Harta Kogudus Usumaailm  Harta pood Harta 87     

 

Iisrael
Maailm
Huvitavad inimesed
Taevamuusika
Taevamanna
Õpituba
Arhiiv
Kontakt
Koju
In English

Õpitoas täna:
Rick Joyner - Kõrgeim kutsumine





KOJU » MAAILM



Kogunenud Tema aujärje ümber
Joel Kilpatrick

Mike Bickle’i Kansas City’s asuv Rahvusvaheline Palvekoda peab 24 tundi ööpäevas koosolekuid, milles on ühendatud jõuline ülistus ja prohvetlik palve. Bickle ütleb, et kui piisaval hulgal inimesi rakendaksid selle mudeli ellu, muutuks selle tagajärjel terve meie planeedi vaimne kliima.

Väga vähesed pastorid kaaluksid edu haripunktis kogudusest lahkumist, hakkamaks täisajaga palvevõitlejaks. Aga 1999. aasta mais tegi Mike Bickle just seda. See oli julge ususamm – Missouri osariigis asuva Kansas City Metro Christian Fellowshipi, prominentse 3000-liikmelise karismaatilise koguduse pastor, kes oli selle koguduse 1982. aastal rajanud, astus oma kohalt tagasi ja alustas Rahvusvahelise Palvekojaga (International House of Prayer), ööpäevaringse palveteenistusega, mis kutsub inimesi üles jätma oma ajalik töö ja leidma misjonitoetust, et veeta aega palves – midagi sellist, mida keegi ei olnud varem järele proovinud ega katsetanud.

Julge? Jah. Veider? Võib-olla. Isegi Bickle on vapustatud sellest tohutust huvist, mille osaliseks ta on saanud. Aga ta usub, et ülistuse ja eestpalve läbi linnade vaimse atmosfääri muutmise idee on vallutanud inimeste südamed. “Me tabasime tundlikku kohta,” ütleb ta. “Ma olen konverentsidel sellest vaid kuus korda rääkinud ja meil on 2000 inimest, kes tahavad selles täisajaga osaleda.” Bickle ütleb, et kui ta esimest korda seda kontseptsiooni seletas, siis arvas ta, et ehk sadakond inimest näitab selle vastu huvi üles. “Ma ütlesin neile: “Te hangite endale toetuse, muudate elukutset, teete seda öösel ja päeval, lisaks veel paastumine. Ma räägin karmi juttu – vähe raha, ebakindlus, töökohast ilmajäämine, palveruumi pagendamine.” Iga nädal tulevad inimesed ja ütlevad: “Me alustame sellega ka oma linnas.””

Rahvusvahelises Palvekojas ehk lühendatult IHOPis on umbes 400 täisajaga teenijat. Iga osaline palvetab ja ülistab 50 tundi nädalas, mängides muusikainstrumente või juhtides eestpalveülistust korraga tundide kaupa. Ta usub, et suur huvi näitab seda, kui vähe on Ameerika protestantlikes kogudustes pandud rõhku palvele. “Protestantlikud arusaamad misjonitööst on eestpalve välja jätnud, selle asemel on rõhutatud jutlustamist ja halastustegusid,” ütleb Bickle. “Jeesus ütles, et kui sa näed lõikust, siis palveta. Tundub, et kui seda nähakse, siis palvetamise asemel saadetakse inimesi välja.”

Aga Bickle ei räägi mingist tavapärasest palvekoosolekust. Külalised, kes sellesse paika tulevad, ütlevad sageli, et neil on tunne, nagu oleksid nad astunud taevasesse troonisaali ja just seda püüabki Bickle jäljendada. Idee panna kokku palve ja ülistus, kasutades sageli spontaanselt lauldavaid palveid, põhineb ilmutusel, mille Bickle sai Ilmutusraamatust 5:8, kus on öeldud, et vanematel, kes kummardasid taevas Jumala Talle, olid kõigil käes kandled ja kausid täis suitsutusrohte. Kandled osutavad muusikale, suitsutusrohtude kausid aga pühade palvetele.

“Selleks, et teha ülistust ja eestpalvet koos, tuleb minna Ilmutusraamatu ja seal leiduva taevase sümfoonia juurde, mis leiab aset aujärje ees,” ütleb Bickle. “See on paik, kus kannel ja kauss on koos – muusika ja palved segunenud aujärje ümber.
Meie jaoks on oluline teha maa peal seda, mis sünnib taevas.” Seega võib IHOPist leida ükspuha millisel päevasel või öisel ajal eest rühma muusikuid ja palvevõitlejaid, kes laulavad palveid Ilmutusraamatust ja suunavad need palved maailma rahvastele. Bickle usub, et sellist palvelaadi, mis on kujundatud taevas endas toimuva tegevuse järgi, peaks paljundatama kõikjal kogudustes. “Ülistus on sellega nõustumine, kes on Jumal,” selgitab Bickle. “Eestpalve on nõustumine sellega, mida Ta kavatseb teha. Mõlema puhul räägid sa Jumalale seda, mis on Tema puhul tõsi. Inimesed on need kaks omavahel lahutanud, aga see ei toimi. Ülistus annab eestpalvele usu ja kestvuse.”

Kuigi see võib olla tänapäeva koguduse jaoks paradigmanihe, on mudel, mille Bickle on omaks võtnud, tegelikult Vana Testamendi aegne Taaveti telk, mis tema arvates annab taevasest korrast kõige parema ettekujutuse. Ta meetod näib toimivat. IHOP pandi käima 1999. aasta mais 13-tunnisena. Aga juba septembris said eestpalvetajad kokku ööpäevaringselt. Sellest ajast peale on peatumata kestnud elav muusika, kiitus, ülistus ja palve. Külastame seda 24 tundi ööpäevas Kansas City’s töötavat palve jõujaama, saamaks teada, mida teeb Püha Vaim, kui usklikud lasevad ennast Jumala ligiolust kanda.

Kutsutud tegema eestpalveid

Kell on kümme neljapäeva hommikul Rahvusvahelises Palvekojas. Mike Bickle astub 200-kohalisse palveruumi ja vaatab meeskonda, kes juhivad kitarridel, klahvpillil, viiulil ja trummidel ülistust. Tundub, nagu oleks tegu tavalise koguduse koosolekuga. Aga kui veidi aega mööda läheb, siis selgub, et ülistus ei olegi sissejuhatuseks jutlusele. Ülistus ongi jutlus.

Õhkkond meenutab osaliselt traditsioonilist palvekoosolekut, osaliselt vaba koosmusitseerimist ja osaliselt õppimisruumi. Bickle läheb ühe prohvetlike lauljate kõrval asuva kantsli juurde ja liitub nende lauluga. “Me laulame idale ja läänele/Jeesus, kõikide Päästja,” laulavad nad. Ruumi keskel asuvad kakskümmend inimest tõstavad oma käed ja laulavad. Ruumi äärtes on lauad, kus mõned osalejad loevad raamatuid, töötavad sülearvutitel või kirjutavad märkmikku. Teised nõjatuvad suurtele patjadele, mis ääristavad ruumi tagaseina.

Bickle kutsub seda Jeesuse jalge ees istumiseks ja tema hinnangul on seal alati umbes 20 protsenti inimesi, kes ei osale põhitegevuses. Tegelikult julgustatakse neid tulema ja nautima Jumala ligiolu, samas kui nad võivad vaikselt tegelda muude asjadega. Ümber ruumi asuvad kümnete eri riikide lipud. Ühel seinal on kuus tahvlit, kus on kirjas suur hulk vajadusi maailmas asetleidvatest konfliktidest kuni isiklike terviseprobleemideni. Osalised tulevad ja lähevad vastavalt enda päevakavale. Varsti kasvab rahvahulk viiekümnepealiseks. Ülistus läheb üle spontaanseks laulmiseks keeltes ja südamest tulevaks kiituseks. Inimesed õõtsuvad muusikaga kaasa. Bickle palub kõigil valida mõni psalm ja seda spontaanselt laulda. “Jääge selle juurde veel mõneks ajaks,” õhutab ta.

Seitse minutit hiljem juhib ta rahvahulka lugema üht Ilmutusraamatu kiidulaulu, seejärel laulavad nad seda spontaanselt. Ta nimetab seda vahelduvaks laulustiiliks, kus palvejuht loeb Pühakirjast lause ja seejärel laulab üks prohvetlik laulja seda, improviseerides meloodia. Nad teevad seda kuus minutit, kusjuures erinevad lauljad kasutavad igat uut lõiku selleks, et üle minna vaba ülistuse juurde. Seda tehes nõustub Bickle eelkõnelejaga jõuliselt: “Sa oled väärt! Ainult Sina oled see, kes on väärt, Jeesus!”

Nelikümmend viis minutit hiljem voolab ülistus ikka veel, vahepeal kasvades jõus, vahepeal vaikselt raugedes. Bickle liigub ühest äärest teise, mõnikord juhtides ülistuse kulgu, mõnikord vesteldes teiste IHOPi juhtidega. Kirjakohad liiguvad edasi-tagasi, ühelt lauljalt teisele. Nüüd on siin üheksakümmend inimest. Silmad on kinni, käed on välja sirutatud. Üks mees kummardab näoli maha. Üks naine hoiab süles väikest last, ise samal ajal Jumalat kiites. Kell 11.01 hakkab inimhulk palvetama India ja eriti Nagpuri-nimelise linna eest. Muusika muutub hoogsamaks. Bickle läheb mikrofoni juurde tagasi. “Me palume Püha Vaimu ajaloolist külastust!” hüüab ta. “Me palume, et Sa murraksid Nagpuri juhtide südametesse. Murra sisse Indiasse.” Lauljad kordavad kajana ta sõnu. Üks teine juht loeb seejärel Apostlite tegude 4. peatükist apostelliku palve ja muudab selle India kohta käivaks. Kaks tundi hiljem läheb koosolek märkamatult üle järgmiseks sessiooniks. Ülistus ja eestpalve ei lakka, aga muusikud, lauljad, palvejuhid ja rõhuasetused palves muutuvad.

23-aastane Aaron Walsh tuli 1998. aastal Uus-Meremaalt, et osaleda ühes jüngerluse programmis ja seejärel sai temast IHOPi rajaja-praktikant. Ta tahab veeta viis aastat Kansas City IHOPis ja pöörduda siis 25-50 täisajaga eestpalvemisjonäriga Uus-Meremaale tagasi, et asutada seal IHOP. “Sa saad aru, et see on viis, kuidas Jumal tahab, et Teda igavesti ülistataks,” ütleb ta. Täisajaga töötegijad nagu Walsh töötavad 50 tundi nädalas, veetes 80 protsenti oma ajast palveruumis ja aidates ülejäänud ajal täita administratiivseid ülesandeid.

Dwayne ja Jennifer Roberts olid 10 aastat Youth With A Missioniga, enne kui tulid Metro Christian Fellowshipi õppekeskusesse. Seal omandasid nad nägemuse IHOPist. “Minu jaoks oli uudne see, et palvetamine võib olla tore asi,” rääkis Dwayne. “Nägin, et mu enda elus puudub vägi ja võidmine ja mõte IHOPist haaras mind. Küsisin Isandalt: “Kas ma tahan tõesti veeta oma elu palvetades?” Aja möödudes muutus see nauditavaks. “Nüüd usun ma kahtluseta, et see, mis ma teen palveruumis, saadab korda rohkem kui see, mis me tegime Euroopas misjonäridena,” ütleb ta. “Kui keegi oleks mulle kaks aastat tagasi öelnud, et ma palvetan ja ülistan Jumalat kogu päeva, oleks see mulle tundunud veider. Nüüd meeldib see mulle. Ma olen sellele pühendunud.”

Bickle ütleb, et inimesed võivad valida, kui kaua nad tahavad osaleda ja keegi ei avalda neile survet, et nad peaksid jääma. “Aga mina teen seda ka kahekümne aasta pärast,” ütleb ta. “Paljud teised samuti, aga paljud mitte. Ma räägin inimestele: “Tehke seda täna ja kui te mõtlete kuu aja pärast, aasta pärast või kümne aasta pärast ümber, siis mõelge ümber.” Kõige hullem, mis saab juhtuda, on see, et kellelgi on üheksakuuline palvekool.”

Kirg ülemaailmse palve järele

Bickle’i enda palveteekond algas 1979. aastal, kui ta oli noortepastor St. Louis’is. Isand ütles talle, et temast tuleb eluaegne eestpalvetaja ja ühe nädala jooksul tegi ta läbi muudatuse, kus mehest, kes ei teinud üldse eestpalveid, sai mees, kes palvetas viis tundi päevas. “Minu jaoks oli see nii reaalne. Ma ei ole selles kutsumises kunagi kahelnud ega sellest taganenud,” ütleb ta. Kui Bickle kolis 1982. aastal Kansas City’sse ja rajas Metro Christian Fellowship nimelise koguduse, ütles ta inimestele sageli: “Ma ei ole pastor. See on pühapäevahommikune piiblitund.” Sellest piiblitunnist sai varsti 3000-liikmeline kogudus. Bickle pidas ikka veel iga päev kuuetunnilisi palvekoosolekuid, tehes seda seitse aastat. Ja viimase 20 aasta jooksul on ta peaaegu iga päev, välja arvatud reisid ja puhkus, juhtinud kahe kuni nelja tunniseid palvekoosolekuid.

Korraldus IHOPi rajamiseks tuli 1983. aastal ühe ülelinnalise paastu ajal. Bickle ütleb, et Jumal andis talle kirjakoha Laulud 27:4 ja rääkis kuuldavalt ühele koguduse prohvetile, et Ta soovib ööpäevaringset palveteenistust Taaveti telgi vaimus. Isand ütles ka Bickle’ile, et ta ei alustaks enne, kui Ta talle sõna on andnud. Sõna tuli 1999. aasta jaanuaris, kui Isand hakkas rääkima prohvetite läbi ja korraldama olukordi nii, et see teenistus sai hoo sisse. IHOP sündis 1999. aasta mais – 20 aastat sellest kuust, kui Isand kutsus Bickle’i eestpalvetajaks. Metro Christian Fellowship anti üle Floyd McClungile, kes oli olnud Youth With A Missioni rahvusvaheliste operatsioonide direktor.

“Jumal rääkis mulle ühe prohveti läbi, et see kogudus on alati määratud olema palvelaboratoorium,” ütleb Bickle. “Inimvajaduste raskus nõudis seda, et sellest tuleks kogudus ja Isand lubas seda, kuid selle eesmärgiks oli sünnitada ülemaailmne palvekoosolek. Selle teostamisel oli ta edukas. Nüüd on sellest saamas tõeline kogudus.” IHOP ei ole otseselt ühendatud Metroga, vaid on teenistus, mis on seotud piirkonna umbes viiekümnest kogudusest koosneva võrgustikuga. Nende jaoks, kes on olnud kuid IHOPis, ei tähenda see teenistus pikki palve- ja ülistusperioode, vaid sisenemist sellesse, mida nad nimetavad ‘Jumala kauniduse sfääriks’ – Bickle’i poolt väljamõeldud väljend. See on selle teenistuse põhiolemus, ütlevad nad.

“IHOP on tegelikult uue Jumala paradigma väljendus, mida ma nimetan kauniduse sfääriks,” ütleb Bickle. “Meid paelub armunud Jumal ja kuna me oleme sellest lummatud, siis me pühendume sellele. Väljaspoolseisjat huvitab asja teoloogia ja mudel, aga seespoololijad on kadumas sellesse kauniduse sfääri, kui nad palvetavad Suure Misjonikäsu täitumise pärast. Minu eelduseks on see, et eestpalve ei saa olla eelkõige võitlus negatiivsete asjade vastu. Mõnedel inimestel on Suurest Misjonikäsust tulenev ülesanne, mille teostamiseks nad püüavad vabaneda kuradist. Neil on ainult üks palvekoosolek nädalas, sest sa ei saa sellist asja eriti kaua teha. Sa pead olema veendunud, et Jumal armastab sind, hoolimata sellest, et sul on valdkondi, millega sa maadled. Sa ei saa Jumalaga ühendust, kui sa arvad, et Ta on sinu peale vihane või kahtlustab sind. Sa valvad siis muudkui oma südant ja oled mures selle üle, kas sa oled parajasti sees või väljas. Kauniduse sfäär on IHOPi peidetud alus. Ilma selleta ööpäevaringne palve ei toimi,” lisab ta.

Bickle’i nägemus ülistuse ja eestpalve ühendamisest on juba inspireerinud juhte teistes linnades alustama enda IHOPe. Peter Doakley, muusik ja evangelist, rajas 1999. aasta augustis koos oma naise Lauriega San Diego esimese IHOPi, olles enne aidanud Bickle’il alustada Kansas City IHOPi. Nüüd on neil umbes 45 muusikut ja viis kogudust, mis sellesse töösse on haaratud, peavad palvekoosolekuid 35 tundi nädalas, kavatsedes muuta see ööpäevaringseks. “Kandlel ja kausil on võidmine,” ütleb Doakley. “Jumal on andnud meile mudeli. Ta teeb oma rahva palvekojas rõõmsaks. Inimesed tulevad, kellel ei ole kunagi olnud soovi palvetada ja mõned neist kaugelt.”

Norm Frederick, Dallase Shady Grove koguduse pastor, aitas oma kogudusel rajada nende Kõigi Rahvaste Palvekoda, olles käinud ühel Bickle’i konverentsil. Nad alustasid 1999. aasta 31. detsembri südaöösel ja nüüd osaleb selles kuus kogudust. Palve toimub õhtuti ja hommikuti, aga Frederick ütleb, et nad ei puhka enne, kuni palve on muutunud ööpäevaringseks. “Me oleme lapseeas, püüdes piirkonna pastoritele visiooni edasi anda,” ütleb Frederick. “Me eemaldume probleemikesksest eestpalvest ja keskendume seeasemel sellele, kui auline on Jumala Tall. See on selles asjas põhiline. Palvekoosolekud võivad muutuda üsna kuivaks ja elutuks. Selles mudelis püüad sa taas suunata oma tähelepanu sellele, kes Ta on ja palved tulevad palju kergemini.” Frederick usub, et IHOP on Jumala valitud vahend, toomaks ühtsust Dallas-Fort Worth piirkonna kogudustesse. “Me oleme valmis tõeliseks läbimurdeks,” ütleb ta.

Ja see on täpselt see, mida Mike Bickle usub – ülemaailmne Jumala läbimurdev liikumine, mis ei muuda mitte ainult linnu, vaid terveid rahvaid. “Me tahame näha ühte sellist palvekoda igas maailma linnas, mis toimiks ööpäevaringselt,” ütleb ta. “Ma usun kogu südamest, et see sünnib.”


Ajakirjast Charisma tõlkinud Hubert Jakobs




 Lisa kommentaar | Loe kommentaare (2)

Sinu nimi *
Sinu e-mail
Kommentaar *

Mitu ä tähte on sõnas jäääär? * See rumal küsimus hoiab robotid sellest foorumist eemal. Palun kirjuta oma vastus siia:


  Tutvu reeglitega





Soovita sõbraleSoovita sõbrale

Prindi artikel Prindi artikkel

Loe kommentaare (2)


Charismata Ministries
COPYRIGHT 2006 ©
Informatsiooni sellel leheküljel tohib kasutada ainult isiklikuks tarbeks.
Kõik muu kasutus/paljundamine võib toimuda ainult "Usumaailma" kirjalikul loal.