Harta Kogudus Usumaailm  Harta pood                       

 

Iisrael
Maailm
Huvitavad inimesed
Taevamuusika
Taevamanna
Õpituba
Arhiiv
Kontakt
Koju
In English

Õpitoas täna:
Rick Joyner - Kõrgeim kutsumine





KOJU » ARHIIV » Usumaailma artiklid aastatest 1995-1996



Minu lugu
01.01.96   Raivo Raave

Teismeeas jälgisin ja uurisin rikaste ja edukate elusid ning mind hämmastas, et nii vähesed on tegelikult õnnelikud. Õigupoolest ma ei avastanudki rikastest peale ühe ameerika miljardäri Cyrus EATONi kedagi, kelle elu olnuks harmooniline. Pigem Mahatma Gandhi või Albert Schweitzer või Maurice Maeterlinck, mõtlesin. "Miks see nii on?" jäi mulle küsimuseks. Tark peaks ju oskama ka õnnelik olla, arutasin omaette.

Lugenud Schopenhauerit ja Nietzschet, tulin järeldusele, et sellisel elul, mida mul on Nõukogude Eestis võimalik elada, küll mõtet ei ole. Joonisin ühe paberilehe ülalt alla pooleks. Ühele poole kirjutasin pro, teisele contra. Ja see contra pool sai toekam. Pro poolel oli küll ka üht kui teist, aga kõige selle positiivse saavutamiseks tulnuks nii palju vaeva näha ja kulunuks nii palju aega, et asi ei tundunud seda väärt. Kuna olin tegudeinimene, siis läksin kuuri, sidusin nööri ümber tala, panin silmuse kaela ja lasin käed lahti. Teadvus kadus kohe.

Ent Jumal ei lasknud mul surra. Vend tundis koolist koduteel sisemist sundi kuuri minna ja nii mind võeti veel poolelusana maha. Tegin järelduse, et surm ei sõltu inimese tahtest.

Üritasin siis elada nende moodi, kelle elu minu meelest väärinuks elamist. Püüdsin Mahatma Gandhi moodi. Säädisin oma toa askeetlikuks. Kõva voodi, õhuke tekk. Vesi ja leib. Aga nojah ... seegi ei viinud millenigi.
Proovisin siis kui aus revolutsionäär. Uurisin Marxi ja Leninit. Ei ühtigi.

Toona lummas mind üks Balzaci kangelasi: Henry de Marsay. Püüdsin tema moodi. Sisustasin oma toast buduaari. Ja ikka ei ühtigi.
Üritasin oma eluvalu uputada alkoholi. Aitas unustada küll. Ja pohmeluses olid juba teised vaevad. Ent argipäev tuli taas.
Istusin Tartu kõrtsides-kohvikutes ja lugesin sealsamas eksistentsialistide raamatuid. "Mingi kõrgem eesmärk peab ometi elul olema?" ei suutnud Camus'ga leppida.

Proovisin Piiblitki lugeda. Mõtlesin mungaksminekule.
Õde, kes õppis lavakunstikateedris, oli Kalle Kasemaa käest saanud lugeda Uku Masingu loenguid budismist. See oli minu jaoks tõeline avastus. Nüüd ma pea muud ei lugenudki enam. Ühel hetkel mõtlesin, et kui nii tark mees usub Jumalat, siis peab Jumal tõesti olemas olema ja tollest hetkest olin usklik.

Nüüd sai küsimuseks: missugune religioon on just minu tee. Püüdsin tabada kristluse olemust. Mäletan, et kirjutasin Uku Masingule: "Kristus ei nõua meilt midagi muud kui meie südant." Masing soovitas mul teatud kindlatel kellaaegadel palvetada-mediteerida. Aga see läks mõne aja pärast tüütuks ja kuna mingit üleloomulikku valgustuskogemust ei tulnud, lõin käega. Budistlik ekstaas tundus põnevam. Kui Masing väitis, et tema isiklikult pole neljandast ekstaasiastmest kaugemale jõudnud, siis mina olin kindel, et mina jõuan küll. Olin valmis kõik andma.

Mõne aja pärast sai mulle selgeks, et ilma guru või õpetajata kaugele ei jõua. Otsustasin, et sõidan N. Liidus ainsasse tegutsevasse budistlikku kloostrisse Burjaatias Ivolginskis. Saatsin kirja ja telegrammi. Kartsin, et Uku Masing ei soovita mul minna ja seepärast nõu ei küsinud. Teadsin, et sõidan nii või teisiti.

Kloostris võeti mind päris hästi vastu. Kirja nad polnud saanud. Ainult telegrammi. Tutvustati hooneid ja anti omaette tuba. Järgmisel päeval pidin sõitma kohaliku usuasjade ministri juurde.
Kabinetis oli kaks meest. Uuriti kus ja kelle kaudu tutvusin budismiga, milliseid budiste-budolooge tunnen. Tuli kiusatus neile pisut pula ajada ja nii rääkisin vend Vahindrast. Minu imestuseks oli ta ministrile tuttav. Näitas üht raamatutki.

Mulle tehti aga selgeks, et kloostrisse ja Burjaatiasse üldse ma jääda ei saa. Kuna just oli vangistatud ja kinnipidamiskohas tapetud Burjaatia budoloog Dandaron, kelle töid olin minagi Tartu Ülikooli toimetistest lugenud, anti mõista, et minuga võib midagi taolist juhtuda. Lubati isegi rongipilet broneerida. Öeldi, et kui ma tuletan kenasti meelde kõik teised budistid-budoloogid, keda tunnen peale vend Vahindra ja panen selle kõik koos oma elulooga kirja, siis võib olla shansse Mongooliasse õppima pääsemiseks.
Hulkusin pisut veel mööda Venemaad ringi ning sõitsin lõpuks Eestisse tagasi.

Olin lohutamatu kuni avastasin Rudolf Steineri. Taas tekkis lootus, et võin pääseda välja "enese ja selle maailma ja terve mõistuse vanglast" nagu nimetasin. Olin üsna usin harjutama, kuid tulemused ei rahuldanud. Üha sagedamini pöörasin lihtsalt jooma.
Püüdsin juua nii, et kaotaksin terve mõistuse kontrolli, et midagi irratsionaalset hakkaks sündima. Püüdsin saada teatud vaimu alla. See oli küll huvitav kogemus, kuid sündmusi ei valitsenud muidugi enam mitte mina ja tagajärjed olid tülikad. Panin tähele, et selle vaimu all ei esine minu puhul mitte kunagi tüüpilised purjusoleku tunnused. Sageli ei saanud võõrad arugi, et olen joobes. Aga crazy olin küll. Ja ometi seda, mida sisimas ootasin, ei juhtunud sellises joobes kunagi.

Thomas ē Kempise "Kristuse jälgedes" tõi minu ellu teatud puhastuse. Lugesin-palvetasin seda ööl ja päeval. Läksin õppima Usuteaduste Instituuti. Nägin seal küll väga sädelevaid intellektuaale, ent minu meelest olid nad enamikus valinud gnoosise tee. "Hing istub kui vaene linnuke seletuste kuhja otsas ega tea, kuhu lennata," kordasin üht loetud mõtet.

Läksin tööle Kuusalu kirikusse. Püüdsin saada hardusseisundit pikki tunde kirikus põlvitades. Kordasin nn südamepalvet: "Issand Jeesus Kristus, heida mulle armu" tuhandeid kordi hingamisrütmis. Püüdsin end kõigutada, koogutada, tantsida mingisse teise igatsetavasse seisundisse. Asjata. Sain hoopis tugevamaid imetlus-tänutundeseisundeid sügiseses looduses. Kogu see rituaal ja intellektuaalsed teadmised ei anna midagi, ütlesin.

Ühel suvel elasin üksinda Palmse mõisapargis ja hakkasin praktiseerima Carlos Castaneda raamatute järgi. Minu hämminguks hakkas üsna pea juhtuma imelikke asju. Tegelikkus väljus kontrolli alt ja see oli hirmuäratav. Ühel õhtul tunnetasin selgelt, et nüüd tõmban enda peale jõud, mis valitsevad mind. Miski minus ütles, et siit edasi on needus.

Olin siiani vabakirikuid põlastanud. Minu meelest oli see, kuidas nad Kristusest rääkisid, primitiivne. Seekord otsustasin minna ja end täielikult Jumalale anda. Mind juhiti ühte kodugruppi. Teadsin, et kui nüüd ka midagi välja ei tule, siis olen lõplikult kadunud. Otsustasin end täielikult üle anda.
Kõigepealt olin üllatunud väelisest palvest. Svetlana Soeson rääkis Püha Vaimuga ristimisest. Jumal, ma pean selle saama, mõtlesin. Ja tänu Jumalale, ma sain. See oli tõeliselt esimene üleloomulik ja irratsionaalne kogemus minus eneses.

Järgmisel päeval ärgates oli esimene mõte: kas see on alles? Niipea kui avasin suu - Ta tuli. Kolm päeva käisin ringi pööraselt naerdes-nuttes ja võõrastes keeltes paludes.
Olin saanud elu, mida igatsesin - Jumala Vaimu minu sees.




Soovita sõbraleSoovita sõbrale

Prindi artikel Prindi artikkel




Charismata Ministries
COPYRIGHT 2006 ©
Informatsiooni sellel leheküljel tohib kasutada ainult isiklikuks tarbeks.
Kõik muu kasutus/paljundamine võib toimuda ainult "Usumaailma" kirjalikul loal.