Oma artistlikkuse, musikaalsuse ja isiksusega on Green suutnud luua keskmisest parema popmuusika plaadi.
Steve Green on tänaseks välja andnud 25 stuudiosalvestust oma 1984. aasta debüüdist alates. Palju muljetavaldavam tema diskograafiast ning treenitud tenorihäälest on fakt, et ta tahab ja üritab proovida uusi asju pärast kõiki neid aastaid.
Green oli kunagi üsna rahul sellega, et ta on järjekordne kaasaegse kristliku muusika esindaja, nagu seda on näiteks Wayne Watson, Michael English ja Allen Asbury. Somewhere Between jätkab Greeni püstitatud suunal – olla loominguline oma laulukirjutamises ning musikaalne oma seadetes, miksides omavahel klassikat ja teatraalset popmuusikat klahvpillide ja igasuguste programmeeritavate elementide abil. Nüüd ta muusika kõlab nagu tal oleks rohkem ühist Josh Grobani ja Andrea Bocelliga kui teiste kristlike tippartistidega.
Green on edukas veel selles, et ta on suutnud sügavuti minna lüürikasse, pakkudes välja rohkem mõtteid ja isikupära. Album sündis südamevalust nende inimeste vastu, kes tema ümber olid – üheks põhjuseks oli ka tema isa surm ning ema võitlus vähihaigusega. See album on justkui vestlus Jumalaga, kus ta igatseb Tema ligiolu järele oma sügavas kurbuses, samas leides lootuse. Laulud "You're My God," "When the Morning Comes" ja "Sorrow Mixed with Light" väljendavad muusikas kenasti Iiobi lugu, auline klaveriballaad "Open Our Eyes" räägib aga surelikkusest ning vaatab lootusrikkalt edasi igavikku
Antud album pole ehk nii huvitav kui Woven in Time ning liiga rahulik saund kindlasti ei suuda laia publiku tähelepanu. Green on aga väärt tunnustust, sest ta proovis teha midagi teistmoodi kui tema tavaline popmuusika, küsides samal ajal raskeid küsimusi ning pakkudes ka lohutavaid vastuseid. Natuke artistlikkust, musikaalsust ja isikupära on teinud sellest albumist midagi enamat kui lihtsalt keskpärane popmuusika.