Harta Kogudus Usumaailm  Harta pood                       

 

Iisrael
Maailm
Huvitavad inimesed
Taevamuusika
Taevamanna
Õpituba
Arhiiv
Kontakt
Koju
In English

Õpitoas täna:
Rick Joyner - Kõrgeim kutsumine





KOJU » IISRAEL



Kristlaste süü juudi rahva ees
Õde Pista

Holokausti õuduste ilmsiks saamise järel tõstatati küsimus: kuidas võis küll see juhtuda? Šokeeriv vastus seisneb selles, et holokaustiga kulmineerus sajanditepikkune vihkamine ja julm tagakius, mis leidis sageli inspiratsiooni kristlikust teoloogiast.

Ma tunnen suurt süüd nii kristlase kui sakslasena - alates keskajast tapeti juute halastamatult tuhandetes Saksamaa linnades. Ema Basilea Schlink, meie ühenduse rajaja Saksamaal Darmstadti linnas kirjutab liigutavalt oma raamatus Iisrael, minu valitud rahvas: Inimesed, kes Jumala rahvast ründavad, ründavad tegelikult Jumalat ennast, sest Iisrael on Tema silmatera.

Kui pidada silmas jõledusi, mida on juutidele Kristuse nimel peaaegu kogu kristluse 2000-aastase ajaloo vältel tehtud, siis kuidas me saame pühitseda uue aastatuhande algust, väljendamata kõigepealt sügavat kurbust mineviku sündmuste pärast ja omamata seejuures meeleparanduse vaimu?! Oma ebakristliku suhtumise ja käitumisega oleme toonud häbi Jeesuse nimele, tehes selle vastumeelseks Tema enda rahva – juutide jaoks .... Seepärast palume täna, et Jumal õhutaks kogu maailma kristlasi pühitsema uue aastatuhande algust meeleparanduse teenistusega üksmeele vaimus ning tunnistama meie ühtset kristlikku päritolu.

Järgnev tekst on pärit inglise- ja saksakeelsetest kristlikest ja juudi päritolu ajalooürikutest. Need võtavad lühidalt kokku kristlaste õudsed teod, mida nad juutide suhtes ajaloo jooksul on korda saatnud. Need teod sillutasid teed holokaustile.

Õde Pista
Evangeelne Mariaõeskond, Darmstadt

Algus

Algkoguduses kogunesid juudid ja paganad üheskoos Jeesuse ümber ning neid lahutav vahesein oli maha lõhutud. Nad olid üks kari, kellel oli üks Karjane. Hiljem aga olukord muutus. Kristlaskonnaga liitus enam paganaid ja nende suhtarv juutidega võrreldes kasvas üha suuremaks. Mõne aja pärast ei peetud enam juute, kes kristlaskonnaga veel liitunud ei olnud, enam vendadeks usus ühte ilmutatud Jumalasse, vaid võõrasteks ja isegi vaenlasteks. Hoolimata kõikidest raskustest ja esile kerkivatest võitlustest oleks olnud küllalt põhjust nendesse alandlikult ja armastavalt suhtuda ning meeles pidada, et me saime nende käest käsu, prohvetid ja Isanda Jeesuse. Apostel Paulus manitseb õigusega meid, kes me Kristusesse usume, et me ei suhtuks üleolevalt juutidesse, vaid oleksime alandlikult teadlikud sellest, et juudid on puu juur. Nemad kannavad meid - mitte meie neid, sest me oleme sellesse puusse üksnes jätkatud (Rm. 11). Kurjal läks aga korda ahvatleda kristlikku kogudust sellest alandlikust, vennalikust suhtumisest eemale. Kristlik kogudus võttis ennast ülistades omaks kogu au ja tõotused, mis Iisraelile olid mõeldud ja kustutas seega Iisraeli Jumala lunastusloost. 1

Teoloogia ja varastatud sünniõigus

Pärast apostlite aega hiilisid teisedki ettekujutatud üleoleku elemendid kristlikesse õpetustesse ja varastasid Iisraeli sünniõiguse. Barnabase kiri (I sajandi lõpust või II sajandi algusest) muutis Vana Testamendi vaimseks ja väitis, et see kuulutas ainult Kristust ette:

Ärge lisage midagi oma pattudele ega öelge, et leping kuulub nii neile kui ka meile. Jah! See on meie oma, aga nemad kaotasid seeläbi lepingu igaveseks. 2

See ja sarnased tundeavaldused sisaldusid ka Antiookia Ignatiuse (70-107 AD) kirjades, mis tõstatasid teooria kogudusest kui uuest Iisraelist.3 Hiljem kuulutas keiser Konstantinus, et Iisraeli maa ei kuulunud enam juudi rahvale. Sellest ajast alates kuulus see tema sõnul kristlikule kogudusele.4 Kõik see on lihtsalt asendus- või lepinguteoloogia 5 embrüonaalses seisundis. Levides kiiresti 1400-ndate ja 1700-ndate aastate vahemikus, valitseb see arvamus tänapäevani.

Judaism ei kadunud pärast Jeruusalemma templi hävitamist (70 AD) ega Bar Kokba mässu (132-135 AD), vaid saavutas uuesti elujõu ja mõjuvõimu. Järelikult ei olnud argument, et kogudus vahetas Iisraeli välja, enam veenev. Rohkemgi veel - kuna kristlaste- ja juutidevaheline võitlus paganaid enda poole võita intensiivistus, nähti judaismis ohtu koguduse jaoks. Selle ohu neutraliseerimiseks proovis kristlik teoloogia luua kujutluspilti Jeesusest, kes ei olnud juut.6 Tsiteeriti kõige imelikumaid tõendusi (Aabrahami usust kuni Aadamale antud tõotuseni) perspektiiviga toetada väidet, et kogudus mitte üksnes ei tule enne Iisraeli, vaid on tegelikult ise “igavene Iisrael” (Tertullianus).7

Niisuguse mõttelaadi ohud ilmnesid juba kolmanda maailmariigi ajal, kui Hitler kristlasi oma poolele võita püüdis ja neile aasialasest, mitte juudi päritolu Kristust reklaamis.

Peale selle süüdistati juute deitsiidis (Jumala tapmise kuritegu). Kuigi Matteuse 20:18-19 ja Apostlite tegude 4:26-28 väidetakse selgesti, et Jeesuse ristilöömises tuleb süüdistada ka paganaid, muutus juutide süü ja karistuse teooria selles osas moeasjaks. “Kannatused pandi teie peale õiglaselt, sest teie tapsite selle Õige” (Justinius u 100-165).8 III sajandi kristlikud teoloogid, kaasa arvatud Hippolitos ja Origenos arendasid seda teooriat edasi. IV sajandil hakkas see domineerima juba ka kristlikus mõttelaadis.9

Ajal, mil “tavalised” kristlased segunesid juutidega ja külastasid ka sünagooge, intensiivistus oma karja kaotada kartvate kogudusejuhtide verbaalne rünnak. Nad hakkasid õhutama kartust ja tülgastust judaismi vastu.10

Krisostomus (344-407), kelle nimi tähendab ´kuldsuu´, mõistis juudid kõige räigemate väljenditega hukka: “Nad on kõige viletsamad kõikide inimeste seas”, ”kiimased, kiskjalikud, ahned, reetlikud bandiidid”, ”paadunud mõrtsukad, hävitajad, kuradist seestunud inimesed”, ”hõlbuelu ja joomarlus on andnud neile sea ja kiimase kitse kombed”, ”universumi kahjurid”, ”nad ületavad metselajate raevukuse, kuna nad tapavad oma järglasi.”11

Eelnevast veelgi hävitavam oli aga selle kõrgestiaustatud kirikuisa teoloogia juutide saatuse kohta deitsiidi pärast. Tema sõnul “ei ole võimalik seda roima mitte mingil moel heastada, ei mingi pattude andeksanni ega armu saamise kaudu”, nende “vastik Kristuse mõrv” on kõikide nende hädade allikaks.12

“Jumal vihkab teid.” - need Krisostomuse sõnad muutsid sajanditeks juutide vihkamise populaarseks ettevõtmiseks. Seega veel üht ajaloolast tsiteerides: “Kristlaste seas on alati olnud populaarne õpetus, et ükskõik kes, kas pagan või kristlane, kes on mingil ajal taga kiusanud, piinanud või massimõrva läbi tapnud juute, on tegutsenud jumaliku viha tööriistana.”13

Krisostomuse kaasaegne Augustinus (354-430) oli küll vaoshoitum, kuid siiski mitmetimõistetav. Ta kinnitas Pauluse seisukohta, et meie kohus on juute armastada, kuid jagas ka ülejäänud kirikuisade arvamust, et Juudas sümboliseerib juudi rahvast. Augustinuselt pärines teooria, et juutide saatuseks on elada kurja ja kristliku tõe tunnistuseks. Neid ei tohi tappa, sest nad on ära märgitud nagu Kain.14 “Las nad elada meie seas, kuid las nad kannatavad ja tunnevad pidevat alandust.” (Augustinus).15 Tunnistajate teooriat kasutasid hiljem paljud ettekäändena ära, et juutide viletsust suurendada kuni neilt elu võtmiseni.

Teoloogiast seaduseks

Pärast seda, kui kristlust IV sajandil Konstantinuse valitsusajal ametlikult tunnustama hakati, sai sellest teoloogiast valitsev poliitika ja algas sünagoogide represseerimine.16 Keiser Justinianus I valitsusajal (483-565) tühistati mitmed juutide religioosseid ja kodanikuõigusi kaitsvad seadused ning neile pandi peale piirangud.17 VII sajandil tegi Bütsantsi keiser Heraklius juutide ristimise seaduseks, soovides sel moel riigisisest ühtsust tagada.18 Sellist teguviisi korrati ka mujal ning see tõi endaga kaasa laastavaid tagajärgi järgnevate sajandite jooksul.19

Keskaeg

Keskaja ühiskonnas tähendas kiriku- ja riigivaheline tugev ühendus seda, et varem külvatud kristliku antisemitismi seemned hakkasid kandma kohutavad tagajärgi.

Ristisõjad

1096. aasta tõi endaga kaasa julma tagakiusu aja, mis kestis juudi ajaloos unikaalselt kaua - ristisõjad.20

Suured, ent halvasti organiseeritud aadlike, rüütlite, munkade ja talupoegade hordid, kes läksid vabastama Püha Maad muhameedlastest paganate käest, sõnades: “Jumal tahab seda”, pöördusid äkki juutide vastu ... Kroonik Nogenti Guilbert (1053-1124) teatas Roueni ristirüütlitele: “Me soovime võidelda Jumala vaenlastega idas, kuid näeme juute, kes on kõikide teistega võrreldes Jumala suhtes kõige vaenulikumad. Me teeme seda teistpidi.”21

Umbes veerand kuni kolmandik kogu juudi rahvast Saksamaal ja Prantsusmaa põhjaosas mõrvati esimese ristisõja ajal.22

Jeruusalemmas põgenesid juudid ristisõdijate eest lukustades end peamisesse sünagoogi. Kõik 969 põgenikku põletati seal surnuks. Väljas laulsid aga ristirüütlid usus, et maksavad Kristuse surma eest kätte: “Kristus, me austame Sind” ja hoidsid ristimärke kõrgel üleval. Enne, kui ristirüütlid üle tapetute moonutatud kehade kõndisid, tsiteeris üks nende juhte Aguilera Raimond Laulu 118:24: “See on päev, mille Jehoova on teinud: ilutsegem ja rõõmustagem Temast !” Ristirüütlid tahtsid Jeruusalemmast kristliku linna teha.23

Igavesse orjusesse mõistetud

Esimese kahe ristisõja ajal pöördusid Saksamaa juudid riigivalitseja poole, et tema käest abi saada. Keiserliku abi asemel tehti neist hoopis “keisrikoja orjad”. Juutidelt nõuti selle “privileegi” eest suuri rahasummasid ning nad said lõpuks keiserliku riigitulu tegelikeks allikateks. Nad kuulusid kuningavõimule ja neid võis osta, laenata ja müüa, et tasuda võlga võlausaldajatele.24
See komme levis ka muudesse maadesse. Kirikujuhid õigustasid seda staatust teoloogiliselt varakoguduse õpetusega - kuna juudid olid Kristuse risti löönud, siis said nad seeläbi alatise orjaseisuse osalisteks.25

Muud tegurid aitasid samuti kaasa juutide alaväärtustamisele. Juutide jaoks keelustati enamik ameteid ja gilde, kuhu võisid kuuluda vaid kristlikud liikmed. Juute sunniti otseselt rahalaenutajateks hakkama, kuna nad olid feodaalsest ühiskonnast välja arvatud. Sel moel imasid nad endasse otsekui käsnad kogu maa likviidse kapitali ja riigikassa pigistas neilt selle omakorda perioodiliselt välja.26 Kuigi kogudus kortsutas liigkasuvõtmise peale kulmu, laenati siiski juutide käest raha, et ehitada katedraale ja kirikuid.27 Juutidest rahalaenajate negatiivne imago leidis hiljem surematu väljundi Shakespeare’i Shylockis ja Dickensi teoses Fagin.28

Kahjuks aga kaitse, mille eest juudid nii suurt hinda maksma pidid, ei saanudki ilmsiks. Vahel oli juutide massimõrva taga ka majanduslikud motiivid. Kolmanda ristisõja ajal toimus üks traagilisemaid juutidevastaseid meeleavaldusi Inglismaal Yorkis.29

Ristirüütlid rüüstasid juute, kes olid pagenud kuninglikku kindlusesse, kus sõdalased neid piirasid. Paljud rüüstajad olid jahisaagivõlglased ja järgnesid pärast rüüstamist oma kuningale. Haripunkti jõudis olukord siis, kui kindlusest visatud kivi tappis munga, kellel oli kombeks igal hommikul väljaspool kindluse müüre missat pidada ja inimesi “Kristuse vaenlasi” hävitama kutsuda. Kui juudid oma piirajate raevukust nägid ja tundsid, et nende saatus on kindel, lõikasid nad üksteisel kõrid läbi. Kui rahvahulgad tornini jõudsid, olid järele jäänud vaid mõned juudid, kes palusid, et neid ristitaks ja vabastataks, kuid nad tapeti. Surnuid oli kokku umbes 500-1500 ringis. Sellest tapatalgute paigast läksid ründajad edasi ja koondusid katedraali ümber. Nad põletasid ära kõik juutidele võlgu olevate inimeste finantsobligatsioonid, mis nendes arhiivides hoiul olid.30

1135. aasta kirjutises kõneleb üks juut prantsuse õpetlase Pierre Abelardi raamatus Dialogue between a Philosopher, a Jew and a Christian (Dialoog filosoofi, juudi ja kristlase vahel) järgnevat:

Ükski rahvas ei ole mitte kunagi nii palju Jumala pärast kannatanud. Juudid on hajutatud kõikide rahvaste sekka, neil ei ole kuningat ega ilmalikku valitsejat, neid rõhutakse materiaalselt otsekui peaksid nad oma elu iga päeva välja lunastama. Juutide halba kohtlemist peetakse Jumalale meelepäraseks teoks. Niisugust vangistust, mida juudid taluma peavad, võtavad kristlased kui Jumala ülima viha märki. Juutide elu on nende kõige suuremate vaenlaste kätes. Nad näevad kummitavaid luupainajaid isegi unes. Taevas on nende ainus pelgupaik. Kui nad tahavad lähimasse linna minna, peavad nad ostma kaitset suurte rahasummade eest kristlike valitsejate käest, kes soovivad tegelikult neile surma, et nende vara konfiskeerida. Juudid ei saa omada maad ega viinamägesid, sest keegi ei taga neile turvalisust. Raha laenamine on seega ainus amet, mis neile elatise teenimiseks on jäänud ja see omakorda viib nad kristlaste viha alla.31

Halvustamine

Ehkki prantslane Clairvaux Bernard (1090-1153) oli juutide massimõrvade vastu, kuulutas ta avalikult: “Nad on rass, kes ei olnud oma isast Jumalast, vaid Kuradist”. Oma aja teoloogide kombe kohaselt võttis ta ühe kirjakoha ja kasutas seda kogu juudi rahva kohta, kes iial elanud. Mitme sajandi pärast arendas Saksa natside juht Julius Streicher seda mõtet edasi soovitades “hävitada inimesed, kelle isa oli Kurat”.32

Patuoinas

Patuoina teooria sai alguse 1021. aastal, kui paavst Benedictus VIII lasi juute hukata süüdistades neid orkaani ja maavärina tekitamises.33

Kui muhkkatk (1347-1350) Euroopas levima hakkas, peeti juute selle eest vastutavaks: nemad olevat mürgitanud ära kaevuveed. Lõuna-Prantsusmaal, Põhja-Hispaanias, Šveitsis, Bavaarias, Reinimaal, Ida-Saksamaal, Belgias, Poolas ja Austrias usuti seda süüdistust ja enam kui 200 juudi asundust hävitati üle kogu Euroopa. Selle tragöödia suurust näitab kõige paremini teave 10 000 surnust Poolas, kus nad pääsesid suhteliselt kergelt: kolmes Saksamaa linnas -Erfurtis, Mainzis ja Breslaus tapeti kokku rohkem kui 10 000 juuti.34

Rituaalmõrv

Rituaalmõrvad on pärit vanaajast, kuid kristlased kasutasid seda süüdistust juutide vastu XII sajandi Inglismaal. Kuulduste kohaselt tapnud juudid kristlaste lapsi oma rituaalide teostamiseks ja seda eriti enne ülestõusmispühi. Neid fabritseeritud süüdistusi tunti ka veresüü laimu nime all. Selle süü alusel sai oletatavatest ohvritest kultus, mis põhjustas tuhandete inimelude huku kogu Euroopas.35 Väikese Lincolni Hugh lugu pandi kirja ka Chauceri raamatus Prioress’ Tale (nunnakloostri ülema lugu).36 1880-1945 oli rituaalmõrvade vale levinud ka Ida-Euroopa keskosas roomakatoliiklaste ja idaortodokssete kristlaste hulgas.37 Natside ajaleht Der Stürmer (Vintpüss) kujutas pidevalt rabisid saksa laste verd imemas.38

Hostia (pühitsetud armulaualeiva) rüvetamine

Samamoodi süüdistati juute Püha Õhtusöömaaja ehk hostia pühade elementide rüvetamises otsekui püüaksid nad Kristust uuesti risti lüüa.39

1298. aastal põhjustas hostia pühaduserüvetamise süüdistus kogu Röttingeni juudi kogukonna põletamise tuleriidal. Samad ründajad jätkasid juutide massimõrvadega ka mujal Saksamaal ja Austrias. Arvatakse, et siis mõrvati 100 000 juuti ja hävitati umbes 140 juudi kogukonda.40

Prahas sai armulaualeiba kandev preester riivamisi pihta juudi laste poolt mänguhoos visatud liivaga. Vahejuhtum põhjustas veresauna, kus mõrvati 3000 juuti.41

Häbimärk

1215. aastal kuulutas paavst Innocentius III kokku kutsutud IV Lateraani kirikukogu, et 4. Moosese raamatu 15:37-41 alusel peavad juudid kandma riideid, mis neid teistest eristaksid (sama piirang, mis kehtis ka saratseenlaste ja hiljem ketserite, prostituutide ja pidalitõbiste jaoks).42 Sellele lisaks pandi nende riietele eristusmärk, sajandeid enne natside kollast tähte, häbimärk, millel oli erinev kuju ja värv erinevates maades. Häbimärk tegi juutidest sotsiaalsed heidikud ja nad muutusid kaitsetuks nii füüsiliste kui ka verbaalsete rünnakute eest.43

Sunduslik ristimine

See väljendus tähistas ristimist, mis valiti surma või pagenduse alternatiivina ja keskaja Hispaanias sai sellest suur tüliküsimus. 1391. aastal suri umbes 50 000 juuti mässudes, mida õhutasid Seville´i peadiakoni Ferrand Martinezi jutlused. Mitu korda rohkem juute sai ristitud, kaasa arvatud paljud rabid.44 Pealesunnitud ristimine tekitas siiski probleemi, kuna paljud pöördunutest harrastasid salaja varasemat usku edasi. Osa juutidest läks aga kompromissile, kuna see oli nende jaoks kasulik. Mõlemaid rühmitusi kutsuti sõnaga marranos ehk “sead”.45

Puhtaverelisuse kinnisidee

Hispaanias kasvasid nii antisemitism kui ka anti-marranism ärevusttekitava kiirusega. Esile kerkis arvamus, et pärilik juutlus või mala sangre (tõlk. halb veri) tekitab probleemi ja isegi ristimine ei suuda seda lahendada. Siit sai alguse hispaania rassism, kus puhtaverelisus on kinnisideeks.46

Samamoodi oli rassism natside aaria paragrahvi ja Nürnbergi seaduste aluseks, mis keelasid juutidel igasuguses avalikus ametkonnas töötamise ja võtsid Saksa kodakondsuse.47

Hispaania inkvisitsioon

1480. aastal rajasid Hispaania kuningas Ferdinand ja kuninganna Isabella tribunali, et puhastada kogudused inimestest, kes salaja juudi usu külge klammerdusid. Järgnesid laialdased arreteerimised. 1481. aastal põletati tuleriidal esimesed ohvrid.48 Aastate jooksul saadeti umbes 30 000 marranost tuleriidale. Hispaania inkvisitsioon kestis kaua (XV sajandist kuni IX sajandi alguseni)49 ja kattis geograafiliselt suure ala levides kõigi oma põhjalikult dokumenteeritud julmustega Ladina-Ameerikani.

Maalt väljaajamine

Juute aeti välja peaaegu igalt maalt, kus nad elasid.50

1290. aastal aeti juudid Inglismaalt välja. 16000 juuti läks Prantsusmaale ja Belgiasse, mõned nende seast surid tee peal.51

Juute aeti korduvalt välja ka Prantsusmaalt ja Saksamaalt.

Ferdinand ja Isabella ajasid 1492. aastal kõik juudid Hispaaniast välja, et kindlustada oma kristlikke valdusi. Paljud 300 000 pagulasest põgenesid Portugali. Neil lubati viibida seal mõni kuu, kuid selle eest pidi maksma. Hiljem orjastas kuningas Johannes II (1481-1495) nad mõneks ajaks. Tema järglane vabastas nad ja neid ristiti jõhkralt jõudu kasutades.52

Karnevalid

Juutide kannatused olid sageli paastueelsete karnevalide peamised lõbustused.

Keskaja Roomas võeti kõige nõrgem juudi kogukonna liige ja suruti ta alasti naelu ja ogasid täis tünni külge. Siis veeretati ta mäest alla, kuni ta suri. Teisi juute sunniti märtrisurma pealt vaatama.53

Kontrarevolutsiooni ajal sunniti Rooma linna juute, keda selleks puhuks nuumati, jäise külma ja vihmaga alasti läbi karnevalilinna tänavate jooksma. Rahvas loopis neid mudaga, nagu “reeturitele paras”.54

Reformatsioon

Martin Luther (1483-1546) soosis esialgu juute lootes, et nad aktsepteerivad tema usuvormi ja isegi kiitis nende panust kristluse suhtes. Kui ta püüded juute kristlasteks pöörata vilja ei kandnud, muutus tema suhtumine täielikult.

Kõik Kristuse sugulased vere poolest põlevad põrgus ja nad saavad seda, mida nad väärt on nende sõnade pärast, mida nad Pilaatusele ütlesid ...

Tõesti, nende juutide eksistents on lootusetu, kuri, mürgine ja kuratlik. Nad on olnud juba 1400 aastat ja on ikka veel edasi meile tüliks, nuhtluseks ja ebaõnneks. Nad on lihtsalt kuradid ise ja ei midagi muud.55

Luther kirjutas 1542.a kirjastatud traktaadis Concerning the Jews and Their Lies (Juutidest ja nende valedest):
“Esiteks: nende sünagoogid tuleb põlema panna ... Teiseks: nende kodud tuleks samuti maha lammutada ja hävitada ... Kolmandaks: neilt tuleks ära võtta nende palveraamatud ja talmudid ... Neljandaks: nende rabidel tuleks keelata õpetamine ähvardades neid vastasel juhul surmaga ... Viiendaks: juutidel tuleks kategooriliselt keelata passi omamine ja privileeg reisida ... Kuuendaks: nende liigkasuvõtmisele tuleb lõpp teha ... Seitsmendaks: andkem noortele juudi meestele ja naistele koot, kirka, kõblas, labidas, koonlapuu ja kedervars ning las nad teenida oma elatist palehigis ... Me peame need röövellikud laiskvorstid oma süsteemist välja ajama ... Seega, maha juudid ...”

Kokkuvõtteks: Kallid vürstid ja ülikud, kelle aladel juudid elavad! Kui see nõuanne, mida ma teile jagasin, ei ole teile sobilik, siis leidke parem lahendus, et me võiksime üheskoos saada vabaks sellest talumatust kuratlikust koormast – juutidest.56

Veidi aega enne oma surma peetud jutluses kutsus ta kuulajaid üles koheselt kõik juudid Saksamaalt välja ajama.57

Hiljem Hitleri kolmanda maailmakorra riigis võeti Lutheri antisemitistlik õpetus täiel määral kasutusele.

Getod

Renessansiajastul suhtusid Itaalias võimul olnud paavstid juutidesse üsna liberaalselt, kuid kontrareformatsiooni ajal, eriti paavst Paulus IV valitsemisajal (1555-1559), muutus nende suhtumine järsult halvemaks.58 XVI sajandi teisel poolel hakati kasutama getosid, algul Itaalias ja hiljem ka Austria keisririigis. Getot peeti judaistliku eksituse lisanäiteks: “Juudi geto tõendab Jeesuse Kristuse usu tõde paremini kui kogu teoloogide koolkond” (G.B. Roberti XVIII sajand).59

Kaasaeg

Kaasajaks on kristlik antisemitism nii sügavale juurdunud, et see kujundab ka tavainimeste suhtumist ega võta enam arvesse kristlikku traditsiooni ega poliitilisi veendumusi.

Sõdades juute pommitades pilgati neid Kristuse tapjateks. Üks väike laps, kes 1921. aastal koos perekonnaga Kiievist Poola põgenes, meenutas esimest poolakeelset lauset, mida talle seal oli õpetatud: “Juudid tapsid Kristuse.”

Poolel teel kinni peetud

Poola oli kunagi pelgupaik saksa juutidele, kes sinna ristirüütlite, musta katku ja jätkuvate massimõrvade eest põgenesid.60 Keerulised suhted Poola ja Ukraina vahel muutsid aga olukorda - idapoolsed õigeusklikud rõhusid poola katoliiklasi ja ukrainlased hakkasid halvakspanuga juudi vahendajatesse suhtuma, kes vihatud poolakate heaks tööd tegid. 1648. aastal laastasid idapoolsed õigeusku ukraina kasakad Poolat ja kohtlesid juute eriti julmalt.61

Üks pealtnägija rääkis:
“Mõned nüliti elusalt ära ja nende nahk visati koertele söögiks. Teisi vigastati julmalt ja visati tänavale... Osad maeti ka elusalt maha. Imikud torgiti emade käes surnuks... Suur hulk juudi lapsi visati vette koolmekohtade tasandamiseks.“62

Paljud muud julmused, mida seal veel korda saadeti on liiga jubedad, et neid kirjeldada.

Rootsi invasiooni ajal 1655-1658 sattusid Poola juudid taas turmtule alla. Neid ründasid venelased, kasakad ja rootslased ning pärast vaenlaste lahkumist veel ka poolakad, kes süüdistasid juute vallutajatele kaasa aitamises.64

Venemaal toimunud kodusõja ajal (1918-1920) rünnati juute mitmelt poolt korraga - valgete armee pidas neid revolutsionäärideks ja punaarmee kodanlikeks rõhujateks.

Assimilatsioon

Juutide emantsipatsioonijärgsel ajal XVIII sajandi lõpus ja XIX sajandil ei tervitanud mitte kõik juutide uut staatust. Saksamaal võttis antisemitism juutide assimileerumise suunalise liikumise vastureaktsiooniks rassistliku kuju.

1819. aastal läks üks pamfletikirjutaja nii kaugele, et tegi ettepaneku korraldada massimõrvu, kastreerimist ja juudi naiste prostituutideks saatmist. Need ekstravagantsed sammud mõjutasid Graetzi, kes ei armastanud katoliku usku ja ütles: “Protestantlik teoloogia ja saksa filosoofia esitasid seoses Innocentius III ja Paulus IV kanooniliste piirangutega enneolematuid juudivastaseid ettepanekuid.”65

Dreyfusi afäär

1894. aastal süüdistati Prantsusmaal prantsuse juudist ohvitseri - Alfred Dreyfusi spionaažis. Selle tulemusena vallandus ühel maailma kõige tsiviliseeritumal maal, mis siiani oli andnud esimese Euroopa maana juutidele kõik õigused ja vabastanud nad piirangutest, äärmuslik antisemitismi laine. Lõpuks Dreyfus vabastati siiski süü alt, kuid skandaalne afäär oli juba maailmas levida jõudnud, Prantsusmaa valitsust kõigutanud ning palju kibedaid tundeid juutide vastu tekitanud. Üks selle tagajärgi oli Vichy rezhiim, mis natsidega koostööd tegi.66

Rõhumine

Poola jaotamine XVIII sajandi lõpus tegi Venemaa maailma suurima juudi kogukonna haldajaks. Katariina II pani juutidele peale piirangud ja nad võisid elada üksnes vastloodud provintsides, mida hakati “elunemispiirkondadeks” kutsuma. Samal ajal kutsus ta välismaalasi, välja arvatud juute, Kesk-Venemaale elama.67 Nikolai I ajal (1825-1855) halvenes juutide olukord veelgi. Juudi noorukeid peeti juba 12-aastaselt sõjaväekohuslasteks ja sõjaväe aega võidi pikendada 25. eluaastani. Neid saadeti ääremaadele ning võeti kasutusele mitmesuguseid meetodeid, kaasa arvatud piinamine ja verbaalsed solvangud, et panna neid lahti ütlema oma usust ja võtma vastu ristiusk.68

Sarnaselt nagu Venemaal rõhuti tol ajal juute ka Rumeenias. Sealne 200 000-liikmeline juutkond kannatas oludes, mis sarnanesid keskaja kõige hullematele päevadele.69

Pogrommid

Tsaar Aleksander III valitsemise ajal oli Venemaal esimene suurem pogromm - 1881. aasta ülestõusmispühade ajal levis see sadadesse juudi kogukondadesse. Tsaari antisemiitlik nõuandja kavatses lahendada juudiküsimust, sundides üht kolmandikku emigreeruma, teist kolmandikku surema ja kolmandat kolmandikku kaduma (pöörduma ristiusku).70 Pogrommid ja sellega kaasnev massiline emigreerumine jätkus tsaar Nikolai II ajal (1894-1917), kes pidas juute Kristuse tapjateks. Isegi pärast Teist maailmasõda viidi Poolas veel pogromme läbi, vaatamata aset leidnud holokaustile ja suure osa juudi elanikkonna tapmisele.71

Siioni tarkade protokollid

Esimest korda ilmusid need 1905. aastal tsaariaegsel Venemaal. See antisemiitlik propaganda süüdistas juute maailma vallutamise salanõus. Pärast I maailmasõda tõlgiti see paljudesse keeltesse ja see avaldas XX sajandil kaua aega mõju - isegi pärast seda, kui 1921. aastal võltsing paljastati. Kolm väljaannet levisid Ameerikas laialdaselt tänu mõjuka töösturi Henry Fordi pingutustele.72 1922. aastal mõrvasid kaks saksa fanaatikut Weimari vabariigi juudist välisministri. Nad kujutasid ette, et too on üks Siioni tarkadest.73 Natsi-Saksamaal jõudis protokollide mõju haripunkti.74

Natsism

Ehkki natsism vastandus kristlusele, muutis just kristlik antisemitism holokausti võimalikuks.

Hitler ja natsid leidsid keskaegses katoliiklikus juudivastases seadusandluses omaenda mudeli. Nad lugesid ja trükkisid uuesti Martin Lutheri mürgiseid antisemitistlikke kirjutisi. Holokausti alustas Euroopa suurim maa, kus oli peaaegu võrdsel hulgal nii katoliiklasi kui protestante. Mõlemad traditsioonilised liikumised olid täis nõretavat vihkamist juutide vastu.75

1938. aasta “kristallööl” (Kristallnacht) põlesid Saksamaa sünagoogid. See öö valiti Lutheri sünnipäeva aastapäeva auks. Hitler väitis, kirjutades oma natsipoliitika kroonikasse kuutteist sammu: “Ma teen üksnes katoliku kiriku tööd.” 76

Kogudustes tekkis piinlik olukord, kui ristitud juudid tulid teenistusele täht rinnas. Seitsme provintsi evangeelse luterliku kiriku esindajad võtsid abiks Martin Lutheri õpetuse ja kuulutasid, et rassilise kuuluvuse tõttu ei ole juutidest kristlastel saksa evangeelses kirikus enam kohta ega õigusi. 77

Kuigi üksikud kristlased aitasid juute, ei aidanud kirik neid ametlikult.78

II maailmasõda

Inimesed trotsisid küll natsiliikumise õitseaja õudusi, kuid paljud hülgasid nad, kui neil kõige enam abi vaja oli. Sajanditepikkune antisemitism nõudis oma osa eri maades.79

Sõjakuritegude protsessi ajal 1958. aastal küsiti endise Leedu ministri käest, miks ta vaikis hoolimata kohutavatest mahalaskmistest, mille pealtnägijaks ta oli. Ta vastas, et tema uskumust mööda täitus sellega juutide jaoks pühakirjas sisalduv salm: “Tema veri tulgu meie ja meie laste peale.” Kohutav, et seda Piibli kirjakohta kasutati niisuguste kalkide tegude õigustamiseks ja et seda väljendasid ka teiste maade kristlased.80

Kui paavsti suursaadikul paluti sekkuda juutide küüditamisse Slovakkiast Auschwitzi ja hoolida juudi laste süütust verest, vastas viimane: “Mitte kuskil maailmas ei ole olemas juudi laste süütut verd. Igasuguses juudi veres on süüd. Te peate surema. See on karistus, mis on teid selle patu [ristilöömise] tõttu oodanud.” 81

Šveits sulges oma piirid. Kanada ja Ameerika range immigratsioonipoliitika ei lasknud paljudel juutidel nendesse maadesse minna.82 Briti valitsus taganes juutidele antud lubadusest anda neile kodumaa (1917. aasta Balfouri deklaratsioonis sisaldunud väide). See asjaolu sulges ukse ka tuhandetele juutidele, kes taotlesid asüüli Palestiinas natside valitsusajal ja kohe pärast seda.83 Eriti tuleks meenutada Struma tragöödiat. Pärast seda, kui britid juutidele selja pöörasid, sai 1942. aastal põgenikke täis laev Mustas meres torpeedotabamuse. 769-st laeva pardal olnud juudi pagulasest jäi ellu ainult üks inimene.84

Kalk ükskõiksus

Peale 2000 aastat kristlust on peaaegu igaühel selles kuritöös oma süü - kui peaaegu kogu maailma inimkond ei oleks olnud nii passiivne II maailmasõja eel, ei oleks Hitler saanud juute massiliselt hävitada. President Roosevelt kutsus 1938. aasta juulis kokku Evian-les-Bainesi konverentsi Prantsusmaal, et arutada seal Euroopa juutide saatust. Ainult kolm enam kui kolmekümnest rahvusest (Taani, Dominikaani Vabariik ja Holland) olid vabatahtlikult nõus oma maale mitut tuhandet juuti vastu võtma. Natsistlikud informaatorid teatasid Hitlerile: “Te võite juutidega teha, mida te tahate, keegi ei taha neid.” 85

Kutse meeleparandusele

Katoliku preester ja ajaloolane Edward Flannery mõtiskles kristliku antisemitismi teemadel ja täheldas:
“See on tragöödia, kus Jeesus osaleb - ta on paljude Tema nimesse ristitute läbi Tema oma rahva piinamise kaudu taas risti löödud. Antisemitismi patt sisaldab palju pattusid, aga lõpuks viib see kristliku usu ärasalgamise, kristliku lootuse nurjumise ja kristliku armastuse haigestumiseni. Ja kas ei olnud mitte see kristluse ülim hülgamine: kristlased, kellele nende Isand tõotas tagakiusu (Johannese 16:2-4) ei ole mitte kõige tagakiusatumad inimesed, vaid suurim tagakius on tabanud just ennekõike neid, kelle seast põlvnes Tema?! Ja ülim skandaal on see, et Jumala koormat kandes ei leidnud juudid kogu ajaloo vältel kristlikest kogudustest endale liitlasi ega kaitset, vaid viimastest said hoopis nende kõige tulisemad mahategijad ja rõhujad?! Kõik see on meile üleskutseks meeleparandusele.” 86

Ema Basilea kirjutab samas vaimus:
“Istuge täna Jeesuse kõrvale maha ja vaadake Tema rahvast Tema silmade läbi, olles täidetud armastuse ja halastusega. Siis soovime südamevaluga näha neid Jumala valitud inimesi, kes on sajandeid rännanud armetute ja põlatutena, keda on võõraks peetud, boikoteeritud ja valusalt piinatud, nagu Jumala kannatavat sulast Jesaja 53. peatükis. Kui me nende peale vaatame, meenub meile Tema ise.” 87

Märkused

1. M. Basilea Schlink, Israel, My Chosen People, Kanaan Publications, Darmstadt, Germany, 1995, lk 27-28.
2. The Letter of Barnabas, 4:6-7; FCCH, Apostolic Fathers, lk 195, tsitaat – Edward H. Flannery, The Anguish of the Jews: Twenty-Three Centuries of Antisemitism, Paulist Press, New York/Mahwah, 1985, lk 34
3. ibid. lk 34-35; ka Dr William James Broadway, Has the Church Fallen Under a Curse?, Broadway Ministries, edmonton, Alberta, Canada, lk 16
4. Transkripteeritud jutuajamine Olga Marshalliga, Swanwick, Inglismaa, 1997.a mai, lk 7
5. Broadway, lk 7
6. Flannery, lk 38
7. Tertullian, Apol. 17:6 (PL, 1:433), nagu tsiteeritud ibid., lk 39
8. Dialogue, ch .16; FCCH, St Justin Martyr, lk 172, nagu tsiteeritud ibid., lk 40
9. ibid. lk 46
10. ibid. lk 46, 50
11. ibid. lk 50-51; ka Homily I:6 (PG, 48:852), nagu tsiteeritud ibid., lk 64
12. ibid., lk 51
13. tsitaat Malcolm Hay raamatust The Roots of Christian Anti-Semitism, Liberty Press, New York, 1981, lk 27, mida tsiteeris Michael L. Brown, Our Hands Are Stained with Blood: The Tragic Story of the „Church“ and the Jewish People, Destiny Image Publishers, Shippensburg, 1992, lk 11
14. Flannery, lk 52-53
15. Marshall, lk 7
16. Flannery, lk 47-48, 55-58
17. ibid, lk 68-69
18. ibid., lk 70
19. ibid., lk 71
20. ibid., lk 91; vt ka Eerdmans' Handbook to the History of Christianity, Grand Rapids, 1977, lk 24-25
21. Flannery, lk 91-92
22. ibid., lk 93
23. David Rausch, A Legacy of Hatred: Why Christians Must Not Forget the Holocaust, Baker, Grand Rapids, 1990, lk 27; Robert Payne, The Dream and the Tomb: A History of the Crusades, Dorset Press, New York, 1984, lk 102-103 – Browni tsitaat lk 206-207
24. Flannery, lk 95
25. Brown, lk 13; Flannery, lk 51, 53, 96
26. Flannery, lk 97
27. ibid., lk 97. vt ka Anti-Semitism, Keter Publishing House, Jerusalem, 1974, lk 17
28. ibid., lk 98, 121
29. Flannery, lk 98, 119
30. ibid., lk 119
31. Petrus Abelardus, Dialogus inter Philosophum, Judaeum, et Christianum (PL, 178: 1617-18), Flannery tsitaat lk 142-143
32. Brown, lk 12; Hay, lk 54-56, Browni tsitaat lk 179
33. Hans Kühner, Der Antisemitism der Kirche, Verlag Die Waage, Zurich, 1976, lk 108
34. Flannery, lk 109, 111
35. ibid., lk 99-100; Broadway, lk 30
36. Flannery, lk 121
37. James Parkes, The Foundation of Judaism and Christianity, Dennis Prageri ja Joseph Telushkini tsitaat raamatust Why the Jews? The Reason for Antisemitism, Simon and Schuster, New York, 1983, lk 100, Browni tsitaat, lk 62
38. Prager ja Telushkin, lk 100-101, Browni tsitaat, lk 63
39. Prager ja Telushkin, lk 100-101, Broadway tsitaat, lk 29
40. Flannery, lk 107
41. ibid., lk 112
42. ibid., lk 103
43. ibid., lk 103-104
44. ibid., lk 132
45. ibid., lk 135-136
46. ibid., lk 136
47. Anti-Semitism, lk 47
48. Flannery, lk 137
49. Brown, lk 78
50. Prager ja Telushkin, lk 17-18, Browni tsitaat, lk 99
51. Flannery, lk 120
52. ibid., lk 139-140
53. Kühner, lk 107
54. ibid., lk 166
55. John Hagee, Should Christians Support Israel?, Dominion Publishers, San Antonio, 1987, lk 167, Broadway tsitaat, lk 35
56. Martin Luther, Concerning the Jews and Their Lies, Talmage'is ilmunud uustrükk, Disputation and Dialogue, lk 34-36, Browni tsitaat, lk 14-15
57. Flannery, lk 153
58. ibid., lk 155
59. Anti-Semitism, lk 23
60. Flannery, lk 155-156
61. ibid., lk 157
62. Werner Keller, Und wurden zerstreut unteralle Völker: Die nachbiblische Geschichte des jüdischen Volkes, Evangelische Buchgemeinde Stuttgart, Droemersche Verlagsanstalt Th. Knaur Nachf., Munich/Zurich, 1966, lk 330-331
63. Flannery, lk 157-158
64. ibid., lk158
65. ibid., lk 165
66. ibid., lk 186
67. ibid., lk 171
68. ibid., lk 172
69. ibid., lk 173
70. ibid., lk 189-190
71. ibid., lk 191, 272
72. ibid., lk192-193
73. ibid., lk 207-208
74. ibid., lk 193
75. Prager ja Telushkin, lk 194, Browni tsitaat lk 7
76. Hagee, Should Christians Support Israel?, lk 19, Broadway tsitaat, lk 37
77. Raul Hillberg, The Destruction of European Jews, lk 58, Browni tsitaat, lk 181
78. Eerdmans' Handbook to the History of Christianity, lk 584, 575-578
79. ibid., lk 50-51; ka Walter A- Elwell, Evangelical Dictionary of Theology, Marshall-Pickering, England, 1985, lk 519-520
80. Rudolf Pfisterer, Verantwortung, 1985, lk 217
81. Eliezer Berkovits, Faith After the Holocaust, Ktav, New York, 1973, lk 19, Browni tsitaat, lk 218
82. Irving Abella ja Harold Troper, None Is Too Many: Canada and the Jews of Europe, 1933-1948, Lester Publishing Limited, 56 The Esplanade, Toronto, Ontario M5E 1A7, 1983
83. Ken Burnett, Why Pray for Israel?, Marshall-Pickering, England, 1983, lk 94-100
84. Sarah Honig, 'The last voyage of the Struma', The Jerusalem Post International Edition, February 1, 1992
85. Prophecy Today, The Park, Moggerhanger, Beds., MK44 3RW, England, Vol. 5, No. 1, Jan./Feb. 1989, lk 12-13. Vt ka None Is Too Many, lk 32 ja Martin Gilbert (The Holocaust: A History of the Jews of Europe During the Second World War raamatu autor, Henry Holt, New York, 1985) Final Journey: The fate of the Jews in Nazi Europe, Mayflower Books, New York, George Allen&Unwin, London, 1979, lk 1-9
86. Flannery, lk295
87. Schlink, lk 39

Materjale raamatutest Has the Church Fallen Under a Curse?, Our Hands Are Stained with Blood ja The Anguish of the Jews on kasutatud kirjastajate lahkel loal.




 Lisa kommentaar | Loe kommentaare (8)

Sinu nimi *
Sinu e-mail
Kommentaar *

Mitu ä tähte on sõnas jäääär? * See rumal küsimus hoiab robotid sellest foorumist eemal. Palun kirjuta oma vastus siia:


  Tutvu reeglitega





Soovita sõbraleSoovita sõbrale

Prindi artikel Prindi artikkel

Loe kommentaare (8)


Charismata Ministries
COPYRIGHT 2006 ©
Informatsiooni sellel leheküljel tohib kasutada ainult isiklikuks tarbeks.
Kõik muu kasutus/paljundamine võib toimuda ainult "Usumaailma" kirjalikul loal.