Da Vinci kood on tähtis raamat ja me peame sellest aru saama. See raamat võib olla ju suurepäraselt kirja pandud triller, kuid mis puutub ajaloolisse täpsusse, siis on raske ette kujutada mõnda muud, milles kirja pandud faktid oleks nii pahupidi pööratud kui selles. See võib olla kaasakiskuv kirjandusteos, kuid paljud suhtuvad sellesse raamatusse liigagi tõsiselt – see on aga meie aja märk, millest me peame samuti aru saama.

Selles raamatus kasutab autor väga kavalalt julgete ja meelevaldsete väidete väljaütlemiseks tegelasi, kes peaksid siis esindama kõrgesti hinnatud eksperte ja ajaloolasi. Neid n-ö eksperte kasutatakse selleks, et esitada fakte koguduse, selle ajaloo ja Piibli kohta, ning need faktid pole mitte ainult valed, vaid on ka ilmsed liialdused või täielikud väljamõeldised. Kas selline käitumine on sobiv sellepärast, et tegu on ju ainult romaaniga? Tavaliselt isegi romaanidel, mis põhinevad ajaloolistel sündmustel, on kõrged standardid, ja eriti sellel, kuidas neid fakte lugejale esitatakse. Miks see romaan just selline on? See raamat on kirjutatud ilmselge eesmärgiga ja me peame sellest aru saama. Mis see on? Miks see oluline on?

Järjest enamate inimeste hinnangul on see raamat selle sajandi üks kõige saatanlikum raamat, eriliselt kurja plaaniga teos. Selles raamatus äratatakse ellu iidne gnostikute õpetus, promotakse ja austatakse paganlust, õõnestatakse kristlust ja Piibli uskumist. See pole mingi uus pettus, vaid selle algus ulatub Eedeni aega, kus madu pettis Eevat.

Gnostitsism oli ketserlik õpetus, mis tekkis esimestel sajanditel A.D., mil kristlus levis üle kogu maailma ning siis väideti, et see on kristlik suund, kuid tegelikkuses polnud. See eraldus kristlikest tõdedest ning promos päästet, mis oli rohkem hinge ülendamine salajase tarkuse abil kui ristisurma tunnustamine.

Arvati, et gnostitsism oli just see pettus, mille eest Isand hoiatas – et nad petavad isegi valituid (vt Matteuse 24:24). Esimesed paar kristluse sajandit oli see pettus efektiivne ning eksitas mitmeid uusi või ebastabiilseid usklikke ning isegi mitmeid juhte. Eriti altid olid sellesse võrku langema need, kes olid ise äärmustes – kas siis madala enesehinnanguga või vastupidi, isekate ambitsioonide küüsis -, kuna see õpetus toitis just pöördunute uhkust ja sellistes äärmustes olevaid inimesi oli eriti kerge õpetusse haarata.

Me peame aru saama, et samasugune ketserlik õpetus virvendab tänapäeval Da Vinci koodis, ja tähtis on ka Juudase evangeeliumi avastamine, mis pole samuti mingi juhus. Arvatavasti on Juudase evangeeliumi käsikiri, mis avastati, igati ehtne, mis puutub fakti, et see on vana, kuid seda ei kirjutanud Juudas, nagu kuulutatakse. Teada on, et see "evangeelium" eksisteeris, kuna sellele on viidanud varajase koguduse vanemad mitmel korral, kuid alati on seda mainitud kui ketserlust, samuti nagu teised gnostikute evangeeliumid seda teevad, maalides meile Jeesusest hoopis teistsuguse pildi, kui Piiblis tunnistajad seda on teinud. See, et asi on vana, ei tee sellest automaatselt õiget õpetust.

Kui surfata natuke Internetis, siis võib leida hulganisti uuringuid, mida on Da Vinci koodi kohta tehtud, uurijateks tõsised teadlased ning ka kunstikriitikud. Põgusa uurimise põhjal on näha, et kõik nad nõustuvad selles, et raamatus kirjas olevad väited kõiguvad ebatäpsetest pöörastesse. Ma tegelikult ei suutnud leida ühtegi uurimust, mis tunnustas selles raamatus kirjapandut kui tõde. Raamatu autor ei kirjelda tõepäraselt isegi teoses mainitud ehitiste arhitektuuri, mida oleks kerge olnud teha põgusa Internetis surfamisega.

Vaadakem paari näidet sellest, kuidas selles raamatus on ajalugu moonutatud, eriti neid kohti, mida kasutatakse kristluse või Piibli ründamiseks. Kuna ilmselgelt üritatakse gnostitsismi taaselustada meie ajastul, peaksime meeles pidama, et gnostitsismi rünnaku all on põhiliselt kaks ala:

1.õõnestada kristlust, rünnates põhitõdesid – Jeesuse jumalikku päritolu, Tema surma, ülestõusmist ja ülendamist;

2.kahtluse alla seada pühakirja kehtivust.

Saatana esimene lõks oli püüda Eeva Jumala sõnas kahtlema. Sellepärast ongi pidevalt pühakirja kehtivus ja paikapidavus tohutu rünnaku all. Kui teaduslikke meetodeid ja standardeid, mida kasutatakse iidsete tekstide autentseks tunnistamiseks, kasutatakse pühakirja uurimiseks, siis pole kindlasti ühtegi teist teksti maakeral peale Piibli, mis selle eksami edukalt läbiks. Kahjuks on teadus Piibli suhtes eriti kahepalgeline, aktsepteerides tõsiasjana seda õhkõrna tõestusmaterjali, mis Piibli vastu on suunatud, ja eitades mäekõrguseid tõendeid, mis Piibli autentsust kinnitavad.

Me peame aru saama, et gnostitsismil tundub olevat eriti huvitav paralleel esimese keelatud viljaga, mis tõi kogu surma alguses maailma. Saatan pettis Aadamat ja Eevat, nii et nad sõid hea ja kurja tundmise puust, sisendades neile, et see teadmine teeks nad Jumala sarnaseks. Gnostitsism tuleb sõnatüvest, mis tähendab 'tarkus', ja see tegelikult tähendab 'juhtida neid, kes hangivad salajast tarkust, et muutuda Jumala sarnaseks'. See moonutatud doktriin tegi varajasele kogudusele palju paha ning see on ellu äratatud eesmärgiga teha sedasama tänapäeval.

Da Vinci kood otsib kangelasi salaühingute keskelt ning sellistest grupeeringutest nagu templirüütlid. Aga kindel võib olla selles, et salaühingud või grupeeringud, kellel on salajased rituaalid, kasutavad neid kurjadel eesmärkidel. Kui me püsime valguses, siis kõik, mis me teeme, peaks kannatama ka valgust ja see peaks olema avalik.

Koguduse ajaloos on eksisteerinud ühinguid ja ordusid, mis on teinud usule palju head, kuid need pole kunagi olnud salajased ning need on alati olnud avalikud ning kõik nende teod olid nähtavad maailmale. Üks selline on Sinepiseemne ordu, mille asutasid varajased moraavlased ning see ordu oli otsustav tegur John ja Charles Wesley usku pöördumises. Me peaksime hoiduma igasuguse salaühingu eest ning meeles pidama, et kui midagi peab salajas hoidma, siis on see ka pimeduses.  

See raamat tõestab oma tegelaste kaudu, kes peaksid olema siis hinnatud ja tunnustatud intellektuaalid ja ajaloolased, et Rooma imperaator Konstantiinus surus Nikaia kirikukogul (neljandal sajandil) läbi Jeesuse jumalikkuse doktriini ning talle endale sobiva pühakirja kaanoni. Tegelikult polnud pühakirja kaanon isegi selle kirikukogu plaanides ning kui see pandi hääletusele, siis saadi „napp häälteenamus“ - 300/2 Jeesuse jumalikkuse poolt. Kas sulle tundub ka, et võit oli napikas? See annab sulle pildi ülejäänud „faktide“ paikapidavuse kohta, mis on kirja pandud Da Vinci koodis.

Selle raamatu tegelased väidavad veel, et kirikukogu viskas välja 80 lisaevangeeliumit, mis seadsid kahtluse alla Tema jumalikkuse, ning arvestasid ainult neid nelja evangeeliumit, mis tunnistasid Tema jumalikkust, mille kohta Dan Brown väidab (alati tema tegelaste kaudu), et seda [Jeesuse jumalikkust] ei uskunud ei Jeesus ega Ta esimesed jüngrid. Pane tähele, pühakirja kaanonit isegi ei esitatud arutamiseks sellel kirikukogul ning need 80 muud evangeeliumit, mida teoses mainitakse, on järjekordne liialdus. Teisi evangeeliume eksisteerib küll, kuid tegelik number on umbes 20, nii et liialdus on neljakordne – see on aga üsna hea tulemus, selles raamatus kehtiva faktide paikapidavuse standardiga võrreldes.

Pühakirja kaanon pandi paika sajandeid hiljem. Sellel oli erinevaid põhjuseid, miks mõnda kirja või evangeeliumit ei loetud kaanoniks. Mõnda ei lisatud kaanonisse sellepärast, et need kirjutati hiljem kui esimesel sajandil ning seepärast neid ei peetud pealtnägijate tunnistuseks. Isegi õigusstandard, mis oli seaduses kirjas, nõudis, et tunnistajate jutu kirjapanek pidi olema pealtnägijate tunnistus, mitte kuulujutt, ning tekstilt oodati, et Uue Testamendi kohta ei peaks kehtima madalam standard kui Vana Testamendil. Mõnda ei lisatud kaanonisse, kuna usuti, et need olid liigsed ja ei andnud midagi neljale valitud evangeeliumile juurde. Teistega ei arvestatud, kuna need sisaldasid ilmseid gnostikute ketserliku õpetuse märke.

Vastupidiselt selles romaani „ekspertide“ väidetele mõistsid ustavad usklikud, et sellised ketserlikud väited on puhas ketserlus ning et see on evangeeliumi tõest kõrvalekaldumine. Neid gnostikute ketserlikke tõekspidamisi ei kinnitanud ükski varajase koguduse vanem (koguduse juhid, kes elasid ajavahemikus 70 A.D ja 150 A.D) oma kirjutistega, vaid nad vaidlustasid neid jõuliselt.

Vastupidi Da Vinci koodis kõlavatele väidetele on Uuel Testamendil tegelikult suur hulk teaduslikke tõendeid, mis kinnitavad tekstide paikapidavust, autentsust ja vanust. See, et varajase koguduse juhtide kirjutised on kirja pandud ajavahemikus 70 A.D. ja 150 A.D., on kindlaks määratud ning rajaneb kindlatel tõenditel ning nende tekstide vanust ei seata kahtluse alla. Varajase koguduse juhid olid veel need, kes käisid ringi koos Isanda endaga ning olid otsesed Tema jüngrid – need on siis Peetrus, Johannes ja teised apostlid. Nendes kirjutistes on umbes 30 000 viidet tekstidele, mida nüüd peetakse Uue Testamendi kaanoniks. Nendest väljakujunenud autentsetest kirjutistest võib rekonstrueerida terve Uue Testamendi, erandiks on ainult 11 salmi! See kinnitab üsnagi ülekaalukalt, et see Uus Testament, mis meil on tänapäeval, on sama tekst, mille panid kirja tekstide autorid – sõnastuses võivad muidugi mõned tõlked erineda.

Kirju, mida varajase koguduse juhid ei maininud, ei peetud siiski ilmtingimata võltsideks või pettuseks või et need sisaldasid valeõpetust. Mitmeid peeti väga heaks ja ülesehitavaks, kuid need ei vastanud kõrgetele nõudmistele, et neid saaks pühakirja kaanonisse lisada. Mitmed eksimused, millesse kogudus hiljem sattus, ei tekkinud sellepärast, et hüljati need õpetuskirjad, mis oleks pidanud kaanonisse lülitatama, nagu Da Vinci kood väidab, vaid sellepärast, et ei peetud kinni pühakirja kaanonist.

Igal juhul on need tekstid ehtsad, mis me tänapäeval Uue Testamendina teame, ning need tõendid on ülekaalukad, vastupidiselt Dan Browni väidetele, kes oma n-ö usaldusväärsete tegelaste kaudu väidab, et Uut Testamenti pidevalt muudeti ja parandati ning tänapäevane versioon on üsnagi erinev originaalist. Need väited pole tõesed ja selle kohta on palju tõendeid.

Teised räiged vead Da Vinci koodis tegelikult puudutavad peaaegu iga väidet, mis käib Piibli kohta või varajase kristluse kohta, siia kuulub ka fakt, et ei Konstantiinus ega ka Nikaia kirikukogu ei olnud vastutavad selle eest, et kristlaste kogunemispäevaks muutus pühapäev ning et jõulude tähistamise traditsioonile pandi alus. See, et kristlased hakkasid koosolemisi korraldama pühapäeval ja mitte juudi sabatipäeval, oli ilmne Uues Testamendis ja ka varajase koguduse juhtide kirjutistes. Jõulude tähistamine sai alguse ka hiljem, pärast Konstantiinuse aega. Surnumere ürikute seas pole ka ühtegi kristliku sisuga teksti, nendes isegi ei mainita Kristust.

Browni suurim tõemoonutus on väide, et ei Jeesus ega ka esimesed kristlased ei pidanud Jeesust Jumalaks. Johannese evangeelium algab Tema jumalikkuse kinnitusega, nagu seda teeb ka kiri heebrealastele (selle kaks esimest peatükki), Johannese evangeeliumi esimene peatükk ning veelgi paljud mitmed väited, nt kiri roomlastele 1:1-4:

Paulus, Kristuse Jeesuse sulane, kutsutud apostel,
välja valitud kuulutama Jumala evangeeliumi,
mida Jumal on muiste oma prohvetite kaudu pühades kirjades
tõotanud

oma Pojast - kes liha poolest on sündinud Taaveti
soost,

ent pühaduse Vaimu poolest määratud oma surnuist
ülestõusmise järel Jumala Pojaks väes - Jeesusest Kristusest,

meie Isandast,

Tänaseks on kirjutatud palju raamatuid Da Vinci koodis kirjas olevate ebatäpsuste, ekslike väidete ja liialduste kohta. Tundub, et iga selles romaanis kirjas olev väide kristluse kohta on moonutatud, lausa kõvasti moonutatud. Isegi sellised väiksed detailid, mis iseenesest pole otseselt usuga seotud, olid üllatuseks samuti moonutatud. Näiteks see, mis kindlasti ärritas iga lendurit — B-58 Baron ei ole turbopropelleriga, vaid kerge kahe kolbmootoriga lennuk, milles keegi ei saa ringi käia, nagu selles veidras romaanis väidetakse.  

Kristlase vaatenurgast on üsna ilmne tema plaan kristlust rünnata, promoda paganlikku ülistust ja teisi rituaale, mis on seotud saatana kummardamisega. Kui keegi teenib saatanat, valede isa, siis ta muutub selle sarnaseks, keda ta teenib. See raamat on valedest tulvil. Ajaloolistel romaanidel on väga kõrge standard, mis puutub ajalooliste sündmuste esitamise täpsusse. Miks see raamat teistsugune on?

Selle raamatu kirjastaja ning Hollywood üritavad ilmselt kaitsta seda raamatut, öeldes et see on ainult romaan ning Dan Brown käsitleb ainest lihtsalt kunstilise vabadusega. Siiski astub see raamat üle teatud piiridest. Ajalooliste faktide jultunud moonutustega on see ilmselgelt planeeritud rünnakuna kristluse vastu ning see peaks iga tõelist kristlast pahandama. Ma ei julgusta teil ennast määrida sellega, et loete selle romaani läbi või käite kinos seda filmi vaatamas, ükskõik kui tore meelelahutus see ka ei oleks. On olemas piirid, millest meie, kristlased, ei peaks olema nõus üle astuma, ning see on üks nendest.

See võib ju olla väga hästi kirjutatud ning huvitav, kaasahaarav põnevik, nii et selle sõnum on võimaldanud sel muutuda bestselleriks – ja see räägib juba enda eest, milline on tänapäeval maailma olukord. Tõde, eriti tõearmastus on muutumas harulduseks. Nii nagu gnostikute ketserlik õpetus eksitas teelt mitmeid nõrku ja ebastabiilseid kristlasi esimestel sajanditel, võime olla kindlad, et see juhtub tänapäevalgi, kui tõelised karjased ei kaitse neid, kes on nende hoolde usaldatud ning neid ei hoiata selle eest.

Hea asi on see, et mitmeid kristlasi on provotseerinud see raamat järele uurima, mis kristluse vastu tehtavate rünnakute taga on ning see on sundinud neid uurima ka ajaloolisi fakte ning see on tugevdanud nende endi usu alust. Me oleme jõudnud aega, kus kulmineerub konflikt hea ja halva, valguse ja pimeduse, tõe ja vale vahel. Hea võidab alati kurja, valgus ajab alati välja pimeduse ning tõde pääseb võidule iga vale üle. Selles me võime kindlad olla.