Kõlab nagu … Matchbox Twenty oleks kohtunud Third Day ja MercyMe'ga ning sellest kohtumisest on kõlama jäänud see saund, mis tegi ansambli Creed nii populaarseks.

Jeremy Camp astus kristliku muusika areenile pärast isiklikku tragöödiat – ta naine suri vähki. Sellele järgnenud kahe aasta jooksul on 26-aastane artist saanud üliväga õnnistatuks. Ta abiellus uuesti ning koos oma naise Adrienne Lieschingiga on nendest saanud õnnelikud lapsevanemad. Professionaalsel rindel aga müüs Campi debüütalbum väga hästi. Tervelt 6 laulu tema albumilt said hittideks – see on harv juhus. Camp viis koju ka parimale meeslauljale ning parimale uuele artistile antava Tuviauhinna. Albumiga „Stay“ populaarsust kogunud ning järgneva „Carried Me“ ülistusprojektiga on Campi uus album „Restored“ aasta üks oodatumaid sündmusi.

„Stay“ oli väike pilguheit Campi tolleaegsesse vaimuelusse, kus ta klammerdus oma usu külge ning igatses Jumala lohutust, olles just üle elanud suure kaotuse. „Restored“ näitab seda, kuhu ta tänaseks on jõudnud – olles pühendanud uuesti oma elu Jumalale ning kiites Jumalat Tema ustavuse eest. „Stay“ polnud loomulikult mingi masendav plaat, lihtsalt Camp kõlab oma uuel plaadil palju rõõmsama ja rahulolevamana. See protsess on olnud tema jaoks vaimselt ja muusikaliselt loomulik areng. Aaron Sprinkle (Kutless, Seven Places) on selle albumi produtsent ning kindlasti aidanud saavutada kõlavamat saundi.

Siirus ja saund koos pole Campi jaoks kunagi probleeme tekitanud. Tema elu tunnistus on väga vägev, kuid kahjuks jõuab see kuulajani ainult kontekstis — kuulates teda rääkimas kontserdil oma laulude vaheajal või lugedes selle kohta intervjuusid. Tema laulud on samas väga üldusulised ning muutunud populaarseks seetõttu, et iga kristlane saab enda elust tuua paralleele nendes lauludes kõnelduga. Selle asemel, et tuua esile oma tunnistus, kordab ta igaühe tunnistust – sellega muudab ta öeldu isikliku asemel kohati mitteisiklikuks.

Ka miskit üldist kostub ka Campi muusikas ja seepärast on seda tihti ülekohtuselt võrreldud Creediga – Campi bariton ei sarnane küll tegelikult Scott Stappiga ning kitarriosad ei meenuta ka selle bändi hard rocki stiili. See ehk meenutab rohkem Matchbox Twenty ja Three Doors Down'i kooslust, rokilikuma varjundiga MercyMe'd ning Third Day'd ilma Lõunaosariikide sarmika klassikalise rokita. Camp pingutab kõvasti oma häälepaelu seekord, lauldes mõnes palas Rob Thomase stiilis falsetis. Rokkballaad "This Man" muutub kindlasti hitiks oma võimsa ristikujuga ning "My Desire" on kaasahaarav ülistushümn.

Väga lihtne on aru saada, miks Camp oma grungeliku pop/rokiga on žanri esindajate seas üks tipp-tegijaid. Need, kellele meeldis „Stay“, võtavad rõõmsa meelega vastu ka „Restored“. Ning mida rohkem seda albumit raadiotes mängitakse, seda kindlamini see uueks hitiks muutub. Edukus leidis üles väga toreda poisi — praegu ehk oodatakse temalt seda, et ta laseks fännidel piiluda rohkem oma südamesse ning avada ennast rohkem oma kaasakiskuvas muusikas.