Me teame kuldset näidet selle kohta Piiblis, kuidas maakuulajad läksid luurele. Nad nägid kõiki neid asju, mida Jumal oli öelnud. Nad nägid, et see on tõesti tõsi, ja tõid isegi vilju sealt maalt kaasa. Aga nad tõid sealt kaasa ka ühe pisiku – viiruse, mis rikub kõik ilusad asjad ära. Viirus algab sõnaga AGA.
Ja nad levitasid Iisraeli laste ees laimu maa kohta, mida nad olid uurinud, öeldes: "Maa, mille me uurides läbi käisime, on maa, mis neelab oma elanikud, ja kogu see rahvas, keda me seal nägime, on pikakasvulised inimesed.
Me nägime seal hiiglasi, Anaki poegi hiiglaste soost: me olime iseendi silmis nagu rohutirtsud ja samasugused olime meie ka nende silmis."
4 Ms 13:32,33
Nad ütlesid: „Jumal sa oled meile suuri asju rääkinud, sa oled fantastiline, AGA seal on vaenlased ja see meile ei meeldinud. Me olime nagu rohutirtsud eneste silmis.“ Sealt see hakkab: nii nagu inimene mõtleb endast oma südames, selline ta on.
Kaotus hakkab meie seest ja võit hakkab meie seest. Kõik asjad arenevad ja kujunevad meie sees ja väljas hakkavad end väljendama. Inimestel on igasugused kompleksid sellepärast, et nad mõtlevad endast valesti oma südames ja siis nad hakkavad seda väljendama. Kui me tahame olla võitjad, siis meil peab olema endast õige pilt.
Ef 5:11-14
ja ärge hakake pimeduse viljatute tegude kaasosaliseks, vaid pigem paljastage neid!
Sest mida nad salajas teevad, seda on nimetadagi häbi.
Aga kõik valguse poolt paljastatu saab avalikuks;
sest kõik, mis saab avalikuks, on valguse käes. Seepärast on öeldud:
"Ärka üles, kes sa magad,
ja tõuse üles surnuist,
siis särab sulle Kristus!"
Kõik saab avalikuks, kui valgus seda paljastab. Praegusel ajal toimub kolossaalne pimeduse pealetung, mis on inimlikus mõttes tõesti hirmuäratav, ja peabki olema, sest Piibel ütleb, et inimeste süda läheb araks tuleviku sündmuste ootamise pärast. Me oleme sellele juba üsna lähedal. Mõned ehk veel arvavad, et ah see on mingi ajutine asi ja läheb üle. Aeg läheb edasi. Kõik saab avalikuks, kui valgus seda paljastab, sest kõik, mis saab ilmsiks, on valgus.
Jumal tegutseb praegu selle ühe võtmekirjakoha järgi. Me peame oma elud korda seadma, kuna Jumala prožektori valgusvihk käib mööda maad ringi ja paljastab asju järjest enam, kuni kõik asjad on valguse käes. Kui valgus tuleb, siis valgustatakse kõike ning kõik tehtu muutub avalikuks. Pimedus ei saa enam peitu pugeda valguse seas.
Pimedus on valguse puudumine. Kui valgus tuleb, siis pimedus kaob. Ja koos sellega kõik, mis on pimeduse sees või pimeduse katte all tehtud.
Uudishimu
Jumal ei ilmuta uusi asju meie uudishimu tõttu. Uudishimu Jumalale üldse ei meeldi, kuna uudishimu on üks usaldamatuse näitaja. Uudishimu ei ole usust. Kui me usume, siis me ei ole uudishimulikud ja meil ei ole vaja asju teada.
Jumal ütles mulle kord, et mida vähem sa tead, seda rohkem sa pead Mind usaldama. Mida vähem Jumal meile räägib, seda rohkem me peame Teda usaldama, sest me kõik ju tahame kusagile jõuda. Kui me saaksime asju planeerida, siis oleks ju lihtne elada, sest me saame ellu viia asjad, mis on meil südames. Aga Jumal ütles, et mida vähem sa tead, seda rohkem sa pead Mind usaldama.
Jumal ikka näitab ja räägib meile asjadest. Aga Ta ei räägi meile midagi üleliigset – just parasjagu seda, mida meil praegu on tegutsemiseks vaja. Kõik ülejäänu on usalduse küsimus. See nõuab usaldust, et minna edasi, teades, et kõik on Jumala kontrolli all. Me tõesti ei pea muretsema, kuidas midagi toimub või kust ma raha saan või kuidas ma kellegagi kokku saan. Tekib küll kõikvõimalikke küsimusi, kuid me peame edasi minema.
Mida vähem me teame, seda rohkem me peame Jumalat usaldama.
Jumal ei pea meile kõiki asju näitama ja kõigest meile rääkima, kuna nii me õpime Teda usaldama. Ja nii kaua kui me teame, mida me teeme, siis me jätkame selle tegemist. Kui Jumal tahab mingit asja muuta, siis me saame sellest teada, ja kuni korraldust suunda või tegevust muuta pole tulnud, siis me jätkame selle tegemist, mida me teame, et peame tegema. Jumal näitab meile asju alati põhjusega. Ta näitab meile seepärast asju, et me hakkaksime nende eest palvetama.
Kui Jumal meile midagi näitab ja Ta lubab meil sellest ka teistele rääkida, siis me peaksime seda tegema. Vastupidi kehtib see ka.
Me peaksime Jumalalt küsima: „Sa näitasid mulle teatud asju. Mida Sa tahad, et ma sellega teen?“ Paljusid asju saab muuta ja ära hoida, kui me lihtsalt palvetame. Palvetades me keelame teatud asjad ära, kui me kasutame meelevalda, mille Jumal on meile andnud. Palju on jäänud tegemata sellepärast, et neid pole usus vastu võetud.
Jumal näitab meile asju teatud põhjusel ning me peaksime Tema ette minema palves ning küsima Temalt tegutsemiseks juhtnööre. Ja need inimesed, kes on ustavad selles, võivad eeldada, et Jumal hakkab neile usaldama lausa rahvusvahelisi asju.
Vaenlase plaan ja eestpalve
Vaenlase plaane on võimalik tühistada, kui selle pärast tehakse eestpalvet. Tuntud prohvetid arutavad praegu, et kas Ameerika kaubanduskeskuse tornide tragöödia oleks võinud jääda olemata. Jumal näitas seda ette, aga inimesed ei uskunud prohveteid piisavalt. Me ei saa seda enam olematuks teha, aga järgmised ja hullemad asjad on ees.
Võib-olla tuumarünnakud ja bioloogiliste relvade katsetused. Ainus viis, kuidas neid asju on võimalik kontrollida, on neid eestpalves tühistada. Selle kohta on palju näiteid, kuidas palves on need asjad tühistatud. Juhtunud on nii, et telefonikõned lähevad juhuslikult hoopis valedesse kohtadesse ja faks läheb hoopis valel aadressil: ei lähe mitte maffiabossi laua peale, vaid tuleb salateenistuse agendi laua peale. Täpselt niisugune olukord juhtus, kui me olime USAs.
Vaenlane püüab teha igasuguseid asju. Jumalal on aga üleloomulikud relvad, mida Tema kasutab, et neid asju muuta ja olematuks teha. Kõiki asju ei ole võimalik olematuks teha. Me ei saa Jumala Sõna vastu minna oma usuga. Jumala Sõnas on kirjas teatud katastroofid, mis juhtuvad – kurjuse kasv piiratud kujul. Kui kurjus üldse oleks kontrolli alt väljas, siis maailmalõpp oleks üsna lähedal. Jumal hoiab asju kontrolli all. Ja meie, pisikeste, lihtsate, tundmatute eestpalvetajatena võime suurt rolli Jumala töös mängida. Me peame selleks valmis olema ja alandlikuks jääma.
Kui Jumal näitab meile selliseid tähtsaid asju, siis me ei või sellest kõigile rääkida. Mõned asjad peavad jääma saladuseks, kuigi kiusatus rääkida võib olla suur.
Sellest sõltub meie kasutatavus ja usaldusväärsus – kas me oskame oma suud pidada ja seda õiges kohas kasutada.
Suu on iseenesest pisike, aga sellega me neame ja sellega me õnnistame. Jumala Sõna ütleb, et üks ja sama allikas ei saa toota nii kibedat kui magusat vett.
Jk 3: 10,11
Ühest ja samast suust tuleb õnnistamine ja needmine. Nii ei
tohi olla, mu vennad! Kas allikast keeb ühest ja samast soonest magedat ja kibedat vett?!
Valguse pealetung
Mk 4:22.
Sest kõik peidetu on olemas vaid avalikuks saamiseks, kõik varjulepandu vaid päevavalgele tulemiseks.
Sest midagi ei ole varjatut kui muu jaoks, et ta saaks avalikuks. See tähendab, et varjatud või salajasi asju ei eksisteeri. Nende seisund on ainult ajutine. Kui meie ei saa sellest teada, siis ühel päeval kõik asjad tuuakse avalikkuse ette. Aga me peame palvetama, et Jumal paljastaks vale ja korruptsiooni. Me peaksime minema teadlikult nende asjade kallale, mis pimeduses tehakse – hävitatakse meie maad, hävitatakse meie rahvast, hävitatakse meie julgeolekut, hävitatakse meie majandust. Praegu on valguse aeg. Me peame seda teadma, uskuma, deklareerima. Me ei saa ise käia pimeduses ja kutsuda valgust enda peale: Jumal paljasta minu pimedus. See ei ole loogiline.
Me peame armastama valgust eelkõige enda eludes.
Ro 4:17-22
(17)nõnda nagu on kirjutatud: "Ma olen su pannud paljude rahvaste isaks!" - Jumala ees, keda ta on uskunud, kes teeb elavaks surnud ja kutsub olematuid nagu olevaid.
(18)Aabraham uskus, kui lootus näis lootusetu, et ta saab paljude rahvaste isaks, selle ütluse järgi: "Nõnda peab olema sinu sugu."
(19)Ta ei jäänud usus nõdraks, pannes tähele oma elatanud, ligi saja-aastast ihu ja Saara surnud lapsekoda. (20)Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai vägevaks usus, ülistades Jumalat
(21) ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud.
Pane tähele 17. salmi lõppu. See on vaimne seadus, kuidas Jumal tegutseb. Ta kutsub esile olematuid asju otsekui olevaid. Ingliskeelne Piibel ütleb, et Tema kõnetab neid asju, mis ei eksisteeri, nagu need eksisteeriks. Mitte midagi ei juhtu enne, kui me räägime.
Kui haiguse sümptoom ilmneb meie ihus, siis see sümptoom iseenesest ei ole haigus, vaid haigus tuleb vastu võtta.
„Oh, ma tunnen ennast halvasti, ma jään nüüd grippi.“
Kui me jälgime seda protsessi tähelepanelikult, siis me leiame selle momendi, millal inimesed lasevad haiguse endasse. Kui nad võtavad selle asja vastu, siis nad jäävadki haigeks, muidu on see lihtsalt rünnak. Oma suuga me avame haigusele ukse ja võtame selle vastu.
Jumal käsib meil välja öelda Jumala Sõnu. See võib olla fakt, et meil on valus, aga TÕDE on see, et Jeesuse vermete läbi on meile tervis tulnud. MA OLEN TERVE. Me pole haiged, kes püüavad saada terveks, vaid me oleme terved inimesed, kes on rünnaku all. See tundub pisikese tähenärimisena, aga selles on tegelikult suur tõde.
Me kutsume esile olematuid asju otsekui olevaid. Kui meil on valus, siis me selle seaduse alusel peame ütlema, et me oleme terved. Muidu me töötame selle asja vastu ja mida rohkem me räägime, seda rohkem see meis maad võtab. Jumal tegutseb niimoodi ja Ta on kõik asjad sedasi teinud.
Kui oli pime, siis Ta ei öelnud: „Oi-oi-oi kui pime,“ vaid Ta ütles: „SAAGU VALGUS.“ Ta kutsus esile seda, mida Ta näha tahtis, kuigi seda ei eksisteerinud sel momendil. Nii tuleb esile Jumala loov vägi.
Me peame hakkama valvama oma sõnu, sest sõnades on loov vägi. Me peame kasutama Jumala väge ja esile kutsuma olematuid asju otsekui olevaid. Meil on meelevald muuta asju. Mokaotsast öeldes ei muutu midagi.
Me peame end kasvatama ja õpetama, et me teeksime seda teadlikult. Siis see muutub meie elustiiliks. Me hakkame rääkima neid asju, mida me tahame. Inimesi, kes seda teevad järjepidevalt, on peetud uhkustajateks. Nad ütlevad: “Oi, mul ei ole mingeid probleeme. Mul on raha nagu raba. Ma olen terve.“ Aga iialgi ei või teada, võib-olla ta taskud on olnud kaks nädalat juba tühjad. Võib-olla ta on olnud kolm päeva söömata. Ta ei ütle seda. Ta ütleb selle asemel, et mul on kõike küllaldaselt. Sellega ta loob oma tuleviku. Sellised inimesed on praegu väga jõukad ja nendel on edukas teenistus. Nüüd nad räägivad nendest asjadest, et see oli nende usutunnistus, et te ei tea, missugune reaalsus tegelikult oli.
Loo oma sõnadega endale tulevik. See on seadus, Jumala Sõna printsiip. Jumal ise toimib selle alusel. Kõik asjad on niimoodi tehtud. Kui me seda ei mõista ja loobime oma sõnu ja teeme nii, nagu olukorrad meid dikteerivad, siis meie elus midagi ei muutu. Ainus tee, kuidas muutuda, on hakata asju nimetama nii, nagu sa tahad, et nad oleksid, mitte nii, nagu nad on.
Kui sa ütled: „Mina ei saa endale kunagi sellist autot,“ siis ära muretse, sa ei sõidagi siis kunagi sellise autoga! See on seadus, kas see meile meeldib või ei meeldi. Vaata Aabrahami.
Lootus
Rm 4:18-21
(18)Aabraham uskus, kui lootus näis lootusetu, et ta saab paljude rahvaste isaks, selle ütluse järgi: "Nõnda peab olema sinu sugu."
(19) Ta ei jäänud usus nõdraks, pannes tähele oma elatanud, ligi saja-aastast ihu ja Saara surnud lapsekoda.
(20) Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai
vägevaks usus, ülistades Jumalat
(21) ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud.
Oma sõnadega Aabraham andis Jumalale austust. LOOTUS. See on ka väga oluline osa usust. Inimesed püüavad uskuda, aga nad on kaotanud lootuse, ja usk ei toimi.
Heebrea 11:1
„Aga usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta.“ (vanas tõlkes)
“Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus.” (Uues tõlkes)
Lootus loob usule aluse. Kui meil ei ole lootust, kui me ei raja oma lootust Jumalasse, siis meie usk ei toimi, sest see on lihtsalt sõnakõlks. Siis on meil lihtsalt intellektuaalne usk, see ei tule meie südamest.
Aabrahami kohta öeldakse, et tal oli lootus üle lootuse. Aabraham ei jätnud lootust, mida Jumal talle andis. Kui me hakkame nüüd võrdlema lootust ja usku, siis me ütleme, et lootus on nagu täiuslik plaan või Jumala tahe teatud asja suhtes. Usk on nüanss või detail sellest.
Aabrahami kohta öeldakse: „Ta ei läinud usus nõrgaks. Ta ei hakanud kahtlema. Ta ei läinud lootuse aluselt ära, kui ta vaatas oma füüsilist ihu.“ See on ju loogiline, et nii vana inimene ei saa enam lapsi. Ta ei läinud norima selle detaili kallal, vaid ta oli tugev usus. Ta ei hüljanud lootust. Lootus sisaldas endas kogu Jumala tõotust ja kogu Jumala plaani tema kohta, saamaks kõikide rahvaste isaks.
„Jaa, tunnista-tunnista, nagu jumal ütleb. Usu, usu, usu!“ aga tegelikult on lootus meil täiesti ära kadunud ja me enam ei looda mitte millelegi. Kuna sellest nii vähe räägitakse, siis lootus hävineb ja usk enam ei toimi.
Me kutsume olematuid asju esile otsekui olevaid, nimetame asju, mis ei ole nii, nagu nad peavad olema. See toimib ka vastupidi. Kui midagi on nt meie ihus, siis me nimetame teda nii, nagu teda ei oleks. Me ei saa ära valetada ühtegi sümptoomi.
Külv ja lõikus
Kujutage ette situatsiooni. Inimene läheb arsti juurde ja ta käest küsitakse: „Mis sul viga on?“
Tema vastab: “Mitte midagi! Halleluuja!“
„No aga sa tulid ju siia, valutab ju kuskilt?“
„EI!“
Jaburus, eks ju. Sa ei valeta asju ära. Aga me kutsume esile olematuid asju otsekui olevaid. Siia on segatud ka külvi ja lõikuse seadus. Me saame ainult seda, mida me külvame.
Siiamaani on pärast külvamist võtnud asi aega, et me saaksime seda lõigata – vahepeal me teeme valesid otsuseid, räägime valesid sõnu ja tundub, et mitte midagi ei juhtu. Praegu on külvi ja lõikuse seadus muutunud kiiremaks ja intensiivsemaks. Iga viga hakkab meile rohkem maksma minema. Kui me teeme midagi valesti, siis lõikus tuleb kohe. Ühest küljest on see hea. Kui me külvame õigeid ja häid seemneid, siis me lõikus tuleb kohe. Aga kui me teeme valesid asju, siis lõikus, mida me ei taha, tuleb ka kohe. Jumala Sõna räägib meile sellest: „Tuleb aeg, kus külvaja jõuab ette lõikajast.“
Jumal hakkab meile avansina andma lõikust, kuna me oleme olnud ustavad külvajad. Sul ei ole mingisugust õigust lõigata, kui sa ei ole külvanud. Loomulikus elus see samuti ei toimi. Pangast sa ei saa välja võtta raha, mida sa ei ole sinna pannud.
Me peaksime tahtma ainult õigeid asju külvata. Selleks me peame jällegi kontrollima oma sõnu. Sellest algab kõik - sõnad. Me kutsume olematuid asju esile otsekui olevaid. Meie suu on õnnistuseks. Meie suu on tööriist. Meie suu on kahjulik ja hävitav pimeduseriigile ja õnnistuseks valguseriigile.
Kõigel on hind
Kõik on vabalt saadaval. Meil on kõik, mis on Sõnas tõotatud. Kõik, mis meil on, on muidu saadud. Pääste on muidu saadud. Jeesus on maksnud selle eest kolossaalse hinna. Kõik, mis meile on antud Kristuses Jeesuses, on vabalt saadaval, aga mitte miski ei ole ilma hinnata.
Kui me tahame midagi saada, siis me peame midagi tegema. Kui me tahame saada päästetud, peame midagi tegema.
Kui tahame saada kätte mingisuguse tõotuse, peame selle eest maksma, millestki loobuma enda elus. Kui me tahame käia Tema võidmises, usalduses, soosingus, kõiges, mida vajame sõltuvalt sellest, millises valdkonnas me liigume.
Need head asjad, kuigi nad on vabalt saadaval, maksavad midagi. See õpetus, et kõik on vaba ja kõik on tore ja Jumal mind õnnistab ja kõik läheb hästi - see ei ole piibellik. See on põhjus, miks inimesed, kes on proovinud, on läbi kukkunud, sest see pole tõde. Kõikidel asjadel, kuigi nad on vabalt saadaval, on hind.
See ei oleks õiglane, kui me ei peaks mitte midagi tegema ja mitte midagi maksma. Mina saan midagi ja siis keegi teine tahab ka jne. Sellest tuleb puhas kaos.
Kutsumine ja treening
Kõik inimesed Kristuse ihus on kutsutud midagi tegema. See tegevus ei pea sugugi alati olema kogudusesisene. Kõik inimesed on kutsutud midagi tegema ja selles, mida me oleme kutsutud tegema, oleme kohustatud ennast arendama.
Naljakas ju oleks, kui ma oleks kutsutud mingit pilli mängima ja ma seda pilli ei harjuta. Kui ma olen kutsutud mingis sfääris esinema ja Jumalat esindama selle läbi, siis tekib loogiline küsimus, miks ma seda ei tee? Kas ma ma tõesti olen juba nii professionaalne, et ei pea harjutama? Irooniline on see, et profid treenivad kogu aeg, algajad ei taha seda teha.
Professionaalid treenivad ennast kogu aeg. See on iseenesest mõistetav, et professionaal harjutab, kuigi temal poleks vaja harjutada. Aga need, kes on algajad, arvavad, et nad oskavad kõike ja ei taha üldse harjutada. Nendel just oleks vaja harjutada. See on kurb, aga ma olen seda väga palju näinud.
Me oleme kutsutud treenima oma talenti. Ja me oleme kutsutud andma endast parimat. Keskpärasus on kõige imalam asi, mis üldse võib olla. Kui sa oled milleski keskpärane, siis ei naudi sa seda ise ja ei naudi ka need, kellele sa esined. Anna endast Jumalale parim. Tema on andnud sulle oma parima.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
