Tasuge kõigile, mis teie kohus on: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; AU, KELLELE TULEB AU ANDA!

Ärgu olgu teil midagi kellegagi võlgu, kui et te üksteist armastate, sest kes teist armastab, on käsu täitnud.
Sest käsk: “Sa ei tohi abielu rikkuda; sa ei tohi tappa; sa ei tohi varastada; sa ei tohi ülekohut tunnistada; sa ei tohi himustada”, ja iga teine käsk on kokku võetud sellesse sõnasse: “Armasta oma ligimest nagu iseennast!” Armastus ei tee ligimesele kurja; siis on armastus käsu täitmine.
Roomlastele 13:7-10

Vanemaid, kes hästi juhatavad kogudusi, peetagu KAHEKORDSE AUSTUSE vääriliseks, eriti neid, kes töötavad sõnas ja õpetuses.
Sest Kiri ütleb: “Ära seo kinni härja suud, kui ta pahmast tallab!” ja: “Töötegija on oma palga väärt!”

1.Timoteose 5:17,18

Aastaid on käinud äge vaidlus selle üle, mida vanem tähendab. Jaga tõesõna õigesti (2.Tim. 2:15) ja sa näed, et kui algkogudus kasvas ja arenes, siis ei olnud vanemateks ainult vanemad mehed. Vanemad olid pastorid, keda Jumal varustas ja seadis karja eest hoolt kandma.
Sõna pastor esineb Uues Testamendis vaid ühe korra: “Ja tema on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangeeliumi kuulutajaiks ja mõned PASTOREIKS [eestikeelses tõlkes karjaseiks] ja õpetajaiks” (Ef. 4:11).

See on küll ainus salm, kus sõna pastor esineb, kuid me võime selgelt näha, et mõned teised teenimisannid kirjeldavad tegelikult sama ametit.
Pastor ja karjane tulenevad ühest ja samast kreekakeelsest sõnast. Jumala Sõna ütleb, et Jeesus on meie ülemkarjane (1.Pe. 5:4).

Peale selle, Paulus ütleb Esimese Timoteose 3:1: “…kui keegi püüab koguduse ÜLEVAATAJA ametisse, siis ta igatseb kaunist tööd.” Ülevaataja tähendab ka hooldajat ja kasutatakse samuti pastori ameti kirjeldamisel.

1.PEETRUSE 2:25
Sest te olite “nagu eksinud lambad”, aga nüüd te olete pöördunud oma hingede KARJASE ja HOOLDAJA poole.

Seega on pastor, karjane, ülevaataja ja hooldaja ühe ja sama ameti erinevad nimetused.
Nii Jeesus kui ka Paulus kasutasid Uues Testamendis koguduse või usklike sümbolina lambakarja. Kes valvab lambakarja üle? Karjane.
Pane tähele, mida Paulus ütleb Apostlite 20:28 oma hüvastijätukõnes Efesose koguduse vanematele:

APOSTLITE TEOD 20:28
Sellepärast pange tähele iseendid ja kõike KARJA, kellele Püha Vaim on pannud teid ÜLEVAATAJAIKS KARJASTENA hoidma JUMALA KOGUDUST, mille ta on omandanud iseenese vere läbi.

Paulus kõneles Efesose koguduse vanematega. Ta ütles: “Püha Vaim on pannud teid ülevaatajaiks.” Kes on ülevaataja? Ülevaataja on karjane. Kes on karjane? Karjane on pastor, seega rääkis Paulus pastoritele.
Pane tähele 28. salmi teist osa: “… ja kõike karja, kellele Püha Vaim on pannud teid ülevaatajaiks karjastena HOIDMA JUMALA KOGUDUST…”

Järelikult olid need inimesed jutlustajad ja õpetajad, mitte ärimehed, kes pandi koguduse vanemate ametisse.
Ärimehel ei ole võidmist, et teenida pastori ametis. Kui me räägime vanemast, karjasest, ülevaatajast või hooldajast, siis me räägime pastorist.
Loeme uuesti meie peamist kirjakohta.

1.TIMOTEOSE 5:17
VANEMAID, kes hästi juhatavad kogudusi, peetagu KAHEKORDSE AUSTUSE vääriliseks, eriti neid, kes TÖÖTAVAD SÕNAS JA ÕPETUSES.

Tuleta meelde ka meie teist kirjakohta: “Tasuge kõigile, mis teie kohus on: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; AU, KELLELE AU TULEB ANDA!” (Ro 13:7).

Pastorid töötavad Sõnas ja õpetuses

Loe uuesti Esimese Timoteose 5:17: “Vanemaid, kes hästi juhatavad kogudusi, peetagu kahekordse austuse vääriliseks, eriti neid, kes töötavad sõnas ja õpetuses.” Pane tähele, et me peame kõigile tasuma nõnda, nagu meie kohus on ja “eriti austama neid, kes jutlustavad ja õpetavad Sõna”.

Esimese Timoteose 5:18 ütleb: “Sest Kiri ütleb: “Ära seo kinni härja suud, kui ta pahmast tallab!” ja “TÖÖTEGIJA ON OMA PALGA VÄÄRT!”” Mõistad, Paulus räägib pastorist – karjasest.

LUUKA 10:7
…töötegija on oma palga väärt…

Vaatame nüüd Esimese Tessaloonika 5. peatükki.

1.TESSALOONIKLASTE 5:12,13
12 Aga me palume teid, vennad, tunnustada neid, kes teevad tööd teie seas ja on teie ülevaatajad Issandas ning juhatavad teid,
13 ja pidada neid ÜPRIS VÄGA ARMSAKS nende töö pärast…

Me peaksime hindama neid, kes teenivad karjaseametis, töötavad sõnas ja õpetuses ning pidama neid palga vääriliseks.

1.KORINTLASTELE 9:7-14
7 Kes iganes läheb omal kulul sõtta? Kes istutab viinamäe, aga ei söö selle vilja? Või kes HOIAB KARJA, aga ei söö karja piima?
8 Kas ma räägin seda inimeste viisil? Eks käskki ütle seda?
9 On ju Moosese käsuõpetuses kirjutatud: “ÄRA SEO KINNI HÄRJA SUUD, KUI TA PAHMAST TALLAB!” Ega Jumal härgade eest hoolitse?
10 Eks ta seda kõige rohkem ütle meie pärast? Sest meie pärast on kirjutatud, et kündja peab kündma lootuses ja rehepeksja peksma lootuses osa saada.
11 Kui me teile oleme külvanud vaimulikku seemet, kas on see siis suur asi, kui me lõikame teie ihulikku vara?
12 Kui teistel on niisugune õigus [meelevald] teie kohta, mispärast mitte palju rohkem meil? Me ainult ei ole tarvitanud seda õigust [meelevalda], vaid me talume kõike, et me mingit takistust ei teeks Kristuse evangeeliumile.
13 Eks te tea, et need, kes pühakojas tööd teevad, pühakojast ka söövad, et need, kes teenivad ohvrialtari juures, oma osa saavad altariga samal määral?
14 Nõnda on ka Issand seadnud neile, KES EVANGEELIUMI KUULUTAVAD, ET NAD ELAKSID EVANGEELIUMIST.

Järgmisena loe Galaatlaste 6:6

GALAATLASTELE 6:6
Aga keda õpetatakse sõnaga, see jagagu kõike head SELLELE, KES TEDA ÕPETAB.

Laiendatud Piiblitõlge ütleb: “Aga keda õpetatakse [Jumala] Sõnaga, see jagagu kõike head oma õpetajale ja toetagu teda.”“Elav Piibel” (The Living Bible) ütleb: “Aga keda õpetatakse Jumala Sõnaga, see toetagu oma õpetajat ja maksku temale.” Teine tõlge ütleb: “…jagagu talle kõike head.”

Austa karjaseametit

Galaatlaste 6:6 ütleb: “Aga keda õpetatakse sõnaga, see jagagu kõike head sellele, kes teda õpetab.” Selle salmiga tahan sulle järgnevalt rääkida karjaseameti austamisest.

Täpsemalt öeldes soovin ma rääkida sellest, kuidas austada oma pastorit, mitte niivõrd tema isiku pärast, vaid ameti pärast, mida ta peab. Hinda seda ametit kõrgelt ja pea seda tähtsaks. See on üks finantsilise edukuse võti sinu elus.

Uues Testamendis on näide ühest inimesest, kes austas kõrgelt ülempreestri ametit. Kas sa mäletad lugu Apostlite tegude raamatus, kus Paulus oli suurkohtu ees ja ülempreester käskis Paulust lüüa? Teisisõnu, keegi andis Paulusele kõrvakiilu. Ülempreester ei kandnud oma vaimuliku rüüd, mistõttu Paulus ei teadnud, kellega oli tegemist.

Kui Paulust löödi, ütles ta: “…Sina istud ja mõistad kohut minu üle käsku mööda ja käsid mind lüüa käsu vastu?” (Ap.23:3).
Kui ta seda oli öelnud, ütles keegi sealolijaist: “Kas sa teotad Jumala ülempreestrit?” (Ap.23:4).
Selle peale Paulus vabandas, sest ta austas mehe seisust (mitte meest, sest viimane oli valesti käitunud). Paulus ütles: “Vennad, ma ei teadnud, et ta on ülempreester, sest on kirjutatud: Oma rahva ülemat ära sajata!” (Ap.23:5).
Teisisõnu, Paulus ütles: “Kui ma oleksin teadnud, et ta on ülempreester, siis ei oleks ma seda öelnud.” Miks? Sellepärast, et Paulus austas seda ametit.

Kuidas Jumal hindab teenimisande

Vana Testamendi sümbolid ja võrdkujud aitavad meil paremini mõista Jumala olemust ja mõtteviisi.
Leviidid olid Vana Testamendi ajal preestriametis ja täitsid preestri kohuseid. Mõned leviidid olid ülempreestrid ja teenisid selles ametis kauem kui tavalised preestrid.

Leviidi teenimisaeg preestriametis oli kakskümmend aastat – kolmekümnendast eluaastast kuni viiekümneaastaseni. Jumala plaan nägi ette, et kui nad viiekümneselt ametist lahkusid, siis nad olid finantsiliselt kindlustatud. Rahvas tõi oma kümnise leviitide kätte. Nad maksid leviitidele.

Peale selle olid leviitidel karjad ja maad jms. Kui nad ametist lahkusid, olid nad finantsiliselt täiesti kindlustatud.

Austa seda, mida Jumal austab – sellega kaasneb õnnistus

Ma alustasin jumalariigitööd 1934. aastal ja olen seda teinud sellest ajast peale. Ma jagan sulle mõningaid asju sellest, mida mina olen karjaseameti austamise kohta oma elus õppinud. See ei ole lihtsalt minu arvamus. See ei ole midagi sellist, mida keegi teine mulle rääkis. See on midagi, mida ma tean! Sa peaksid austama pastorit ja tema ametit, sest kes seda teeb, selle käsi käib elus hästi!
Apostel Paulus ütleb, et töötegija on oma palka väärt (1.Tim. 5:18). Teisisõnu, meie esmane kohus on hoolitseda selle eest, et pastori finantsilised vajadused oleksid täidetud.

Me loeme Galaatlaste 6:6: “Aga keda õpetatakse sõnaga, see jagagu kõike head sellele, kes teda õpetab.”Pane tähele 7. salmi: “Ärge eksige, Jumal ei anna ennast pilgata, sest mis inimene külvab, seda ta ka lõikab!”

Tihtipeale eraldatakse see salm tema õigest kontekstist. Sa oled kindlasti kuulnud mõnda evangelisti kasutamas sedasama salmi patustele kuulutamas.
Aga see salm kirjutati Kogudusele! Paulus kirjutas selle kirja kõikidele Galaatia kogudustele. Ta ütleb kristlastele: “Ärge eksige. Jumal ei anna ennast pilgata. Mida inimene külvab, seda ta ka lõikab.”

Külvamine ja lõikamine on seotud kuuenda salmiga, mis ütleb, et me peame jagama kõike head sellele, kes õpetab meile Sõna.
Ma olen märganud, et jumalasulaseid toetavad kogudused on alati edukad. Neil läheb majanduslikult hästi, sest nad külvavad õigeid seemneid.

Kogudused ja koguduseliikmed lõikavad seda, mida nad külvavad

Ma olen näinud, mis juhtub kogudusega, kes seob härja suu ja maksab jumalasulasele nii madalat palka, et see tuleb vaevu toime.
Kogudused, kes näljutavad jumalasulaseid, ei ole kunagi edukad. Nad ei tee seda, mida Jumala Sõna ütleb ja seepärast ei koge nad vaimseid ja finantsilisi õnnistusi.
Mõistad, kogudus külvab seemet samamoodi nagu koguduseliigegi.

Ma teadsin üht kogudust, mis oli mitmeid aastaid tagasi finantsiliselt väga heal järjel. See oli tolle aja kohta väga suur kogudus. Praegu ei kõlagi see nii eriliselt, aga nelikümmend- viiskümmend aastat tagasi oli 2000 inimest täisevangeelse koguduse pühapäevaõhtusel teenistusel väga suur saavutus!

Teistes kogudustes oli pühapäeva õhtuti enamasti 100-200 inimest. Aga selles koguduses käis nädala keskel toimuvatel ärkamiskoosolekutel 800-1000 inimest. See oli tõesti suur kogudus.
Koguduse abipastor oli noor mees, kes oli minu hea sõber. Kord me läksime ühele konverentsile. Teda vaevas miski ja ta rääkis mulle: “Meie kogudusse tuleb üks külalisjutlustaja. Me anname pühapäeva õhtuse korjanduse alati oma külalisjutlustajatele. Kesknädalased korjandused lähevad kulude katteks.” (Lisaks sellele maksid nad külalise hotelli või võõrastemaja eest, toitsid teda ja katsid reklaami ning muud kulud.)

Noor pastor jätkas: “Pühapäeva õhtune korjandus on tavaliselt kolmsada kuni kolmsada viiskümmend dollarit.”
Pea meeles, et see juhtus nelikümmend-viiskümmend aastat tagasi. Sel ajal ei olnud meil nii palju raha kui praegu. Me oleme tänapäeval palju paremal järjel. Praegu ei kõla see eriti suurelt, aga tol ajal oli see suur raha.

Ta ütles: “Ma teadsin, kui palju tavaliselt pühapäeva õhtustel korjandustel raha anti ja kui meil oli külalisjutlustaja, siis läks tavaliselt terve see summa temale. Aga koguduse juhtkond ütles: “See summa on liiga suur. Anname külalisele sada viiskümmend dollarit ja paneme ülejäänud raha koguduse kassasse.””
Samahästi võiksid sa võtta püssi, selle mõnele nina alla torgata ja bensiinijaama tühjaks röövida! See on samuti vargus!

Mõistad, Piibel ütleb: “Ärge eksige, Jumal ei anna ennast pilgata, sest mis inimene külvab, seda ta ka lõikab!” (Gal. 6:7). Kogudused lõikavad seda, mida nad külvavad.
Pärast seda läksid asjad koguduses allamäge. Üks abipastoritest tunnistas mulle aastaid hiljem: “Kolme ja poole aasta jooksul ei saanud keegi koguduses Püha Vaimuga ristitud.” Mõtle sellele!

Kogudus lõikab seda, mida ta külvab. Paljud kogudused imestavad, miks neil ei lähe hästi.
“Ma ei mõista, miks Jumal meid ei õnnista,” ütleb mõni. “Me peaksime valima uue pastori.”

Aga kuidas sa kohtled seda pastorit, kes teil praegu on? Koguduse juhtkond peaks jälgima, et esmalt hoolitsetakse pastori vajaduste eest ja alles seejärel tuleb kõik muu. Ja ma võin sulle garanteerida, et kui nad seda teevad, siis Jumal õnnistab neid.

Seoses sellega meenub mulle üks konverents, mille ma ühes Texase koguduses korraldasin. Olin selles koguduses juba varem koosolekuid pidanud. Koguduse pastor ütles mulle: “Koguduse juhtkonnale tehti ettepanek avada pastori fond.”

See juhtus palju aastaid tagasi. Sel ajal elas pastor tavaliselt möbleeritud majas, mille kommunaalmaksud olid makstud ja peale selle maksti talle palka umbes 150 dollarit kuus.

Kuna pastor võõrustas väga paljusid inimesi, siis tegi keegi ettepaneku avada fond, mis aitaks katta tema kulusid. Pastor elas suurlinnas ja teda külastasid paljud jutlustajad. Tal kulus inimeste võõrustamise peale üsna palju raha.

Seepärast tehti juhtkonnale ettepanek: “Teeme pastori jaoks ühe fondi, et ta saaks võõrustada külalisi, osta pulmakinke ja hoolitseda muu sellise eest. Siis ta ei peaks kõige selle peale oma raha kulutama.”

Fondist saadud rahade eest taheti ka möbleerida pastori elamut ja osta talle auto, sest pastor oli oma isikliku autoga ajanud ametiasju. Tal oli küll isiklik auto, kuid teist autot vajas ta koguduse asjade ajamiseks, sest ta sõitis inimesi külastades palju ringi.

Juhtkond kõhkles ja seepärast tegi keegi ettepaneku: “Ma tean, mismoodi me võime seda asja korraldada. Proovime seda lihtsalt ühe aasta.” See inimene teadis, et mida kogudus külvab, seda ta ka lõikab! See on tõsi ka iga üksiku inimese puhul. Ja juhtkond eraldas koguduse sissetulekutest teatud summa, mis läks pastori fondi.

Üks meestest rääkis mulle hiljem: “Tead, kui me otsustasime avada pastori abistamiseks fondi, suurenes koguduse sissetulek peaaegu üleöö poole võrra.”
Järgmisel aastal ütles see mees juhtkonna koosolekul: “Suurendame seda summat. Me oleme andnud pastorile teatud protsendi. Annetame sellel aastal pastor fondi veelgi suurema protsendi.”

Seda nad ka tegid ja Jumal õnnistas neid. Üks neist rääkis mulle, et nad tulid järgmisel aastal uuesti kokku ja suurendasid veelgi seda protsenti, mida nad pastori fondi jaoks annetasid. Ta ütles: “Kogudusse ei tulnud eriti palju inimesi juurde, aga Jumal jätkuvalt õnnistas meid.”
See juhtkonna liige ütles: “Mida rohkem me pastori fondi jaoks annetasime ja pastorit õnnistasime, seda rohkem õnnistas Jumal meid.” Nad said tõele jälile, kiitus Jumalale!

Mõistad, nad andsid au sellele, kellele tuli au anda, nagu Piibel ütleb.

Austa Jumalat sellega, et sa austad, hindad ja järgid Tema Sõna

Jumal ütles Vanas Testamendis: “…kes austab mind, seda austan mina…” (1.Sa. 2:30).
Kuidas sa austad Jumalat? Sa austad Jumalat sellega, et tõstad au sisse Tema Sõna. See on üks viis, kuidas Teda austada. Ja kui sa Teda austad, austab Tema ka sind. Ta austab ka kogudust, kui kogudus austab Teda.
Sellepärast ma julgustan sind hoolitsema oma pastori ja teiste koguduse juhtide eest.

Üks viis seda teha on pastorit ja tema abikaasat jõulude ajal meeles pidada. Ja uuri välja nende sünnipäevad. Ma mõistan, et paljud inimesed käivad väikestes kogudustes ja vahel ei saa nad nii palju teha kui nad tahaksid. Aga midagi suudad sa ikka teha.

Ja nüüd paar sõna neile, kes on koguduses juhipositsioonil. Pange nüüd hästi tähele. Pastor teile seda rääkima ei tule, sest te mõtleksite: “Nojah, ta räägib seda enda huvides.”

Aga sa tead, et mina ei räägi sulle seda omakasupüüdlikel eesmärkidel, sest mina ei saa sellest mingit kasu! Ma räägin sulle pastori austamisest ja hindamisest sellepärast, et sina oleksid õnnistatud.

Sa võid austada pastorit sellega, et teed talle jõulukingi. Peale selle, saada pastor koos abikaasaga aeg-ajalt mõnele konverentsile. Näiteks, meil toimub igal suvel Campmeeting ja talvel piibliseminar. Saada neid sellistele üritustele. Pane konverentside jaoks raha kõrvale või tee nende saatmiseks erikorjandus.

Mina karjatsesin peaaegu kaksteist aastat ja ma pidin käima teatud konverentsidel. Üks neist oli meie uskkonna iga-aastane konverents.
Minu kogudus tegi konverentsile eelneval pühapäeval erikorjanduse, et saata mind ja mu naist konverentsile, maksta meie motelliarved ja lõunad konverentsi ajal. Ja tihtipeale ostsid nad konverentsil kandmiseks mulle uue ülikonna ja mu naisele uue kleidi.

Miks nad ostsid meile uued riided? Sellepärast, et sellel konverentsil esindasime me neid. Kui te saadate oma pastori ja tema abikaasa mõnele konverentsile või koosolekutele, ostke pastorile uus ülikond ja tema naisele uus kleit.

Miks? Sellepärast, et nad esindavad sellel konverentsil teid!
Kui inimesed näevad teie pastorit vanades riietes, ütlevad nad: “Millise koguduse pastor see veel on?” Ja nad arvustavad teid.
Ei, sinu eesmärgiks peaks olema see, et pastor ja tema naine head välja näeksid, sest nemad tahavad sind heast valgusest näidata!

Ma ei räägi seda lihtsalt niisama. See on väga oluline. Teie, kes te olete koguduses juhtkonna liikmed, hoolitsege selle eest, et need asjad oleksid korras. Ma garanteerin teile, et Jumala õnnistused tulevad teie ja koguduse peale võimsamini kui kunagi varem.

Ma sain noore baptisti jutlustajana Püha Vaimuga ristitud, hakkasin rääkima võõraid keeli ja seepeale aeti mind baptistide ringkonnast minema. Siis ma ühinesin nelipühilastega.

Ma mäletan, et tol ajal olid kogudused väikesed. Palga suhtes ei antud sulle mingeid lubadusi. Sa lihtsalt pidid uskuma, et sulle makstakse palka ja sa oled võimeline hoolitsema koguduse kulude eest.

Seejärel pidid sa ka inimesi julgustama Jumalat uskuma. Aga pühapäevahommikune kümnis ja korjandus kuulus pastorile. Pühapäevaõhtune korjandus läks tavaliselt koguduse kulude ja kolmapäevaõhtune korjandus muude kulude katteks. Sel viisil majandas kogudus ennast. Selle uskkonna juhid ei “sidunud härja suud, kui see pahmast tallas”.

Härja suu sidumine tähendab jumalasulaste röövimist

Karjaseameti esimestel aastatel panin ma tähele, et üks täisevangeelne uskkond rajas iga päev ühe ja pühapäeviti koguni kaks uut kogudust! Umbes kümne-aastase perioodi jooksul rajasid nad iga nädal seitse uut kogudust.
Aga siis otsustasid selle uskkonna juhid, et pastoritele tuleb hakata maksma kindlat palka ja neile piisab sajast dollarist nädalas.

Ma mäletan, et selle uskkonna superintendent läks ühte suurde kogudusse jutlustama. Selles koguduses käis pühapäeva õhtuti umbes 2000 inimest. Pühapäeva hommikuti oli vähem rahvast, siis käis umbes 1500-1800 inimest.
Selle koguduse pastor ei võtnud pühapäevahommikust kümnist ja korjandust endale. Pühapäevahommikune kümnis ja korjandus läks kahele abipastorile. Vanempastor ütles inimestele: “Ma lähen ja seisan eesukse juures ja surun hüvastijätuks lahkujatel kätt. Ma usaldan Jumalat. Kui sa tahad mulle midagi pihku jätta, võid sa seda teha. Kui ei taha, ei ole ka midagi katki.”

Seepärast jätsid inimesed talle midagi pihku – mida nad iganes tahtsid. Ja tõenäoliselt sai ta sel viisil mitu tuhat dollarit aastas.
Aga siis saabus piirkonna superintendent ja jutlustas selles koguduses. Ta viis pastori lõunale ja ütles: “Sa peaksid saama kindlat palka. Ole alandlik ja näita teistele head eeskuju. Las sinu palk olla edaspidi 100 dollarit nädalas. Sellest piisab.” Keegi ei saanud sel ajal rohkem.

“Ei,” ütles pastor, “ma ei kavatse seda teha. Kas sa oled märganud, et mul on selles osariigis kõige suurem kogudus? Meie koguduses saab rohkem inimesi päästetud, Püha Vaimuga ristitud ja Jumala väes terveks kui kusagil mujal terves osariigis. Meie koguduses käib rohkem inimesi kui mujal. Ma ei taha mingit kindlat palka.”

Pastor jätkas: “Enne kui ma hakkasin jutlustama, olin ma ärimees. Mulle tuli mitmetelt firmadelt tööpakkumisi. Erinevad firmad pakkusid mulle firmajuhi kohta ja 19 000-24 000 dollarit aastas.” (Tuletan meelde, et see toimus majandusliku depressiooni päevil.)

Pastor ütles: “Kui maailm leiab, et ma olen väärt 19 000 dollarit aastas, siis ma usun, et ma olen Jumala silmis vähemalt sama palju väärt.”
Ma ei ütle, et vanempastori tegu oli minu silmis õige või vale. Inimesed rääkisid sellest. Nad olid selle vastu. Aga ma panin tähele, et iga kogudus, mis “sidus härja suud, kui see pahmast tallas”, hakkas arvuliselt ja vaimulikult kahanema. Nad ei liikunud enam Jumala ja Püha Vaimu väes nõnda nagu varem.

Usu kasutamine rahaasjades

Mõistad, Jumala õnnistustes käimisel on oma praktiline külg, mis puudutab nii üksikisikut kui ka kogudust. Ja järgnevalt tahangi rääkida praktilisest küljest.
Mõnikord sa õpetad ja jutlustad usust, kuid inimesed saavad sellest valesti aru. Nad arvavad, et kui jumalasulane käib usus, siis ei pea nad teda õnnistama.
Ma mäletan, kuidas ma ükskord käisin konverentsil jutlustamas. Ma olin üks kõnelejaist. Jutlustasin neli või viis päeva järjest. Kui koosolekud lõppesid ja me valmistusime lahkuma, kutsusid koosolekute sponsorid kõik jutlustajad ühte ruumi, kus neile makstakse kinni kõik reisikulud.

Mu naine ja mina olime oma rahadega nendele koosolekutele tulnud. Me pidime sealt edasi minema järgmisele koosolekule, aga ma ütlen sulle ausalt, et mul ei olnud selle jaoks enam raha.

Me läksime koos teistega ruumi, kus meile lubati tasuda meie reisikulud. Kui koosolekute sponsorid minu juurde tulid, ütlesid nad: “Noh, sina kuulutad usku – sina oled usumees, usu siis lihtsalt Jumalat.” Ja nad ei andnud mulle pennigi.

Ma olin kitsikuses. Mõistad, Piibel õpetab usust, aga nende käitumises ei olnud usuga midagi ühist, sest see ei olnud Sõnaga kooskõlas. Kuidas on lugu selle kirjakohaga, mis ütleb: “Tasuge kõigile, mis teie kohus on…” (Ro. 13:7)?
Ma mäletan, kuidas ma mõtlesin: “Mida ma oma naisele ütlen? Mul ei ole piisavalt raha, et minna järgmisele koosolekule.” Sel ajal ei olnud mul ühtegi krediitkaarti. Mul ei jätkunud bensiini, et sõita oma järgmisele koosolekule. Kõik mu raha oli kulunud selle konverentsi peale. Ja mul oli pikk maa sealt veel edasi sõita!

Konverentsi sponsorid käskisid mul lihtsalt käia usus. Nad ei maksnud mulle midagi. Tegelikult olid selle konverentsi korraldajatel teatud kohustused nende ees, keda nad konverentsile kõnelema kutsusid. Kui konverentsil ei oleks olnud üht ärimeest, oleksin ma jäänud hätta. Aga see ärimees oli lähedases osaduses Jumalaga ja Jumal sai temaga kõnelda.

See ärimees ei teadnud juhtunust midagi ja mina ei rääkinud talle sellest. (Tegelikult ei rääkinud ma sellest mitte kellelegi.) Ta ütles: “Vend Hagin, Isand käskis mind sulle anda sada dollarit.”

Ma ütlesin: “Ma usun seda. Tänan sind.” Ja see sada dollarit aitas mind jõuda kohta, kuhu ma pidin minema.
Hiljem küsisid mõned konverentsi korraldanud kõrgemad ülemused minult: “Vend Hagin, kas sulle jutlustamise eest maksti?”

Ma ütlesin: “Noh, ma ei tahaks kellegi peale kaevata.”
Nad ütlesid: “Aga me tahaksime teada.”
Ma ütlesin: “Ei, nad ei andnud mulle midagi. Nad ütlesid: “Sina oled usujutlustaja – käi aga usus.””
“Kes seda ütles?”
Ma rääkisin neile ja selle peale nad ütlesid: “Noh, me ajame selle asja korda.” Mõne aja pärast sain neilt tšeki mitmesajale dollarile.

Mõistad, selle raha oleksin ma pidanud saama konverentsi korraldajate käest. Kuid nemad sidusid härja suu, kui see pahmast tallas.Samas aga võib igaüks meist, isegi jutlustaja, rahaküsimustes eksida ja röövida inimesi, kui ta ei tee seda, mis ta kohus on. Ka tema võib siduda härja suu, kui see pahmast tallab.

Kui härja suu on seotud, kannatavad ka inimesed

Ma hakkasin jutlustama 17-aastaselt. Kuid ma õppisin palju kiiremini, siis kui ma sain Püha Vaimuga ristitud (kuigi Püha Vaim tuleb inimese südamesse juba uussünni kaudu).
18-aastaselt karjatsesin ma oma esimest kogudust. See oli maakogudus, mis asus linnast umbes 8,5 miili kaugusel.
Esimesel aastal, kui ma selles koguduses jutlustasin, kulutasin ma läbi neli paari kingi, sest kogudusse oli pikk maa jala käia.

Loomulikult ei olnud need kallid kingad. See juhtus majandusliku depressiooni päevil. J.C.Penney kaubamajas müüdi kingi kolmes hinnaklassis. Sa võisid osta kingad, mis maksid 98 senti, $1.98 ja $2.98. Viimane oli nende parim kingapaar.

Mina valisin kuldse keskmise ja otsisin kingad, mis maksid $1.98. Aga ühe aastaga kandsin ma läbi neli paari kingi ja mul ei olnud uute kingade ostmiseks enam raha.
Mõistad, ma ei teinud kunagi korjandust. Meil ei olnud isegi korjanduskarpe. Ma karjatsesin seda kogudust peaaegu kolm aastat, aga selle aja jooksul ei teinud ma ühtegi korjandust, sest ma mõtlesin: “Ah, ma elan usust. Ma olen usujutlustaja ja usuõpetaja.” Ma ei teadnud, et minu käitumine näitas minu võhiklikkust, mitte usku!
Usu ja võhiklikkuse vahel on suur erinevus. Usk põhineb Jumala Sõna tarkusel!

Aga vähemalt niipalju ma mõistsin, et kui keegi tuleb minu kogudusse ärkamiskoosolekuid pidama, olen ma kohustatud talle korjanduse tegema. Sel puhul kasutasime lihtsalt kellegi kaabut ja lasime selle korjanduse ajal ringi käima. Muidu me koguduses korjandusi ei teinud. Ma ei rääkinud sellest sõnagi.

Ma mäletan, et ükskord vajasin järgmiseks päevaks kolme dollarit. Praegu ei kõla see eriti suurelt, aga sel hetkel oli minu jaoks kolm dollarit sama palju kui kolm tuhat dollarit praegu!

Õhtul koguduse poole minnes palvetasin ma selle kolme dollari pärast, sest mul oli seda väga vaja. Aga koguduses me korjandust ei teinud, sest mina elasin ju usus. Nagu ma juba ütlesin, olin ma tegelikult rumal!

Sel ajal käis meie koguduses üks punapäine daam, kes mängis koosolekutel klaverit. Keset ühte muusikapala (naine ei oodanud isegi laulu lõpuni) katkestas ta järsku mängimise, hüppas klaveri tagant püsti ja ütles: “Ma kavatsen teha vend Hagini jaoks korjanduse ja kurat võib podiseda niipalju kui ta tahab!” Ma ei olnud kunagi elus midagi sellist kuulnud! Aga niimoodi ta ütles, keset pühapäevaõhtust koosolekut!

Seejärel ta lisas: “Isand ütles mulle, et vend Hagin vajab kolme dollarit.” Ta tabas otse naelapea pihta!
Kuna meil ei olnud korjanduskarpe ega kandikuid, võttis ta kellegi kaabu ja lasi selle ringi käima. Muusika ei mänginud, sest tema oli ainus, kes oskas klaverit mängida. Ta lasi lihtsalt kaabul ringi käia.

Peaaegu kogu korjandus koosnes metallrahast, sest oli majandusliku depressiooni aeg, mil kellelgi ei olnud paberraha. Ma lugesin raha üle ning sain kokku kolm dollarit ja kümme senti!

Ma ei mäleta, kuidas ma tol õhtul koju jõudsin! Ma hõljusin terve tee. Ma olin nii õnnelik! See oli ainus korjandus, mille ma kolme aasta jooksul sain.
Siis täitusin ma Püha Vaimuga ja hakkasin rääkima võõrastes keeltes. Ma olin juba Vaimust sündinud, aga nüüd sain ma ka Vaimuga täidetud. Peale seda sai minust ühe väikese täisevangeelse koguduse karjane. Ma olin kogudust 7-8 kuud karjatsenud, kui mulle pakuti pastorikohta ühes suuremas täisevangeelses koguduses. Seda kogudust karjatsesin ma kaks aastat. Seega oli minu lahkumisest väikesest kogudusest rohkem kui kaks aastat möödas.
Isand hakkas minuga kõnelema sellest, et ma ei olnud sellele väikesele kogudusele kunagi õpetanud kümnise maksmisest ja ohvrianni andmisest. Mõistad, ma ei rääkinud neile rahast sõnagi.

Isand ütles mulle: “Sa röövisid neid inimesi. Sa tegid neile ülekohut.”
Ma palusin Isandalt andeks. Seejärel Ta ütles: “Ma tahan, et sa läheksid sinna tagasi ja paluksid koguduselt vabandust ja ütleksid neile, et sa ei toiminud õigesti. Seejärel ma tahan, et sa õpetaksid neile kümnisest ja ohvrianni andmisest.”

“Isand,” ütlesin ma, “ma ei saa võtta selle pastoriga ühendust. Ma lahkusin sealt kaks aastat tagasi. Kui ma temaga ühendust võtan ja ütlen talle, et Isand tahab, et ma sinna tagasi läheksin õpetama, mõtleb ta: “Nojah, ta tahab siia tagasi tulla ja minult kogudust üle võtta!”
Ma ütlesin Isandale: “Sellel pastoril on Püha Vaim nagu minulgi. Räägi sina temaga.”

Vahel me arvame ekslikult, et kui Isand meile midagi ütleb, siis ei tea keegi teine sellest midagi. Aga kas see pole rumal? Me ei ole ainsad, kellel on Püha Vaim. Püha Vaim elab kõigis, kes on uuesti sündinud.

Umbes kaks nädalat hiljem sain ma pastorilt kirja. See juhtus majandusliku depressiooni päevil ja sel ajal ei olnud meil telefoni. Isegi kui meil oleks olnud telefon, poleks me kaugekõnesid teinud, kuna see oli liiga kulukas.
Seepärast saatis pastor mulle kirja. Nagu ma ütlesin, juhtus see umbes kaks nädalat pärast seda, kui ma palvetasin, Jumala ees meelt parandasin ja ütlesin: “Anna mulle võimalus ja ma lähen sinna tagasi ning palun koguduselt andeks.”

Pastor teatas oma kirjas: “Vend Hagin, ma võin ka eksida, aga mulle tundub, et Isand räägib mulle sellest, et sa tuled siia tagasi ja hakkad jutlustama. Sa võiksid ehk teha ärkamiskoosoleku või midagi sellist. Kui sa tunned juhtimist siiatuleku suhtes, võta minuga ühendust.”

Ma kirjutasin talle ja ütlesin: “Jah, ma tuleksin heameelega.” Ma ei öelnud talle: “Jah, ma olen võitud, et tulla ja õpetada sinu koguduses, pealegi Jumal ütles seda mulle.” Ma ütlesin lihtsalt: “Jah, ma tulen heameelega sinu kogudusse.”

Ta võttis minuga taas ühendust ja andis mulle teada kuupäeva, millal ma võisin tema kogudusse minna ning ma olin sellega nõus.
Kui ma kohale jõudsin, astusin ma koguduse ette ning ütlesin, mida Isand oli mulle öelnud. Ma ütlesin: “Ma pean meelt parandama. Ma parandasin meelt Jumala ees, sest ma ei olnud Temale kuulekas. Minu vastumeelsus õpetada kümnisemaksmisest näitab minu isekust, kuigi mina nimetasin seda usuks.”

“Ei,” rääkisin ma edasi, “ma arvasin, et elan usus, aga tegelikult eksisin ma Jumala vastu, kuna ma ei õpetanud teile kümnisest ja annetamisest. Ma röövisin teid. Jumal tahtis teid õnnistada, aga Ta ei saanud seda teha, sest te ei olnud midagi andnud.”

Anna Jumalale midagi, mida Ta saaks paljundada

Piibel ütleb: “…mis inimene külvab, seda ta ka lõikab!” (Gal. 6:7). Teisisõnu, kui ta ei külva midagi, siis ta ka ei lõika mitte midagi. See kogudus ei külvanud ja seepärast ta ka ei lõiganud.

Seepärast ütlesin: “Ma vajan teie andestust. Andke mulle andeks. Ma olen juba Jumala ees meelt parandanud ja tänu Jumalale, Ta andis mulle andeks. Nüüd ma palun teie kui koguduse ees andeks. Ma ei kohelnud teid õigesti. Ma tegin teile ülekohut!”

Seejärel ütlesin: “Nüüd ma tahan teile õpetada seda, mida ma oleksin pidanud siis õpetama, kui ma siin olin.”
Kas see pole omapärane viis alustada ärkamiskoosolekut – õpetada kümnisest ja ohvrianni maksmisest! Aga niimoodi ma seda koosolekut alustasin!

Tänu Jumalale Sõna eest – kogu Jumala Sõna eest. Jumala Sõna õpetab meid andma kümnist ja ohvriande. Aga see räägib ka sellest, et me peame andma au sellele, kellele au kuulub.

Jumala Sõna on Jumal rääkimas meiega. Ja kui me täidame Jumala Sõna edu ja jõukuse printsiipe, austades pastorit ja tema ametit, siis me saame suure õnnistuste lõikuse osaliseks!