Noored missiooniga Venemaa (Youth With A Mission Russia - YWAM) on pühendunud sellele, et jõuda 140 miljoni inimeseni Venemaal, kuulutades neile Jeesuse Kristuse elumuutvat sõnumit. Jeesus andis oma jüngritele suure misjonikäsu: “Minge tehke jüngriteks jõik rahvad.” See käsk on Noored missiooniga organisatsioonile teejuhiks. Venemaal on neil ees suur tööpõld.

Grupp energilisi noori inimesi, kes suhtuvad Jumala asjadesse väga tõsiselt, jõudis otsaga Permi. Mis juhtub aga selliste noortega? Jumal ilmub kohale ning hakkab muutma elusid. Kolm kuud käis Permi Jüngrite Treeningkoolis (Perm Discipleship Training School (DTS)) töö, mis lõppes reisiga Siberisse, Mongooliasse ja Hiinasse. Jumal kinnitas end ikka ja jälle ning nii õpilased kui õpetajad tulid välja erinevatest rasketest olukordadest. Jumala imed saatsid neid igal sammul.

Galja Koval räägib Mongoolia reisist:
Kui me jõudsime koju ja vaatasime kõigele sellele, mida Jumal selle reisi ajal tegi, siis ma lihtsalt ei saa sellest vaikida! Mongoolia— see on maa, mis paikneb mägede, kõrbede ja sadade tuhandete ebajumalate keskel. Inimesed otsivad Jumalat ja tahavad Teda leida. Aga nad kummardavad ebajumalaid, asju, mida nad ise on loonud, lootuses et need inimesi kaitsevad, saadavad vihma ja annavad head lõikust, lapsi, jõukust ja tervist.

Ma ei arvanud kunagi, et sellised asjad eksisteerivad tänasel päeval ja ajastul. Seal on kõrgetes paikades kohad, kus inimesed kummardavad oma jumalaid ja kuhu nad iga päev lähevad, et palvetada ning mingit jumalat teenida. Seda nähes me tajusime elava Jumala armukadedust ja meis tekkis tahtmine kõik need ebajumalad ära hävitada. Kuid me saime aru, et see ei muuda midagi. Inimeste mõtlemine peab muutuma. Inimesed lihtsalt ehitaksid uued altarid ja läheksid sinna uuesti. Iga kord, kui meil õnnestus neisse paganlike altarite paikadesse minna, siis me ülistasime elavat Jumalat, kuulutades seal Tema nime.

Me usume, et palve ja ülistus suudab väga palju korda saata. Tuleb aeg, mil need inimesed pöörduvad oma ebajumalatest ning tulevad elava Jumala juurde. Me käisime seal ka õhtuti. Jõudsime kohale kell 10 õhtul ning kohtusime tüdrukutega, kes oma keha müüsid. Me ostsime neile kohvi ja rääkisime Jumalast, Temast, kes armastab neid tingimusteta. Ükskõik mida nad ka korda pole saatnud, Tema armastab neid ning soovib neid aidata. Jumal armastab neid nii palju, hoolimata nende patust, mis neid hävitab. Ta tahab olla ka nende parim sõber. Kui ma jagasin seda tõde nende tüdrukutega tõlgi abiga, siis nad hakkasid nutma. Meie vestluse lõpuks nad parandasid meelt ning võtsid Jeesuse oma elu Isandaks.

Samal õhtul tuli üks tüdruk meie juurde ning kirjutas midagi paberitükile, kuna ta oli tumm ja ei saanud rääkida. Ta palus, et me tema eest palvetaksime. Me hakkasime palvetama. Pärast meie palve lõppu tegi Jumal ime. Tüdruk hakkas rääkima. Ausalt öeldes olime natuke šokis, sest väga tihti pole ma imesid näinud. Aga Jumal on kõikväeline. Tema jaoks pole midagi võimatut. Me täname Jumalat, et Ta sai meid kasutada oma nime auks!

Oli üks väike tüdruk, kes elas prügimäel. Ta sõi seda, mida sealt leidis. Kui me tõime talle värsket leiba, kõpsiseid ja vett, siis ta oli üliõnnelik. Selliseid inimesi on sadu ja sadu, kes niimoodi elavad. Nad ehitavad kättejuhtuvast prügist väikseid hütte ja siis elavad nendes. Kohutav oli seda vaadata, kuidas väiksed lapsed mängisid seal nõelte, katkiste pudelite ja prahiga. Kui me sinna läksime, siis me saime aru, et see oli ebatavaline, et n-ö normaalsed inimesed seal käivad. Teised inimesed seal tavaliselt ei käi. Kuid meie teadisme, et Jeesuse süda on nende inimeste juures ja Tema läks koos meiega.

Kolm päeva külastasime üht küla. Oli kuum päev ja telgis istuda oli väga suur piin. Paar tundi enne lahkumist me kohtusime ühe naisega. Kui me telki sisenesime, siis me panime tähele, et seal on palju ebajumalakujusid, mille ette oli laotatud anumaga vett, komme ja muud söödavat. Me küsisime talt, et millesse ta usub. Ta hakkas sellest meile rääkima ning puhkes nutma. Ta ütles, et vihma pole tulnud, rohi ei kasva ja tema loomad surevad. Ta oli juba palju lambaid kaotanud ning ülejäänuid polnud millegagi sööta. Üks õpilastest vastas: “ Nüüd me palvetame oma Jumala poole ning palume Tal vihma saata. Ja kui Tema vihma annab, siis täna Teda, kuna mitte keegi muu ei saa vihma anda, ainult Tema!” see õpilane rääkis naisele elavast Jumalast. Naine nõustus meiega palves. Kui me olime palvetamise lõpetanud, läksime autosse ja lahkusime sellest paigast. Kui me sõitsime, siis vaatasime üles taevasse. Seal polnud ühtegi pilve. Ma küsisin: “Jumal, mis nüüd saab?” Ja siis meenus mulle Eelija lugu. “Jumal, ära lase kellelgi oma au endale võtta!” palvetasime üheskoos.

Kujutage ette, ei läinud tundigi mööda kui taevas kattus kõuepilvedega ja hakkas sadama!! Meie südamed täitusid rõõmuga ming meie silmis olid pisarad, kuna meie Jumal on kõikväeline ja ustav.

Mongoolias andis Jumal meile võimaluse kuulutada ka yänavatel. Paljud parandasid meelt ja võtsin Kristuse oma Päästjaks. Mõned hakkasid ka külastama kohalikke kogudusi. Meie meeskond on tänulik Jumalale kõige selle eest, mida Ta tegi Mongoolias noortegrupi kaudu. Meie iseenesest ei saa midagi teha, kuid Jumal kasutas noori, just sellistena nagu nad olid, ebatäiuslikud … kuid alistunud astjad.