Harta Kogudus Usumaailm  Harta pood Harta 87     

 

Iisrael
Maailm
Huvitavad inimesed
Taevamuusika
Taevamanna
Ć•pituba
Arhiiv
Kontakt
Koju
In English

ƕpitoas tƤna:
Rick Joyner - Kõrgeim kutsumine





KOJU » TAEVAMUUSIKA



Andrus Lukas - tooge Jumalale kiitusohvrit, see on oma huulte vilja, kes tunnistavad tema nime


UM: Räägi UM lugejatele natukene endast. Millal sa tulid Jumala juurde ja kuidas sinu kristlik elu kulgenud on?

AL: Minu uue plaadi kodulehel on ka sellest natukene juttu. Ma sain päästetud 1986. aastal. Minu vana klassivend kutsus mind ühte koduosadusse. Selle hetkeni mul polnud mitte mingisugust kokkupuudet Jumalaga, ei vanemate kaudu ega ka kuskilt mujalt. Tänava peal olin küll saanud kord ühe traktaadi Oleviste noorte käest, aga see oli ka kogu kontakt.

Ma ei teagi, miks ma klassivennaga kaasa läksin. Aga ta meelitas mind tegelikult kristliku rokkmuusikaga. Ma olin tol ajal enda arust ka kõva rokimees, pikkade juustega. Klassivend ütles, et seal nad kuulavad ühes kodus kristlikku rokkmuusikat. Ja see mind tegelikult tõmbaski kaasa ja üllatas mind. Minu jaoks seostus pilt kristlusest vanade tädikestega tühjas kirikuhoones.

Ma läksin sinna koduosadusse Hiie tänavale, kus Raimond Jakobs tegutses. Seal oli 6 või 7 inimest tol korral ning õhkkond oli vaba ja sundimatu. Tundsin end seal hästi ja küsisin igasugu küsimusi Piibli kohta. Nad rääkisid mulle seal olles ka päästest ning Jumalast ja Tema plaanist mu elu jaoks – et Jumal tahab meiega osaduses olla ning Ta tahab, et me oma elud Talle annaksime. Siis mul tekkis järsku see vajadus Jumala järele ning ma tahtsin südamest palvetada selle pärast – ma kogesin Jumala armastust seal ning sain aru, et Tema on tõeline elu ja et Temas on kõik hea alguse saanud.

Ma sain aru, et Tema on hea ja Temas on palju head - siis ma tahtsin ka seda. Mul oli lapsepõlves nii mõnestki asjast puudus, ma kasvasin ilma isata ja see oluline osa oli mu elust kadunud. Mul tekkiski kohe soov omada kontakti Jumalaga ja saada kontakt Jeesusega, kes mulle pakub kõike seda head, mis mu elust puudus.

Ma mäletan, et ma palvetasin koos koduosaduse liikmetega ning kui ma pärast bussi ja trammiga koju läksin, siis ma hõljusin justkui pilvedes. Ma tundsin end nagu oleksin järsku uuesti sündinud – ja just see vaimselt ka toimus. Minu elu oli tollest hetkest alates ümber pööratud. See ei tähenda, et mul enam poleks raskusi ega probleeme olnud, aga sellel päeval algas minu uus elu.

UM: Kui mina tulin kogudusse, siis nägin ma kõigepealt sind kitarriga rahva ees seismas ning neid juhatamas kiitusse ja ülistusse. Kuidas sa sinna jõudsid?

AL: Tegelikult puudub mul igasugune muusikaline haridus. Mu perekond, sealhulgas ka mina, pole kunagi olnud seotud muusikaga. Enne kui ma usu juurde tulin, kuulasin ma muidugi palju muusikat, nagu noored ikka. Kui ma muusikat kuulasin, siis alati minus miskit hakkas keerama – ma teadsin, et muusika peidab endas miskit vapustavat.

Kui ma tulin usule, siis see teadmine sai minu jaoks väga selgeks. Kirikus on ülistus ja muusika väga tugevalt seotud. Kuni selle hetkeni oli muusika minu jaoks reaalne ainult kassettidel ja plaatidel. Koguduses olid minu ümber teised kristlased, muusikainstrumendid, muusika ning minu jaoks muutus elavaks Jumala elu ja armastus minu sees. Ja siis ma lihtsalt hakkasin pusima kitarri, nagu paljud on n-ö pusinud mingit instrumenti. Õppisin mingid duurid selgeks oma kitarri peal. Kui sa tead teatud arvu duure kitarril, siis võid sa põhimõtteliselt misiganes laule saata, sellisel lihtsal tasemel.

Siis oli Eestis üks evangelist, kellega ma mööda maad ringi reisisin. Sealt hakkaski see töö peale. Kedagi polnud laulmas ja mängimas ning mina olin siis see, kes suutis pilli peal mingid duurid maha mängida. Ja siis me koos laulsime ja musitseerisime sellel tasemel, kus me olime. Esimene laul, mis ma kitarri peal ära õppisin oli „Jeesus Ta on vastus“. Sealt hakkas asi arenema – käisime ringsõitudel, külastasime palvegruppe ja laulsime isegi tänavatel. Kõiki selle aja sündmusi ma enam täpselt ei mäletagi, aga millalgi ma jõudsin sinnamaani, et astusin kitarriga koguduse ülistust juhtima.

UM: Häälekooli sa siis ka pole saanud?

AL: Ei ole. Muusikalist tausta mul pole üldse. Ainult niipalju, et ise õppisin natuke kitarri tinistama ja hiljem lasin paaril muusikul endale klaveri peal mõned põhiakordid näidata ja sellega asi siiani piirdubki. Ma olen vist ise ka laisk olnud selles osas. Ise olen mõelnud vahest, et mis siis oleks olnud, kui ikkagi oleks kooli läinud ja asjad korralikult ära õppinud.

Mind aga ikkagi eelkõige huvitab loominguprotsess. Kõik minus tuleb ülistuse kaudu ja sellest, kui ma olen Jumalaga kontaktis. Mingil hetkel siis tekivad viisid.
Kui mul oleks rohkem muusikalist haridust, siis see tuleks kindlasti kasuks laulude kirjutamisel ja seadete tegemisel jne. Samas on ka palju fantastilisi muusikuid, kes mind on aidanud nendes küsimustes.

UM: Kuidas sinus muusika tekib?

AL: Kui minevikku tagasi minna, siis ma juba ammu mängisin kitarri ning õppisin ka natuke klaverit mängima. Siis ma veel laule ei kirjutanud. Mingil ajal hakkasid viisijupid tulema, aga ega ma siis ei julgenud neid kuskil esitada. Kõigil muusikategijatel võib olla selliseid tundeid, et loomisprotsess on vahest pikk ja ränk. Ühtpidi on enda laul väga armas, aga samas jällegi on kartus natuke avaliku esituse ees.

Mu esimesed laulud tulid esile nüüdseks juba 12-13 aastat tagasi. Esimesed lood tulid ikkagi esile kas kuskil palvekoosolekul, kus ülistuse keskel hakkas arenema mingi viisijupp või mõnikord keset koosolekut, kus mõni jutlustaja on palunud mul taustaks mängida ning selle mängu käigus on tekkinud laul. Jumala ligiolus need viisid lihtsalt tulevad. Vahel olen kodus kitarri kätte võtnud ja siis laulu saanud, vahel käin lihtsalt õues, palvetan ja seest kerkib esile laul – siis hakkad midagi ümisema, sellest tekib viis ja siis olen tahtnud kiiresti koju tagasi tormata, et see viis nüüd meelest ära ei kaoks. Osa laule lauldakse ka mõnes koguduses – see on kummaliselt naljakas ja soe tunne korraga.

UM: Kuidas see plaat nüüd tuli? On see jätk su esimesele muusikaprojektile „Kiitus sinu nimele“, mis oli live ülistuse lindistus?

AL: See kassett oli, jah, esimene lindistus. See anti välja Tallinna kesklinna koguduses 10 aastat tagasi. Koguduse rahvaga lihtsalt lindistati kassetitäis ülistust. Salvestati selle tehnikaga, mis sel hetkel koguduse käes oli ning otse live'is. Stuudioplaatidel mängitakse ikka lugusid uuesti linti ja parandatakse seda. Kassett tehti ühe jutiga. Seda pakutigi ainult oma koguduse rahvale ka.

Mõte tekkiski sellest, et inimesed ise küsisid ja nõudsid, et oleks vaja välja anda elavat ülistust, mida pühapäeviti koguduses tehakse. Sealt see mõte tekkiski. Seal oli ka muid laule, mitte ainult minu loomingut. Muusikaline tase oli sellel ikka väga nigel. Aga samas see oligi vahetu ja selline kiitus ja ülistus, mida me sellel ajal koguduses mängisime. Paljud tulevad siiamaani minu juurde ja on küsinud, kas seda kassetti veel saaks.

UM: Kassett oli siis esimene pääsuke. Räägi nüüd konkreetselt sellest teisest pääsukesest ka – CD „Huulte vili“.

AL: Seal on nüüd peal viimase viie aasta laulud. Mõni võib vanem ka olla. Need laulud on ka sündinud ülistusest endast. Mõni tuli esile kodus, mõni palvekoosolekul.

Ma pole tegelikult kunagi ennast sundinud ühtki plaati tegema, st et mul pole endas mingit erilist soovi konkreetset plaati kokku panna. Pole olnud ka mingit produtsenti, kellega koos asju arutada ning midagi konkreetset ette võtta. Kindlasti on muusikuid ja produtsente liikumas meie keskel igal pool, aga igaühega ka asja ette ei võtaks. Minu jaoks oli oluline see, et asjad pidid hakkama sündima ja justkui voolama. Minu jaoks on oluline see, et ma olen saanud asja tegemiseks tõuke ülevaltpoolt, muidu on asjal nö higi lõhn juures. Jumala tahe on oluline, siis asjad sünnivadki.

See asi pidi sündima koostöös Jumalaga. Ma ei taha minna ja kirjutada valmis mingi äriplaan, kontakteeruda erinevate inimestega ja kui nemad ei sobi, otsin järgmised – see oleks põhjalik läbitöötamine mingi asja kokkupanemiseks. Selline tegutsemisviis oleks ka kindlasti olnud võimalik, kui mitte minu puhul, või vähemalt mitte nüüd.

Ma olin pidevalt sellises seisus, et kui ma ei tunne Jumalat selle asja taga, siis ma ei teegi seda. Ja ei teegi kunagi ja ei lähe ja ei mängi ka kuskil. Ja mul oleks rahu, sest mul pole mingeid ambitsioone selles asjas. Tihti on praegugi nii, et kui mind kuhugi kutsutakse pean surema 1000 surma ja läbi põdema igasugu tundeid ja mõtteid. Kui aga astud välja ja hakkad laulma elusõnu, siis loomulikult see tunne ja Jumala ligiolu on võrratu, mida sa seal koged.

Nüüd aga kui tulla tagasi selle projekti juurde, siis on ikka üsna tihti inimesed mulle öelnud, et kuule Andrus, tee ära oma plaat. Iga kord ma olen neile vastanud, et ahhh, see nõuab nii palju raha ning siis vaja muusikud kokku ajada ning ise ma pole ka mingi eriline laulja ega muusik, mis sest ikka välja võib siis tulla.

Siis üks üsna oluline inimene minu jaoks - meil kõigil on elus inimesi, kelle arvamus ja sõnad omavad kaalu meie elus - ükskord küsis: „Millal sa plaadi teed?“ Ma vastasin samade vastustega. Siis ta vastas: „Kas sa Jumala ees seistes räägid Talle samu vabandusi - kartsin, polnud raha ning seda, teist ja kolmandat?“ See puudutas sügavalt mu südant. Kodus ma omaette mõtlesin, et kas ma tõesti olen nagu see mees Jeesuse jutus, kes läks ja mattis oma talendi maha maa sisse ning ei teinud sellega midagi. Kas ma tõesti oma suures „alandlikkuses“ ja alaväärsuskompleksides lükkan endast eemale selle, mida Jumal tahab, et ma teeksin?

Korraga siis tekkiski see 'jah' tunne südames – jah, nüüd on õige aeg! Ma teadsin oma sees, et aeg on õige ja küps CD väljaandmiseks. Seda ei oska sõnadega seletada, kuid minu jaoks oli asi lihtsalt korraga selge.

Siis ma hakkasin mõtlema: „Aga kellega ja kuidas ma seda teen?“ Ja kohe ma enda sees teadsin ka produtsendi nime. Ma teadsin, et pean ühendust võtma Todd Davidsoniga ning talle plaanist rääkima. Ma ei tahtnud kedagi nuruma hakata ja pressima kellelegi CD tegemist peale. See oleks siis olnud noh-hea-küll-eks-ma-siis-pean-tegema-suhtumine.
Aga Todd on koguaeg mind innustanud ja kinnitanud.

Kogesin, et tema oleks õige mees, kellega koostööd teha. Todd oli kohe nõus produtsendiks hakkama. Minu jaoks oli oluline see, et Toddil oli ind ja tahtmine teha seda. Ta nägi sõnumit Jumalalt selles CD-s. Ta tegi seda tõelise innuga.

Siis mul oli olemas kaks komponenti – sain Jumalalt tõuke asjaga alustada ning oli olemas inimene, kes mind selle elluviimises aitas, tehes seda, mida mina ei suuda. Muusikute üle olen ma ka äärmiselt tänulik, kes lihtsalt investeerisid oma aega ja südant sellesse projekti. Järgmiseks suureks komponendiks olid finantsid. Nendega läks ka huvitavalt.

Mul pole oma mänedžeri, kes rahaliste või muude selliste asjade eest hoolitseks. Võiks ju olla tegelikult ka oma mänedžer, nagu paljudel ka juba on. Mina hakkasin küll aga vist valetpidi peale. Selles mõttes, et mul polnud mingit eelarvetki. Loomulikult olime enam-vähem arvutanud kulud kokku, kuid reaalsuses kujunes eelarve ikkagi kulude järgi (Andrus naerab). Hakkasin lihtsalt peale, midagi eelnevalt läbi mõtlemata ja varumata. Alguses tekkisidki segadused finantsidega. Projekt oli käivitatud, aga finantsid olid olematud.

Ma seisin otsuste ees – mida teha – oli võimalus panna kogu see projekt seisma. Reaalselt mul polnud raha. Kui stuudios töö lõppes, siis ma pidin välja käima teatud summad, mida mul reaalselt kuskilt välja panna polnud.
Ma ei saanud ka seda projekti kuidagi külmutada, sest sees oli teadmine, pean edasi minema, lõpuni. Ma vaidlesin iseendas Jumalaga, et kuidas ma lähen edasi, kui mul pole raha kuskilt võtta, müün korteri maha või? Ma ei tahtnud ju janditada, see pole õige. Asi peab olema korraldatud korrektselt. Palvetades ma tundsin, et ma ei tohi seda asja seisma jätta.

Jätkasin lindistamist stuudios. Nende arvete maksmiseks kulub ikka palju raha, sest stuudioaeg on kallis. Kui tahta anda välja head asja, siis see nõuab ikka väga palju raha.

Aga asi siis jõudis selleni, et pool materjali oli lindistatud ning oli vaja raha maksta. Mulle anti viis päeva aega arvete tasumiseks. Raha tuli kõik sisse täpselt õigel hetkel. Ma ei käinud ka kuskil sellepärast ringi oma plaati reklaamimas ja promomas, et arvete tasumiseks raha saada. Ma ei ole selline inimene, mulle ei meeldi seda teha. Mul on piinlik raha küsida. Rahaetapp oli ka seepärast minu jaoks väga raske. Minu rahaküsimised toimusid autos ja öösel kodus Jumala poole hüüdes. Aga raha tuli alati täpselt õigel hetkel. Jumal on niivõrd ustavalt end näidanud selles rahaküsimuses. Kui Temaga koos asju teha ja uskuda, et Tema õnnistus on selle taga, siis pole miskit võimatu. Inimesena olen ma rohkem ideede ja unistuste genereerija, kes ilmselt vajab praktikut oma kõrvale. Ilma suurte ideede ja unistuseta pole jälle midagi ellu viia. Nii et me kõik vajame üksteist, erinevad annid ja isiksused, selle olen ma küll elus selgeks saanud.

Minu finantside-kokkutulemise-stsenaarium oli aga nagu Taaveti loos – algul murdis ta karu, siis lõvi ja siis Koljati. Minu üleelamised ja võitlused olid minu jaoks ikka karmid. Ma mäletan, et ärkasin öösiti üles ja pidin praktiseerima seda, mis ma sinna plaadile ise panin. Ärkasin higisena, numbrid silme ees – mis sa teed, mis sa teed, mis sa teed .... Ja siis ma tegin seda, milles seisnes ka minu projekti mõte – ülistasin Jumalat.

Laulsin oma südames ja mõtteis kogu aeg üht laulu oma plaadilt “Ma ei karda, sest sina oled minuga”. Jumala sõnal on imeline võime ja vägi, rahu tuli mu sisse tagasi. Magasin edasi ja arved said makstud. Kõige parem ongi Jumalat kiita Ta enda sõnadega, sest Tema sõnas on vägi ja selles on usk. Näiteks soovitan ma sul üsna tihti endale ümiseda 23. või 99. laulu - need tõstavad sind üles. Miks mitte laulda endamisi Uut Testamenti? Usu mind, sa ehitad ennast üles Pauluse manitsuste läbi!

UM: Kust tuli plaadile nimi „Huulte vili“?

AL: Ma mõtlesin plaadile nime pannes samamoodi :“Jumal, ma pole midagi omas jõus punnitanud selle plaadi juures. Ma ei kavatse ka nimepanekuga vaeva näha.“ Ja kuigi plaadil on üks lugu „Huulte vili“, siis alguses nimetatud laul selle nimega seal plaadil polnud.

Ma vaatsin oma laule ja mõtlesin, et ükski nimi ei ole sobilik pealkirjaks. Mingil hetkel aga lihtsalt hüppas mu seest esile – huulte vili. Ma olen palju lugenud ja uurinud Piiblist kiituse ja ülistuse kohta ja kiri heebrealastele 13:15 ütleb meile, et tooge Jumalale kiitusohvrit, see on oma huulte vilja, kes tunnistavad tema nime. Ning see plaat ja selle sisu ongi tegelikult ju huulte vili ning need sõnad kõlavad väga kaunilt – huulte vili.

Siis ma hakkasin mõtlema sellele, et tavaliselt nimetatakse plaat ühe laulu järgi, küll mitte alati loomulikult. Selle pilguga ma vaatasin ka oma laule. Nende hulgas oli üks pika nimega laul „Kiitust täis on mu hing“. Selles laulus on koht, kus ma laulan, et mu huulilt tõuseb kiituslaul. Ning siis ma nimetasingi selle pika nimega laulu „Huulte viljaks“.

UM: Kes plaaditegemisel veel kaasa lõid? Kes mängisid pille ja laulsid?

AL: Todd Davidson oli produtsent. Tema ühtlasi ka mängis akustilised kitarrid sisse. Naljakas lugu on veel sellega, kuidas sattus plaadile mandoliin. Stuudios lihtsalt seisis üks mandoliin. Ja me kohe mõtlesime, et väga lahe oleks ka see pill kaasata seadetesse.

Keegi aga meie seast polnud kunagi mandoliini mänginud. Aga kui juba kitarri valdad, siis teist keelpilli pole mingi kunst ära õppida. Todd on aga väga fantastiline kitarrimängija ning natukene ta proovis seda mandoliini tinistada ja juba tal tulidki vahvad hääled sellest välja. Todd mängiski paaris loos veel mandoliini.

Paul Daniel mängis sisse elektrikitarrid. Basskitarri mängis Tõnis Teras. Kahes loos külalisesinejana mängis bassi Taavo Remmel. Trumme mängis Ahto Abner.

Mina mängisin klahvpilli. Ma küll rääkisin Toddiga, et tahaks võtta ikka professionaalse klahvpillimängija punti, aga ta arvas, et minu käsi võiks ka selgelt plaadilt ikkagi esile tulla. See, kuidas ma need lood olen saanud, võiks tulla plaadil minu käe läbi ka esile. Ta ei tahtnud asja väga keeruliseks ajada.

Ise ma laulsin, ka tausta mõnele loole. Marje Mehik oli naishääl, kes mulle tausta laulis. Kahes laulus lisas ka Todd oma lauluga asjale värvi ja elu lisaks.

UM: Kuidas sulle meeldisid Toddi seaded oma lugudest?

AL: Alguses kui me hakkasime plaati tegema, siis Todd ütles, et tema eesmärgiks on teha suhteliselt lihtne plaat. Mitteelukutselise muusikuna olin ma mõned lood isegi keerulisemana kirjutanud, kui nad tegelikult plaadile said.

Toddiga otsustasime kohe alguses, et plaat tuleb kitarrikeskne. Samuti ei otsinud me keerukust harmooniates, kõik noodid on ju niikuinii juba ammu ära mängitud.
Tegelikult on keerulisem leida sobivat saundi, midagi, mis igas mõttes oleks see õige.

Ülistusplaadi puhul tahaks edasi anda ehedat tunnet, aga stuudioplaadiga on see oht, et ikkagi tekib üsna steriilne kõla. Live ülistust on raske stuudioplaadi peale jäädvustada.

Mulle aga väga meeldib see, kuidas Todd laulud kõlama pani. See plaat ja projekt oli mõeldud olema just selline, nagu ta välja tuli. Mõned lood mind väga üllatasid. Ma ei kujutanud endale ette, et minu lood võiksid just niimoodi kõlada.

UM: Kes on sinu enda eeskujud ja lemmikud muusikamaailmas?

AL: Oeh, neid on ju nii palju. Kõiki ma kindlasti ära nimetada ei saa, peaksin pikemalt mõtlema. Aga ma olen kogu aeg kuulanud Phil Driscolli.

UM: Kuidas saab kristlasest muusik Eestis hakkama?

AL: Ma arvan, et ta saab hästi hakkama. Ilmselt ei ela keegi Eestis hetkel ära ainult kristliku muusika tegemisest, Eesti on ju nii väike. Kui aga käia koos Jumalaga ja Teda usaldada, siis Ta aitab.

Oluline on see, et me järgime Tema kutset ja ülejäänu eest hoolitseb juba Tema. Me ei ehita ju oma kuningriiki.
Vastus on ikka selles, et kui sa koos Jumalaga lähed edasi ja teed asju koos Temaga, küll siis asjad laabuvad. Kuidas, seda ma ei tea. Aga Jumalal on tee.

UM: Ülistusmuusika seis Eestis – kas on järelkasvu, mis tulevik toob?

AL: Järelkasvu on kindlasti tulemas. Kõige olulisem on see, et inimestel oleks nägemus ja suur visioon. Visioon peab olema hästi suur. Nagu Joosepil. Nägemus ongi see, mis edasi kannab. Suur nägemus ei tähenda seda, et sa võiksid uhkeks minna – ei – lihtsalt see peab olema võimas visioon, et see sind edasi kannaks. Motiivid peavad ka sealjuures õiged olema. Kiitus- ja ülistusmuusika ei ole koht, kus näidata oma laulu- või mängumeisterlikkust, vaid see on ikka kiitus ja tänu Jumalale ja peaks meie silmad mitte niivõrd muusika, vaid Jumala peale panema.

Mul puudub absoluutne ülevaade Eesti kristliku muusika hetkeseisust. Meie seis on kindlasti väga erinev sellest, mis toimub pikkade muusikatraditsioonidega riikides – USAs ja mujal. Meie ei saa end nendega võrrelda.

Järelkasvu on meil aga siin küllaga. Internetist vaadates on näha, et tekkinud on mitmeid noorte rokkbände, kellel on hea sõnum. Noortele on seda väga vaja. Usun, et selliseid bände tekib aina juurde ning ka nende tase läheb paremaks.

Loodan, et salvestatud ülistusmuusikat tuleb kõvasti juurde. Meil on ju eestis palju häid ülistusjuhte.
Väga oluline on ka see, et tuleks välja rohkem stuudios salvestatud albumeid. Mida rohkem neid on, seda rohkem inimesed neid kuulavad ja harjuvad eestikeelse kristliku muusikaga. Me kuulame põhiliselt ingliskeelset muusikat, sest eestikeelset on lihtsalt nii vähe. Siin on põhjust palvetada ja kogudustel leida rohkem võimalusi, et toetada muusikateenistust.

UM: Aga milline on ülistusmuusika seis üldse? Maailma plaanis.

AL: Kristlikus muusikas on nii palju voole ja suundasid, ka ülistusmuusikas. Kuigi ülistusmuusika on üks – me ülistame ja kiidame Jumalat – ometigi on ka seal igasugused muusikavoolud esindatud. Ülistus on üks, aga stiile on erinevaid. Ettevaatlikud peaksid olema need inimesed, kes kritiseerivad kiitus- ja ülistusmuusikat.

Kiitus ja ülistus on püha toiming, see on Jumala trooni ette minemine ja keegi ei tohiks seda kritiseerida lihtsalt sellepärast, et talle ei meeldi mingi stiil või esitlusviis. Käisin Ameerikas ühes suures koguduses.

Üldiselt ma sellise stiiliga muusikat ei kuula, kui selle koguduse ülistus oli - selline umpa-umpa. Aga koguduses oli Jumala ligiolu. Ülistusjuht laulis puhast Jumala sõna. Mul pisarad jooksid ülistuse ajal. Selge on see, et inimestel on erinevad muusikalised maitsed, kuid veelkord - kiitus ja ülistus ei ole meelelahutusmuusika. Kui tahad lihtsalt head muusikaelamust, siis mine mõnele heale kontserdile, kuid kohas, kus kristlased kiidavad Jumalat, peaksime kõik ühel meelel olema.

Üldiselt aga ülistus ja kiitus peaks tooma kohale Jumala ligiolu, nagu Vanas Testamendis juhtus, kui kõik ühel meelel Jumalat kiitsid. Siis pilv täitis koja, nii et keegi ei saanud jääda templisse teenima.

Kui nüüd võiks ülistusele seada mingit eesmärki, siis see juhtum võikski olla selle näiteks ja eesmärgiks – et Jumala au täidaks teenimispaiga. Nii et keegi enam ei mõtleks lauluhäältele ja muusikainstrumentidele ja rütmile, vaid see kaotaks täielikult oma esmatähtsuse. Me peame meeles pidama, et Jumal kuulab ja näeb südant. Ta ei pööra tähelepanu kõigele välisele, millest jällegi meie üritame nii kiivalt kinni hoida.

Võiks olla nii, et inimesed lähevad ära koosolekult nii, et nad enam ei mäletagi seda, mis ülistuse ajal toimus – ei bändi ega muusikat – vaid nad mäletaksid Jumala magusat ligiolu ja Tema headust, mille nad võtavad koduteele kaasa. Eesmärk oleks, et Jumal saaks au endale ja inimesed kogeksid Tema ligiolu.

Keith Green oli näiteks selline muusik, kelle kohta võin öelda, et ta põleb Jumala järele. Sa ei kuule tingimata tema laulu – kuigi tal on väga hea lauluhääl -, sa ei kuule tingimata tema professionaalset esitust – kuigi ta on väga hea muusik -, ometi see, mis kuulajale kohale jõuab, on sõnum.

Ta oma lauludes kohati nagu justkui sõimaks sind läbi, raputaks unest lahti ja see torgib inimese südant. Ning suured ärkamised tulid tema muusika kaudu. Selliseid muusikuid võiks ikka ja jälle esile tulla. Me ei saa loomulikult kedagi kopeerida. Aga tema puhul on näha, kuivõrd lähedalt ta Jumalaga käib ja kuidas ta laulab välja asju, mis on õiged ja ta ei karda seda teha ja välja öelda. Jumala ligiolu ja võidmine tuleb esile tema loomingust.

UM: Mis plaadi ise viimati ostsid?

AL: Cruxi oma. Nende lood võiks kõlada kaubanduskeskustes – nende lood on ju niivõrd mõtlemapanevad – „Hetk“: „Tänavate ääred kõik on reklaame täis …mõni päris tüütult juba peale käib…“ nii need sõnad vist selles loos läksid. See on meie elu siin tarbimisühiskonnas. Selles suhtes on Cruxi plaat võrratu. Sõnum ja muusika, mõlemad on neil head.




 Lisa kommentaar | Loe kommentaare (10)

Sinu nimi *
Sinu e-mail
Kommentaar *

Mitu ä tähte on sõnas jäääär? * See rumal küsimus hoiab robotid sellest foorumist eemal. Palun kirjuta oma vastus siia:


  Tutvu reeglitega





Soovita sõbraleSoovita sõbrale

Prindi artikel Prindi artikkel

Loe kommentaare (10)

Harta poes saadaval


Andrus Lukas, Huulte vili


Charismata Ministries
COPYRIGHT 2006 ©
Informatsiooni sellel leheküljel tohib kasutada ainult isiklikuks tarbeks.
Kõik muu kasutus/paljundamine võib toimuda ainult "Usumaailma" kirjalikul loal.