Harta Kogudus Usumaailm  Harta pood Harta 87     

 

Iisrael
Maailm
Huvitavad inimesed
Taevamuusika
Taevamanna
Õpituba
Arhiiv
Kontakt
Koju
In English

Õpitoas täna:
Rick Joyner - Kõrgeim kutsumine





KOJU » MAAILM



100 aastat Azusa tänava ärkamisest


Los Angeles Californias oli populaarne sihtkoht eelmise sajandi vahetusel, mil paljud ameeriklased unistasid suurtest võimalustest. 1906. aastaks oli sellest linnast saanud kiiresti üks suuremaid keskusi.

Sama aasta aprillis tõmbasid kaks sündmust maailma tähelepanu sellele linnale: Los Angelest raputas maavärin, mis puudutas ka San Franciscot ning toimusid pühaduse liikumise koosolekud Azusa tänaval, millest läks lahti globaalne vaimne uuenemine. Tuhanded inimesed tulid kokku, et minna Azusa tänava ärkamisele. Seal nad leidsid värskendust oma eesmärkidele ning innule, et teenida Jeesust Kristust ning nad saadeti välja jagama Tema armastuse ja väe sõnumit teistele.

Peaaegu sajand hiljem räägitakse tunnustatud Azusa tänava ärkamisest Los Angeleses kui ühest suurimast sündmusest kristlikus ajaloos. Tänased nelipühilased ja karismaatilised kristlased üle kogu maailma peegeldavad oma vaimse pärandi ja arenguga Azusa tänaval toimunud ärkamise tähtsust.

Mis oli enne Azusa tänaval toimunut?

Los Angeles ei olnud ainuke koht, kus toimus sel ajal vaimne uuenemine. Jumala vaim valati välja ka teistes maailma paikades samal ajal. Ärkamine käis üle Euroopa, eriti Walesis. Ameerika Ühendriikides oli ärkamine samal ajal ka Minnesotas, Põhja-Carolinas ja Texases. Vaimu väljavalamise juurde kuulusid sellised tunnustähed, nagu märkimisväärsed tervenemised, täielikud elustiili muutumised, jumalatutest kommetest vabanemised, emotsioonide füüsilised väljendused ning kõnelejatele tundmatute keelte rääkimine.

Sajandeid olid sellised tunnistused omased vaid vähestele isoleeritud gruppidele, nagu nt Prantsusmaal olevad hugenotid jms. 1891. aastal Daniel Awrey rääkis võõrastes keeltes Delaware´is, Ohios ning ta naine rääkis keeltes 1899. aastal Beniah´s, Tennessees. Alates varajaste apostlite päevadest on ajaloos kirjapanekuid meestest ja naistest, kes rääkisid võõrastes keeltes. Nende jaoks, kes olid Azusa tänava ärkamises, oli see tunnustäht kui tõelise Uue Testamendi kristluse taastamine. Need varajased nelipühilased uskusid, et nad kogesid sama Jumala väge, mida kogesid apostlid nelipühapäeval.

Apostlid kuuletusid Kristuse käsule, kui ta taevasse läks, ning kogunesid Jeruusalemma, et oodata tõotatud Püha Vaimu, kes andis kogudusele väe, lõpetamaks seda seda tööd, mida Kristus maa peal oli alustanud. Isegi täna peegeldavad nelipühi ja karismaatilised usklikud sündmusi, mis kirjas apostlite tegude raamatus: “Ja kui nelipühipäev kätte tuli, olid kõik ühes paigas koos. Ja taevast sündis äkitselt kohin, otsekui oleks kange tuul puhunud, ja täitis kõik koja, kus nad istusid. Ja neile ilmus nagu lõhestatud tulekeeli, ja need langesid üksikult igaühe peale nende seast. Ja nad kõik said täis Püha Vaimu ja hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida” (Ap 2:1-4).

Lisaks sellele olid siirad kristlased Los Angeleses palvetanud ärkamise eest ning otsinud südamest Jumalat paar aastat enne 1906. aastal toimunud Vaimu väljavalamist. Frank Bartleman, ärkamises osalenu kirjutas: “Oleks suur viga, kui öelda, et see nelipühi liikumise algus on mõne konkreetse inimese teene, et ta palvetas või jutlustas ... nelipühi ei kukkunud äkitselt taevast alla. Jumal oli meiega juba suuremal määral enne seda, kui lõplikud sündmused toimuma hakkasid.”

Lisaks Bartlemanile olid varajaste Jumala otsijate seas E. J. Boehmer, Elmer Fisher, Joseph Smale, Demos and Goolisar Shakarian ja Louis ning Cena Osterberg. Nad olid täis igatsust Jumala järele ning nad palvetasid, tunnistasid, jutlustasid ja prohveteerisid saabuvast Vaimu väljavalamisest.

Charles Fox Parham mõjutab nelipühiliikumist

Suured ärkamised toimusid üle kogu maailma. Vahest ehk kõige tuntum Vaimu väljavalamine, mis eelnes Los Angelese omale, toimus 1901. aasta jaanuaris Betheli piiblikoolis Topekas, Kansases. Pärast Piibli uurimist ning palvetamist kogesid mitmed õpilased glossolaliat (teistes keeltes kõnelemist). Kirja on pandud fakt, et Agnes Ozman oli esimene, kes selle kogemuse vastu võttis. Tema järel koges seda mitu teist õpilast ning õpetaja Charles Fox Parham. Selle tulemusena Parham varsti veendus, et teistes keeltes kõnelemine oli piibellik tõend selle kohta, et inimene sai Püha Vaimuga ristitud, ning ta veendus ka selles, et see kogemus on kirjakohtadega kooskõlas. Selle ajani enamik pühaduse liikumise järgijaid uskusid, et Püha Vaimuga ristiti vaid siis, kui oldi pühitsetud. Parham ja ka mõned teised aga jutlustasid, et kristlaste jaoks on saadaval kolm armutegu – pääste, pühitsus ning Püha Vaimuga ristimine, mille piibellikuks tunnuseks oli teistes keeltes rääkimine.

Samal ajal rändas William Seymour Ameerikas ringi ja otsis paremat elu. Ta oli afroameerika päritolu, tuli Louisianast ning ta oli endiste orjade järeltulija. Seymouri mõjutas lapsepõlves roomakatoliku kirik ning baptisti traditsioonid. Oma rännakute ajal kohtas Seymour Jeesust ning alates sellest hetkest algas tema suhe Jeesusega.

Ta pöördus usku Indianapolises ning ühines metodisti episkopaalkirikuga. Paar aastat hiljem teda n-ö täielikult pühitseti Cincinnatis, Ohios, kui ta ühines ühe pühaduse liikumise grupiga. Temast sai jutlustaja, kes jäi rõugetesse, mis tegid ta ühest silmast pimedaks ning jätsid näole sügavad armid.

1905. aastal rändas Seymour sugulaste otsinguil Houstonisse, Texasesse. Seal ta külastas mustanahaliste pühaduse liikumise kogudust, mida juhtis Lucy Farrow (endine ori ning neegerorjade vabaduse eest võitlemise poolest kuulsaks saanud Frederick Douglassi sugulane). Farrow kolis Kansas Citysse, et töötada guvernandina ning söögitegijana evangelist Charles Fox Parhami juures ning samal ajas sai Seymourist Houstonis asuva pühaduse liikumise koguduse pastor. 1905. aasta sügisel tuli Farrow Houstonisse tagasi ning andis tunnistuse oma vaimsest kogemusest. Ta sai Püha Vaimuga ristitud ja rääkis võõraid keeli. Pärast seda kogemust tuli Farrow Houstonisse tagasi ning Parham kolis oma teenistuse samuti sinna.

Parham juhtis koosolekuid Bryan Hallis ning õpetas klassides süütundest, meeleparandusest, pühitsusest, tervenemisest, Pühast Vaimust, prohveteerimisest ja Ilmutuse raamatust. Seymour külastas ustavalt Parhami teenistusi ning klasse. Kuna sel ajal kehtis rassieralduspoliitika, siis pidi Seymour istuma koridoris ja sealt kuulama Parhamit rääkimas. Tal ei lubatud isegi koos teistega palvetada, kui ta otsis Püha Vaimuga ristimist. Sellest hoolimata janunes Seymour aina enam Jumala järele ning otsustas, et õpib edasi. Parham hiljem märkis, et Seymour suutis sõna-sõnalt tsiteerida õpetust, mida ta oli kuulnud siis, kui ta istus Parhami teenistuse ajal koridoris.

Nelipühi tuleb Californiasse

Los Angeleses külastas Neely Terry väikest pühaduse liikumise kogudust, mida juhtis Julia Hutchins. 1905. aastal reisis ta Houstonisse, Texasesse. Ta külastas seal kogudust, mille pastoriks oli William Seymour. Kuigi Seymour polnud veel saanud Püha Vaimuga ristitud ning ei rääkinud keeltes, oli ta veendunud, et see on piibellik ning jutlustas seda sõnumit suure kirega. Terryle avaldas sügavat muljet Seymouri isiksus ja sõnum ning kui ta oli oma kogudusse tagasi pöördunud, rääkis ta oma inimestele temast ja nii kutsuti ta Californiasse jutlustama. Seymour nõustus minema ning põhjustas sellega Parhamile ja teistele Houstonis sügavat kohkumust. Siiski panid nad talle käed peale ning saatsid ta välja tema evangeelsele rännakule, mis pidi algsete plaanide kohaselt kestma üks kuu.

Seymour saabus Los Angelesse 22. veebruaril 1906 ning kahe päeva pärast jutlustas pühaduse liikumise koguduses, mille pastoriks oli Julia Hutchins. Ta jutlustas taastamisest, pühitsusest, usust ja tervenemisest ning Püha Vaimuga ristimisest, mille tõestuseks on võõrastes keeltes rääkimine. Hutchins hülgas Seymouri õpetuse ja paari päeva pärast lukustas oma koguduse uksed, et takistada teda seal jutlustamast. Vanemate kogu seisis vastu Seymouri õpetusele just sellepärast, et ta ise polnud kogenud seda õnnistust, millest teistele jutlustas. Mõnedele tundus, et ta ei peaks enam edasi jutlustama Püha Vaimuga ristimisest ja võõrastes keeltes rääkimisest. Aga kogu selle tagakiusu keskel jätkas Seymour oma tegevust ning oli järjekindel ning vankumatu Isanda töös. Need inimesed koguduses, kes olid näljased ja janused suurte ning sügavate Jumala asjade järele, tundsid, et peaksid veetma tunde palvetades. Mitmed said kinnitavaid nägemusi, et Jumal on kohe-kohe õnnistamas Los Angelese linna oma vaimu väljavalamisega.

Üks grupp kogunes kindlalt palveks ja ülistuseks Richard ja Ruth Asbery kodus, aadressil 214 Bonnie Brae Street. Mitmed kuulsid sellest kogunemisest ning samuti külastasid seda. Peamiselt mustanahalistest koosneva grupi leidsid üles ka mõned valgenahalised. Siis, 9. aprillil 1906. a saabus läbimurre, kui Edward Lee sai Püha Vaimuga ristitud ning hakkas rääkima võõraid keeli pärast seda, kui Seymour oli koos temaga palvetanud. Kaks meest läksid Asberyde koju. Lauldi laule, palvetati ja kuulati tunnistusi, sellele järgnes Seymouri jutlus, mille aluseks oli kirjakoht Ap 2:4.

Lee jälgis jutlust, tõstis oma käed ning hakkas rääkima keeltes. Jumala Vaim liikus nende seas, kes seal kohal olid ning veel kuus inimest hakkas samal koosolekul keeltega rääkima. Jennie Moore, kes hiljem abiellus William Seymouriga, oli nende seas. Ta oli esimene naisterahvas Los Angeleses, kes võttis vastu Vaimuga ristimise. Ta hakkas keeltes laulma ning Jumala väe all klaverit mängima, ise ta polnud enne kunagi klaverit mängida osanud. Paar päeva hiljem, 12. aprillil sai lõpuks ka William Seymour Vaimuga ristitud umbes kell 4 hommikul, kui ta oli terve öö palvetanud.

Emma Cotton, üks nende sündmuste pealtnägija, rääkis hiljem nendest kogemustest: „Nad hõiskasid kolm päeva ja kolm ööd. Inimesed tulid kohale igalt poolt. Järgmisel hommikul ei pääsenud majale ligi. Kui inimesed tulid, siis nad langesid väe all maha ning kogu linn oli justkui jalule aetud. Nad hõiskasid seal niikaua, et maja vundament hakkas kõikuma, kuid keegi viga ei saanud. Nende päevade ajal said mitmed inimesed, kes tulid lihtsalt vaatama, mis toimub, Vaimuga ristitud. Haiged said terveks ning patused said päästetud, kui nad sisse tulid.“

Kolimine Azusa tänavale

Huvi, mis järgnes sellele Vaimu väljavalamisele Los Angeleses, oli nii suur, et rahvahulk muutus Asbury kodu jaoks liiga suureks ning koosolekutega koliti aeda. Varsti jäi ka seal kitsaks. Otsiti vaba hoonet ning see leiti aadressil 312 Azusa Street. Seal olev hoone oli algselt rajatud Aafrika Metodisti episkopaalkoguduse tarvis. Hoone oli jäetud unarusse ning kasutati laudana loomade jaoks.

Koosolekute tarvis hoone puhastati ning tehti korda. Paari päeva pärast olid kohal ka ajakirjanikud, kes kuulsid ärkamiskoosolekutest Azusa tänaval ning sõnumid sellest levisid üle kogu Ameerika ning üle kogu maailma. Tuhanded kuulsid sellest ärkamisest ning tulid koosolekutele. Kõik tulid kokku ülistama: mehed, naised, lapsed, mustad ja valged, hispaanlased, aasialased, vaesed, kirjaoskamatud ja haritud. Nad tulid hulgakesi kokku Los Angelesse – nii skeptiliselt meelestatud kui ka sügava vaimse näljaga.

1906. a septembris pahandas kohaliku ajalehe reporter sündmuste peale ning kirjutas: „Azusa tänava misjon o n lugupidamatu rasside segamine ... nad nutavad ning toovad esile ulguvaid häälitsusi terve päev ja öö. Nad jooksevad, hüppavad, värisevad üle keha, karjuvad kõva häälega, keerutavad ringis, kukuvad maha muldpõrandale sipeldes ning põrandal ringi rulludes. Mitmed kaotavad meelemärkuse ning ei liiguta end lausa tunde, nad on justkui surnud. Need inimesed on justkui hullumeelsed või mingi nõiduse küüsis. Nad väidavad, et on Vaimuga täidetud. Jutlustajaks on neil ühesilmaline neeger, harimatu inimene, kes enamik ajast on põlvedel ning on oma pea peitnud puidust piimakastide vahele. Ta ei räägigi eriti palju, kuid aeg-ajalt on kuulda, kuidas ta hüüab: „Parandage meelt!“ Ja ta peaks ju neid sündmusi juhtima ... Pidevalt lauldi üht ja sama laulu „Trööstija on tulnud“.“

Kuigi mõned tekitasid opositsiooni, voolas Jumala Vaimu jõgi Los Angeleses võimsalt. Jumal tõestas end, et Ta vastab palvetele – ärkamine tuli. Kuudega muutus Azusa tänava misjon, mida tunti kui Apostlikku usumisjonit, kõige suuremaks koguduseks selles linnas oma 1300 külastajaga ning ärkamise tuli lõõmas seal kolm aastat.

Koosolekud toimusid kolm korda päevas, tihti ilma vaheaegadeta ning toimusid n-ö spontaansed koosolekud. Alandlikkus oli põhiline iseloomuomadus nende sündmuste puhul ning Seymour tihti tuletas meelde, et „meie kõrgeim koht on madalal Tema [Jeesuse] jalgade juures“. Sõnumiks oli Jumala armastus ning ühtsus ja võrdsus olid esmatähtsad. Frank Bartleman märkis: “Nahavärvi erinevus pesti ära verega.” Ka naistele anti misjonis juhtivaid kohti. Ajakiri „Apostellik usk“, mida misjon välja andis ja mida levitati üle kogu maailma rohkem kui 50 tuhat eksemplari, propageeris sellist ühtsust. 1907. aastal kirjutas ajaleht: “Üks märk Isanda tulekust on see, et Ta sulatab kõik rassid ja rahvad kokku ning nad saavad täis Jumala väge ja au. Ta ristib ühe Vaimuga ühte Ihu ning valmistab endale inimesi, kes on valmis Temaga kohtuma, kui Ta tuleb.”

Pealtnägijate tunnistused Azusa tänava sündmustelt

Ärkamises osalenud A. C. Valdez, Sr. Kirjutas hiljem: „Platvormil istus üks mustanahaline mees kahe puukasti taga, mis olid üksteise peale tõstetud. See oli tema kõnepuldiks ... Aeg-ajalt, siis kui pastor Seymour palvetas, oli tema pea nii madalale langetatud, et see kadus nende kastide taha ära ... Kõik, mis puutus Azusa tänava misjonisse, huvitas mind – eriti palve- ehk ootamisruum teisel korrusel. Tavaliselt sada või rohkem musta-, pruuni ja valgenahalist ootasid palves seal Püha Vaimu, kes tuleks nende peale. Mitukümmend karku, klambrit, keppi oli toetatud lauta meenutava hoone seinte vastu.

Mitmeid kordi tuli auhiilguse laine palvekambrisse või koosolekusaali ning inimesed nutsid välja tänu- ja kiituspalveid, kui nad võtsid vastu Püha Vaimu ristimise.
Koosolekud kestsid südaööni ja kauemgi, hommikutundideni välja. Tunnid tundusid minutitena. Mõnikord pärast auhiilguse lainet hakkasid mitmed rääkima võõrastes keeltes. Siis tuli püha vaikus sellesse paika, millele järgnes ühispalve keeles, mida me kunagi enne polnud kuulnud.

Mitmed olid Vaimus ära – nad olid transilaadses seisundis – põranda küljes kinni, meelemärkuseta ilusas Püha Vaimu pilve sees ning Isand andis neile nägemusi.
Mulle meeldis hõisata ja Jumalat kiita. Kui me Jumalat ootasime, siis me hakkasime spontaanselt laulma Jeesusest ja Pühast Vaimust. Laulud puhastavast ja hinnalisest Jeesuse verest lihtsalt kerkisid üles meie seest. Laulude vahepeal täitis jumalik muusika ruumi ning me hakkasime nutma.

Järsku unustasid inimesed justkui ära selle, kuidas inglise keeles laulda. Nende suust tuli uus keel ning imearmas harmoonia, mida ükski inimene poleks suutnud ära õppida.

Pärast Azusa tänava sündmusi

Azusa tänava ärkamise otsese tagajärjena hakkasid tuhanded inimesed otsima rohkem Jumalat ning nende suhe Jeesusega muutus sügavamaks. Inimesed hakkasid uurima Jumala Sõna, nad tunnetasid oma pattu ning alistasid oma elud Jeesusele. Nad ristiti Püha Vaimuga, kes juhtis neid sügavamate vaimsete tõdede juurde Jumala Sõnas. Jumala Vaim täitis nad julgusega, et viia ellu suurt misjonikäsku. Imed ja tunnustähed järgisid neid, kes uskusid – pimedad said nägijaks, kurdid said kuuljaks, tummad hakkasid rääkima, sandid hakkasid kõndima ning surnud ärkasid ellu. Sellised tunnustähed olid tavalised nelipühi ärkamise algusaegadel ning kõik see tunnistab ülestõusnud Kristuse aust ja väest.

Need Vaimuga täidetud kristlased pidasid igaüht usutunnistajaks ning purjetasid kaugetele maadele misjonäridena, et jagada evangeeliumi sõnumit. See Jumala liikumine ei olnud ainult Los Angelese jaoks, vaid kogu maailma jaoks — isegi tulevaste sugupõlvede jaoks. Azusa tänaval toimunu on aidanud uuendada kristlust, värskendada nägemust ning tuua esile uus kirg suure misjonikäsu vastu. Inimesed, kes olid täis jumalikku indu ja väestatud Püha Vaimuga, viisid Jumala Sõna erinevatesse küladesse ning rasside juurde üle kogu maailma.

Selle tulemusena õppisid mitmed tundma Kristuse armastust ja armu, valmistades niimoodi maailma ette Jeesuse teiseks tulekuks. Seesama Jumala vägi täidab siiani mehi ja naisi Püha Vaimuga, et jätkata Kristuse tööd üle kogu maailma. Juba sadade miljonite juurde on jõutud ning kõik see on kaudselt seotud Azusa tänava sündmustega. Täna on terves maailmas üle 500 miljoni nelipühi ja karismaatilise kristlase. Kandkem edasi Püha Vaimu väge, et olla tunnistajaks ning teenida seda maailma, tõmmates seda Jeesuse Kristuse juurde.

William Seymouri elulugu lühidalt

William Joseph Seymouri, Azusa tänava misjoni pastorit tuntakse tema mõju tõttu, mis tal oli nelipühi liikumisele 20. sajandil. Ta sündis 2. mail 1870 Centerville´is, Louisianas. Tema vanemad olid orjad ning ta isa osales Ameerika kodusõjas. Seymour kasvas vaesuses ning hakkas juba varakult reisima — elades Memphises, St. Louises ja Indianapolises. 25-aastaselt töötas ta ettekandjana restoranides ning hotellides Indianapolises.

Varajased vaimsed kogemused

Alles Indianapolises võttis Seymour Jeesuse vastu oma elu Isandaks, kuigi lapsepõlves mõjutas teda baptisi ja roomakatoliku kogudus. (Ta ristiti katoliku traditsiooni kohaselt 4. septembril 1870 Franklinis, Louisianas.) Indianapolises liitus ta Simpsoni metodisti episkopaalkogudusega ning oma kristliku elu ta rajas kindlalt pühaduse liikumises. Paar aastat hiljem, kui ta elas Cincinnatis, Ohios, sai ta sügava vaimse kogemuse osaliseks ning tunnistas, et sai täielikult pühitsetud. Seal ta liitus Jumala koguduse taastamise liikumise kirikuga, mida tuntakse ka Õhtuvalguse liikumise nime all.

See grupp õpetas, et Püha Vaimu suur väljavalamine eelneb Kristuse teisele tulemisele ning nad olid pühendunud radikaalsele pühaduse doktriinile ning kuulutasid ühtsust Kristuse ihus ning rassilist võrdõiguslikkust.

1905. aastal kolis Seymour Houstonisse, Texases, otsides sealt oma sugulasi. Ta külastas mustanahaliste pühaduse liikumise kogudust, mille pastoriks oli Lucy Farrow. Varsti oli ta selle koguduse abipastor, kui Farrow kolis Kansas Citysse, et töötada Charles Fox Parhami koduabilisena. Sama aasta lõpus tuli Farrow Houstonisse tagasi ning andis tunnistuse oma täitumisest Püha Vaimuga, mille tunnuseks oli võõrastes keeltes rääkimine. Varsti pärast seda kolis Charles Fox Parham oma teenistuse ümber Houstonisse ja õpetas Piiblit klassides.

Seymour külastas ustavalt neid klasse, hoolimata rassieralduspoliitikast, mis valitses sellel ajal ja mille tõttu ta pidi istuma koridoris ja kuulama Parhamit ja teisi õpetamas. Seymour ei tohtinud isegi koos teistega palvetada, kui ta otsis Püha Vaimuga ristimist. Sellest hoolimata märkis hiljem Parham, et Seymour suutis sõna-sõnalt tsiteerida tema õpetust, mida ta kuulis koridoris istudes.

Püha Vaimu ristimise vastuvõtmine

1906. a saabus Seymour Los Angelesse, Californias, kui ta oli vastu võtnud kutse tulla jutlustama sealsesse pühaduse liikumise kogudusse. Seymour jutlustas Püha Vaimuga ristimisest, mille tunnuseks on võõrastes keeltes rääkimine ning ka teistest teemadest. Aga kuna tema polnud isiklikult saanud veel Püha Vaimuga ristitud, siis olid paljud skeptilised ning tal keelati ära selles koguduses jutlustamine.

Seymour hakkas siis osalema Piibli-õppimise grupis ning palvekoosolekutel, mis toimusid Richard ja Ruth Asbery kodus aadressil 214 Bonnie Brae Street. Varsti said mitmed inimesed Püha Vaimuga ristitud ning hakkasid keeltes rääkima, kaasa arvatud William Seymour. Lõpuks ta sai Püha Vaimuga ristitud umbes kell neli hommikul 12. aprillil, kui oli öö läbi palvetanud.

Ustav pastor

Huvi liikumise vastu järjest tõusis ning varsti koliti koosolekud ümber aadressile 312 Azusa Street, Los Angeles. Seymour juhtis neid koosolekuid ja teda abistasid vabatahtlikest liikmed – musta- ja valgenahalised, mehed ja naised. Kohalik ajakirjandus avaldas lugusid vaimsetest ilmingutest, mis seal toimusid ning varsti informeerisid Azusa tänaval toimunust juba teisedki ajalehed üle terve Ameerika ning maailma. Seymour andis välja ka ajakirja The Apostolic Faith, mida levitati üle kogu maailma.

Kuna uudis levis, siis tuhanded inimesed tulid koosolekutele, kogesid vaimset muutumist ning kandsid sõnumit Jeesusest ja tema väest üle kogu maailma. Ärkamine jätkus katkematult kolm aastat, kuni 1909. aastani.

Azusa tänava sündmuste käigus abiellus Seymour Jennie Evans Moore´iga 13. mail 1908. Ta oli olnud aktiivne liige Asbery kodugrupis ning külastas ustavalt Azusa tänava koosolekuid. Ta hakkas koos Seymouriga tööle ning tihti jutlustas Seymouri asemel, kui ta pidi ära olema. Abielupaar elas pisikeses korteris misjonihoones.

Pärand

Pärast ärkamist jätkas Seymour pastorina teenimist Apostolic Faith Mission´is Azusa tänaval. Tal oli nägemus, et organiseerida koole, päästeteenistusi ja alustada uusi kogudusi, aga enamik neist eesmärkidest ei sündinud tema eluajal. Seymour ka reisis ringi Ameerikas ning jutlustas tuliselt rassismi vastu. Irooniline on see, et vastuseis rassiküsimustele kerkis esile ka mõnede selliste inimeste seast, kes pöördusid just Seymouri enda teenistuse ajal.

William Joseph Seymour suri 28. septembril 1922 ning ta on maetud Evergreeni kalmistule Los Angelese idaossa, Californias. Tema lesk Jennie jätkas pastoriks olemist misjonis kuni 1931. aastani.

Seymouri on nimetatud kaasaegse nelipühiliikumise rajajaks. Tema pühendunud elustiil, pühendumine palvele ning sellele, et kuulutada sõnumit Jeesusest Kristusest on aidanud esile tuua vaimset uuenemist Ameerikas ja üle kogu maailma. Täna on pool miljardit nelipühi ja karismaatilist kristlast tunnistus sellest, et Azusa tänava ärkamisel oli kristlusele otsustav mõju. Ilmne on see, et William Seymour oli avatud astja, kes oli pühendunud oma Isandale ning Jumal kasutas teda väeliselt, et aidata sõnumil Jeesusest Kristusest levida kõigi rahvaste sekka üle kogu maailma.

Allikad

Holy Ghost Revival on Azusa Street: The True Believers. Joplin, MO: Christian Life Books, 1998.

The Life and Ministry of William J. Seymour: and a History of the Azusa Street Revival. Joplin, MO: Christian Life Books, 1999.

Bartleman, Frank. Another Wave Rolls In. Monroeville, PA: Whitaker Books, 1971.

Davis, Clara. Azusa Street Till Now: Eyewitness Accounts of the Move of God. Tulsa, OK: Harrison House, 1989.

Nickel, Thomas R., Azusa Street Outpouring: as told to me by those who were there. Hanford, CA: Great Commission International, 1979.

Robeck, Cecil M. “Azusa Street Revival.” In The New International Dictionary of Pentecostal and Charismatic Movements, eds. Stanley M. Burgess and Eduard M. van der Maas, 344-350. Grand Rapids, MI: Zondervan, 2002.

Robeck, Cecil M. “William Joseph Seymour.” In The New International Dictionary of Pentecostal and Charismatic Movements, eds. Stanley M. Burgess and Eduard M. van der Maas, 1053-1058. Grand Rapids, MI: Zondervan, 2002.

Valdez, A.C and James F. Scheer. Fire on Azusa Street. Costa Mesa, CA: Gift Publications, 1980.




 Lisa kommentaar | Loe kommentaare (0)

Sinu nimi *
Sinu e-mail
Kommentaar *

Mitu ä tähte on sõnas jäääär? * See rumal küsimus hoiab robotid sellest foorumist eemal. Palun kirjuta oma vastus siia:


  Tutvu reeglitega





Soovita sõbraleSoovita sõbrale

Prindi artikel Prindi artikkel

Lisa kommentaar


Charismata Ministries
COPYRIGHT 2006 ©
Informatsiooni sellel leheküljel tohib kasutada ainult isiklikuks tarbeks.
Kõik muu kasutus/paljundamine võib toimuda ainult "Usumaailma" kirjalikul loal.