palka võttes hoida koguduse töökulud madalal. Ma ei usu, et Jumal oleks meid niimoodi õnnistanud ilma meiepoolse valmisolekuta tööd teha.
Teine ala on suhted. Terved suhted - need, mida vajab efektiivne teenimistöö - nõuavad armastuse tööd. Ma rõhutan sõna "töö". Ükskord läbisime pingelise perioodi suhetes ühe oma koguduseliikmega, kes ühtlasi sattus olema lähedane sõber. Ma nägin seda probleemi arenemas juba tükk aega, enne kui see küpses oma vastiku viljani. Kuude kaupa palvetasin ma, et Jumal teeks ime ja selle asja korda ajaks. Aga tõsi on see, et mu palved olid rohkem põgenemiskatse ise selle asjaga tegelemise eest. Ma teadsin, mida teha tuli ja üritasin seda vältida. Lõpuks olin ma sunnitud selle isikuga konfrontatsiooni astuma ja märkima maha ka konflikti lahendamise reeglid. Kui ma jätkasin asja kallal töötamist, lahendas Jumal probleemi. Aga Ta keeldus võtmast ainuvastutust kogu olukorra eest enesele ja ära tegemast minu tööd, andmaks konfliktile lahendust ime läbi. Filosoofia, mis peab oluliseks tasakaalu, aitab meil samuti teenistuses püsivad olla. Me peame olema tasakaalustatud oma suhtumises teenistustöösse, teades, milline on meie ja milline Jumala osa selles. Samuti vajame tasakaalu selles, mida me inimestele anname, hoolitsedes selle eest, et edastame KOGU Jumala tahte. Ja me peame reprodutseerima tasakaalustatud inimesi, kes suudavad kooskõlas Jumala tahtega õigel kursil püsida kogu oma ülejäänud elu. Ustavus, usinus ja tasakaalustatus võimaldavad meil oma teenistuses visad ja kõikumatud olla. Visadus viib viljakusele. Uurimistulemused kinnitavad seda. Teenimistöö konsultandid on leidnud, et viljaka teenistuse arendamiseks läheb vähemalt 2-4, mõnel juhul aga 6-8 aastat aega.
PÖÖRA ISELOOMULE ROHKEMTÄHELEPANU KUI ANDEKUSELE
Kui Paulus luges oma pastoraalsetes kirjades üles liidrite kvalifikatsiooninõuded, keskendus ta ainult ühes neist andele (võimele õpetada). Ülejäänud rõhutasid iseloomu, karakteri tähtsust - moraalse rikkumatuse ja meelepuhtuse, perekonna eest hoolitsemise, hea reputatsiooni saavutamise jne olulisust. Meie tänapäeva kultuur pöörab selle rõhu tagurpidi. Me üritame müüa andekust ja see avaldab meile kergesti muljet. Õnnetuseks on ka kristlaskond taolise suhtumise omaks võtnud. Siiski olen ma selles asjas leidnud Püha Vaimu juhtimisel tarkuse.
Kõige põhjalikumalt mõjutab inimeste elusid karakter, iseloom. Mõeldes tagasi neile kristlikele liidritele, kes on mu elule kõige enam mõju avaldanud, ei suuda ma meenutada rohkem kui üht või kaht nende jutlust. Mõned ei jutlustanud üldse kunagi. Aga ma mäletan nende olemist, nende iseloomu eeskuju. See on jätnud jäljed mu ellu, mis kujundavad veel tänagi seda, kes ma olen. Sama kehtib ka nende kohta, keda meie mõjutame. Õnnetuseks muretseme me palju peaasjalikult annete arendamise pärast. Kuid anne on miski, mille üle meil on üsna vähene kontroll. Hoolimata sellest, et peaksime oma oskusi lihvima, ei suuda me määrata seda, milliste annetega me varustatud oleme. Küll aga suudame midagi ette võtta oma iseloomu tasemega. See määrab ära meie mõju ulatuse inimeste seas. Kõigest eeltoodust peaksid selguma alad, millele me oma teenistuses eelkõige tähelepanu pöörame (alad, mis aitavad arendada meie karakterit Kristuses - tõlkija märkus).
Sellel on tohutult kasulik ahelmõju. Üks kõige üldisemaid teenistuses levivaid nakkushaigusi on alaväärsus. Alaväärsus on aga suuresti tulenev väärtushinnangute tegemisel kasutatavatest pinnapealsetest standarditest, nagu näiteks andekus. Kuna inimesed võivad alati leida teenijaid, kes on andekamad kui meie ja kuna me elame kuulsate teenistuste ülikülluses, siis pole ime, et alaväärsus pidevalt meie kandu näksab. Iseloomule keskendumine vabastab meid sellest piitsast. Millised iseloomuomadused on siis efektiivseks teenistuseks vajalikud? Taas loevad pastoraalsed kirjad üles olulisimad. Minu kogemuse kohaselt tõusevad esile kolm: ausus (ehtsus, meelepuhtus), lojaalsus ja stabiilsus. Juhtimine on võimalik ainult liidri aususe ja ehtsuse piirides. Sa võid olla hea jalgpallur ilma ehtsuse ja aususeta. Ilma nende omadusteta võid olla ka hea puusepp. Aga sa ei saa olla hea liider ilma aususe ja ehtsuseta, eriti mitte kristlik liider. Juhtimise juured on usalduses. Usalduse juured on aga aususes ja ehtsuses. Tuues seda esile kõigil oma elualadel, juhime me inimesi Kristuse-sarnasuse poole. Üks ehtsuse ja aususe ala, millele sageli tähelepanu ei pöörata, on oma veendumustele truuks jäämine. Ma omandasin selle, nagu ka paljud teised teenimistöö õppetunnid, kurbade kogemuste kaudu. Ma ei ole autokraat. Mulle meeldib õnnelikuks teha nii palju inimesi kui vähegi võimalik. Kuna teenimistöö nõuab teatud hulgal diplomaatiat, on see suures plaanis hea omadus. Aga ma avastasin, et sellel on ka oma puudused. See tuli ilmsiks, kui kogudus võitles end läbi vaidlusest meie ülistuse stiili üle. On hämmastav, kui palju on olemas erinevaid arvamusi selle kohta, milline on "õige" viis ülistada. Tundus, et meil olid nad kõik esindatud. Ma teadsin, et mul ei õnnestu niikuinii kõigi meele järele olla, eriti kuna häälekamad inimesed üritasid läbi suruda väljendusviise, mis ei mahtunud enam piibellikesse piiridesse. Algul andsin ma ebakindlale elemendile järgi nii palju kui võimalik, lootes neid rahustada. Ainus, mida ma sel viisil saavutasin, oli, et nende isu veel suuremate ekstreemsuste järgi ainult kasvas. Kõik see aeg lömitasin ma sisemiselt. Ma vihkasin seda suunda, kuhu asi oli minemas. Aga ma olin vait, mõeldes, et teen koguduse heaks oma parima konflikti mitte üles õhutades. Aga mu vaikimine tekitas juhtimises tühiku, vaakumi. Teised tajusid, et midagi on viltu ja muutusid rahutuks. Nad ootasid, et mina võtaksin pastorina seisukoha ja annaksin juhina selge suuna.
Kui ma lõpuks suu lahti tegin, vallandus kollektiivne kergendusohe, hoolimata sellest, et mõned asja nurja ajada üritasid. Õnnetuseks põhjustas minu viivitus seisukoha võtmisel rohkem haavatud tundeid, kui mu varasem sekkumine seda oleks teinud. Ma mõistsin, et ausus ja ehtsus oma veendumuste alal on juhtimisele fundamentaalselt oluline. Rahvale meeldida üritamine ja selle nimel oma veendumuste ohverdamine hävitab inimese usaldusväärsuse liidrina.
Kristliku juhtimise keskmes asub ka lojaalsus. Kui Paulus käskis Timoteosel koguduses vanemate institutsiooni rajada, oli esimeseks kvalifikatsiooninõudeks ustavus (2.Ti. 2:2). Selleks, et oma teenimistöös efektiivsed olla, peame olema ustavad paljudel aladel. Meie pühendumine Jeesusele, oma perekonnale, oma juhtidele, oma teenistusele - kõik need on alad, kus ustavus on kohustuslik. Aga mul on veel üks kriitiliselt tähtis ala: me peame olema ustavad - parem väljend on "lojaalsed" - nendele, keda me teenime.
Jeesuse kirjeldus heast karjasest Johannese evangeeliumi 10. peatükis annab selle kvaliteedi piirjooned. Me oleme kutsutud vastu pidama nende pärast, keda me teenime - isegi andma oma elu nende eest. See kõlab romantiliselt, aga on raske. Palju kergem on olla "juhitud Jumala poolt teise paika", kui ajad karmiks lähevad.
Konflikti ajal ülistuse filosoofia üle oli mul kiusatus valida kergem väljapääsutee ja leida endale mõni teine pastorikoht. Aga ma teadsin ka, et kui loobuksin "troonist", s.t juhipositsioonist teisitimõtlejate kasuks, siis pääseksid hundid takistamatult lammaste kallale. Kokkuvõtlikult tuli mul valida oma mugavuse või oma karja tervise vahel. Mu lojaalsus nõudis, et ma võtaksin hoobi enda peale ja paneksin oma pea pakule. Mul on hea meel, et ma seda tegin. Meie kogudus tuli sellest katsumusest välja tugevamana ja mina sain väärtusliku õppetunni. Lahkumise teema toob esile veel ühe teenimistöö jaoks olulise iseloomuomaduse. Läbi terve Piibli kutsub Jumal meid stabiilsusele. Me ei saa raskete olukordade eest ära joosta, ka mitte nende eest, mis tekivad meie teenimistöös. Põgenemine õpetab inimestele meie eeskuju kaudu, et see on viis, kuidas probleeme lahendada. Aga me teame, et see pole seda. Me ei taha, et inimesed lahutaksid oma abielusid lihtsalt sellepärast, et läheb raskeks. Aga kui me tahame, et nad püsiksid kindlatena läbi raskete aegade, peame neile eeskuju andma. Me peame demonstreerima stabiilsust, olles visad ja järelejätmatud, mitte aga lastes jalga, kui ajad muutuvad vastikuks. Üks kogenud pastor andis mulle nõu: "Selleks, et sind sinna saada, kus sa praegu oled, läks vaja Jumala kutsumist. Selleks, et sind sealt lahkuma saada, peab samuti Jumala kutsumist vaja minema. Ära anna alla lihtsalt sellepärast, et on raske."
ARMASTA OMA ABIKAASAT JA LAPSI
Ma tean, et riskin rääkida ilmselgeid asju, aga väljaspool meie suhet Jumalaga on suhe oma perekonnaga kõige tähtsam aspekt meie teenistustöös. Veelgi enam, see on tähtsam kui teenimistöö ise. Lõpuks, kui me ei ela oma perekonnaga õigesti, siis pole meil varsti ka teenimistööd. Olen leidnud, et mu kõige hinnalisem omand mu teenimistöös on mu naine ja lapsed. Nad on Jumala peamiseks armastuse, toetuse, julgustuse, jõu ja taastumise allikaks minu elu jaoks. Ma vajan teenistuses kogu abi, mida võin saada. Nii vajad ka sina. Nii et hoia oma pere enda kõrval. Pole tähtis, kes võib olla su vastu, kui arakstegevalt väike on koosolekute külastatavus või kui kitsas on rahanduslik olukord: sul on alati armastuse oaas, kuhu koju tulla; oaas, mis sind käigus hoiab.
Ümberpöördult, ükskõik kui suurepäraselt lähevad asjad kantseleis, kukud sa end puruks ja põled, kui su pere, eriti aga su abikaasa, on sinu vastu häälestatud ja seisab vastu su teenimistööle. Üks viise, kuidas neid enda juures hoida, on teha nad oma partneriteks teenistuses - vähemalt sel määral, kui nad seda ise tahavad. Otsi nende osalust planeerimises, ideede arendamisel ja ajakavade koostamisel. Palu neid enda ja koguduse eest palvetada. Võimalda oma lastel koguduses olulisi ülesandeid täita. Ära viska oma naise kaela neid ülesandeid, mis talle ei meeldi. Võimalda tal anda end nendele teenistustele, mille jaoks tal on nägemus ja koorem südamel. Anna oma perekonnale prioriteet oma ajakavas. Kui sa seda teed, on nad rohkem valmis sinu poolel püsima.
Veel üks võti on see: pane perekond oma teenistuses esikohale. Pühakiri toob mitmeid näiteid nende kohta, kes teenistuses olles ei pööranud oma kodule piisavalt tähelepanu. Me peaksime neilt õppima. Oma kutsumuses teisi inimesi evangeliseerida ja jüngriteks teha ei peaks me unustama oma peresid. Nemad vajavad meie teenistust rohkem kui keegi teine.
Me peame endid eelkõige identifitseerima kui abikaasad ja isad, mis on tähtsam kui meie teenistuslik positsioon. Me peame rahuldama oma abikaasa ja laste vaimseid vajadusi. Meil on vaja nende eest palvetada ja nendega koos palvetada. Meil on vaja treenida oma lapsi tundma Jumala Sõna. See on meie peamine teenimistöö. Me võime võita kogu maailma, aga kui me kaotame oma perekonna, oleme kaotanud midagi, mis päriselt loeb.
Me peame kaitsma oma perekondi ka inimeste ebaõiglaste ootuste eest, mis käivad teenimistööga kaasas. Koguduses oodatakse sageli, et pastori naine juhiks teatud teenistusi, osaleks kõikidel koosolekutel, elaks täismõõdulist seltskonnaelu (pidades kõiki olulisi tähtpäevi meeles ja korraldades neil puhkudel oma kodus pidulikke vastuvõtte - tõlkija märkus) ning hoiaks oma koduse majapidamise ja lapsed tipp-topp korras. Samamoodi oodatakse, et lapsed ei teeks iialgi koguduses segavat müra ega jätaks oma mänguasju õue lohakile. Teised teenimistöö rollid kannavad kaasas teistsuguseid perekonnaga seotud ootusi, mis on samamoodi ebaõiglased.
Meie ülesandeks on vähendada selliste ootuste avaldatavat survet. Seda saab kõige paremini teha, jättes ise neile taolised põhjendamatud nõudmised esitamata. Anna neile teada, et normaalne olla on OK, et sa ei oota täiuslikkust. Teiste inimeste abikaasadelt ja lastelt ei oota niikuinii keegi, et nad kõige sellega hakkama saaksid. On tõsi, et on ohvreid, mida abikaasa ja lapsed peavad tooma. Aga me ei peaks neid ilmaasjata hulluks ajama.
Lõpuks, pööra tähelepanu romantilisele hõõgusele oma kodus. Lähiminevik on küllastunud jutlustajate moraalsetest läbikukkumistest. Ehkki tõsiseltvõetavat statistikat sellel alal arvatavasti ei eksisteeri, olen ma valmis oma pea pandiks panema, et enamikul juhtudel on eelnevalt miski kriitiliselt oluline kodus surnud. Teenimistöö stress koos kaasnevate ohtudega suureneb, kui teenistuses osalevad abielupaarid ei võta enda tarbeks piisavalt aega. Õnnetuseks kuulub romantika teenistuses väljasuremisohus olevate liikide hulka. Selleks läheb vaja aega, tähelepanu ja energiat - asjad, millest jääb sageli vajaka keset teenistuselu palavikulisi nõudmisi.
Aga asi on neid pingutusi ja ohvreid väärt. See annab suuri dividende. Olen leidnud oma vaimsed kütusepaagid rohkem täis olevat, kui kiindumus on kodus elav. Pole eriti kuulnud vaimse sõjapidamise konverentsidel sellest räägitavat, aga 1.Ko 7. peatükk vihjab sellele, et intiimsus on meie vaimsetes lahingutes otsustavaks relvaks arsenalis. Ma annan ka oma tunnistuse selle efektiivsuse kohta.
VÄRSKENA PÜSIMINE
Värskena püsimine on võtmeks pikaealisusele teenistuses. Selles, et teenistus hakkab olema koormav, kui teenija on muutunud külmaks ja stagneerunuks, on ühel nõul nii Pühakiri kui enamiku inimeste kogemused. Kopitamine sünnitab surma. Väljakutse seisneb värskena püsimise viiside leidmises - et hoida oma vaim, hing ja ihu arenemas. Olen sellel alal mõned endastmõistetavad tõed üles korjanud. Nad pole originaalsed, aga neist on abi. Esiteks, ära asenda oma isiklikku suhet Jumalaga oma teenistusega. Teenijatena oleme vaimsetes asjades mõningal määral professionaalid. Lõppude lõpuks, millisel teisel töökohal makstakse sulle palvetamise eest ja kus mujal kuulub töökohustuste hulka Sõna uurimine? Selle kõige varjupooleks on aga, et teenimistöö võib muutuda kogu meie vaimsuse kogusummaks. Meie palveelu on üle koormatud teenimistöö muredest. Aeg, mille veedame Sõnas, piirdub järgmise jutluse koostamisega. Kui kõik, mida me Jumalalt kuuleme ja teame, on ainult teenistuse ülesanded, kuivab meie kaev kiirelt ja me langeme rutiini käsikiviorjusesse. See on surma veski.
Jeesus väljendas seda nii: ”Kui te elate elavas osaduses Minuga, siis kannate te vilja" (Jh 15:5, minu parafraas, J.K.). Teenimistöö voolab välja sellest, kes me oleme, sellest, mis meis toimub. Me peame säilitama terve suhte Jumalaga - püsima värsked palves, olema distsiplineeritud Sõnas ja suhtlema teistega ehtsalt (mitte pinnapealselt - tõlkija märkus). See sigitab elu meie sees, mis omakorda annab elu teenistustööle. Teiseks, ära kunagi lakka õppimast. Ole valmis õppima Isandalt ja ka teistelt inimestelt. Säilita õpetatav vaim. Õpi oma läbikukkumistest, vigadest ja rasketest aegadest. Õppimine hoiab sind muutumast kibestunuks ja illusioonideta inimeseks.
Loe, loe, loe - tasakaalustatud vaimne kasv, teenistuse oskused ja meelelahutus on nii kättesaadavad. Kuula teiste jutlustajate lindistusi. Vaeva oma küsimustega kogenud jutlustajate ajusid. Leia enesele mentor, kes sulle väljakutseid esitaks ja sind julgustaks. Kolmandaks, hoolitse kogu oma isiku eest. Luuka 2:52 ütleb, et "Jeesus kasvas tarkuses ja pikkuses ja soosingus Jumala ja inimeste ees." Ta ei olnud ühedimensiooniline olend. Ta osales seltskondlikel sündmustel nagu banketid ja pulmad. Ta oskas lõbusalt aega veeta ja näitas, et tal on huumorimeelt. Ta oli intelligentne ja suutis kaitsta oma seisukohti oma ajastu tippmõtlejate ees. Tema elustiil sisaldas füüsilist koormust ja harjutusi. Perioodiliselt tõmbus Ta puhkuseks kõrvale.
Teenistuses on väga lihtne olla haaratud tegelema ainult "vaimsete" asjadega. Aga kui me jätame unarusse teised elualad - alad, mis Jeesus ilma igasuguse valehäbita tegi osaks oma elust - siis me kulume ära. Meie tähelepanu on segi paisatud. Meie keha, hing ja vaim kurnatakse välja. Elu kõigi nende külgede eest hoolitsemine hoiab meid värskena ja energilisena efektiivseks teenistuseks.
KOKKUVÕTTEKS
Need juhised ei ole antud selleks, et vähendada hea õpetuse ja teenistuslike oskuste tähtsust. Loomulikult on need asjad efektiivseks teenistuseks eluliselt olulised. Aga ma olen märganud, et enamus neist minu kolleegidest, kes on teenistusest välja langenud, oli tugeval õpetuslikul alusel. Enamikul olid ka suurepärased oskused. Mis siis puudus? Sageli oli asi neis peaaegu tabamatutes küsimustes, millest me oleme rääkinud. Kuigi me vajame neid komponente, mida traditsiooniline koolitus pakub, peame siiski hoolitsema, et siin arutatu retseptist välja ei jääks. See võib osutuda ainsaks erinevuseks nende vahel, kes hakkama saavad ja nende vahel, kes ei saa.
Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Mart Metsala.
JEFF KING on ühe Foursquare Gospel Church koguduse pastor Osage City's, Kansase osariigis. Ta asutas koguduse koos abikaasaga 1988. aastal. Enne seda osales ta umbes kümme aastat noortetöös, olles enne lõpetanud ühe Assemblies of God piiblikooli. Ta abikaasa on andekas muusik, kes on loonud mitmeid ülistuslaule. Nime all AWAKE! AWAKE! on ta koos oma venna ja õega lindistanud kaks albumit. Kingide perekonnas on viis last.
International Church of the Foursquare Gospel on üks nelipühi uskkondi, mille rajas 1920-ndatel naisevangelist Aimee Semple McPherson. Uskkonnal oli 1988. aastal 1250 kogudust Ühendriikides ja 15051 üle maailma. Ta oli esindatud 59 maal ja toetas 141 misjonäri. Tal on üle 1,1 miljoni liikme ja on üks kõige kiiremini kasvavamaid uskkondi maailmas, eriti Brasiilias, Filipiinidel, Kolumbias ja Nigeerias. Tuntumaid Foursquare kogudusi on Californias asuv rohkem kui kuue tuhande liikmega Church on the Way, mille pastoriks on Jack Hayford, kes on kirjutanud üle 350 laulu, kaasa arvatud meilgi tuntud "Majesty". Üks Foursquare uskkonna juhte on ka olnud Roy Hicks, kes oli sagedaseks kõnelejaks karismaatilistes ringkondades, muuhulgas ka Rhema Piibli Õppekeskuses, Tulsas. Ta on kirjutanud üheksa raamatut ning andnud koos Kenneth E. Haginiga välja dr T.J. McCrossani raamatu "Bodily Healing and the Atonement".
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
