Rolland Baker kirjutab:

Natuke üle nelja aasta tagasi lendasime Nairoobisse juhtide konverentsile oma väikese lennukiga koos Heidi ja Surpresa Sitholega, kes on Mosambiigi teenistuse juht. Teel tagasi peatusime ühes kauges Mosambiigi põhjaprovintsis Cabo Delgado Pembas ja üritasime esimest korda teenida inimesi, keda peeti kättesaamatuteks.

Sõitsime bussiga lennujaama lähedal olevasse linna, peatusime ja leidsime lähedal seismas umbes 14 noorest mehest koosneva kamba. Otsekohe sealsamas hakkas Heidi neile portugali keeles tunnistama ja juba mõne minuti pärast said kõik neliteist päästetud ja vajasid pastorit.

Oma järgmisel reisil sinna ostsime mäe peale keset hütimerd väikese maatüki ja ehitasime sinna Pemba stiilis – pilliroost ja kividest - kogudusehoone. See täitus peamiselt lastega, kuid pastoriks sai äärmiselt tuline, Vaimuga täidetud noor pastor José, üks meie võtmeisikuid Pembas.

Eelmisel nädalal pastor José tunnistaski meie iga-aastasel meeskonna kokkutulekul, et nüüdseks on Cabo Delgado provintsis 700 kogudust ja sellist numbrit poleks me oma esimesel reisil sinna ettegi kujutanud!

Meie neli aastat Pembas on olnud metsikud, pingelised, täidetud deemonlike rünnakutega, vägivalla, ähvarduste, valitsuse vastuseisu, heidutamiste, varguste, kaotuste, pettumuste, läbikukkumiste, meeskonna voolavuse ja pideva ja lakkamatu vaesuse ja haigustega kõikjal meie ümber. Peaaegu alati tundus, et meie võimed ja ressursid ei vasta nendele väljakutsetele, millega pidime päevast päeva silmitsi seisma. Selle tulemuseks oli selline kaose ja stressi tase, mis sõna otseses mõttes ähvardas meie elusid ja tervist. Intensiivne nõidumine ja puudulik kokkupuude meile nii tuttava õige-vale-mõõdupuuga tegi töö selles maailma ühes hüljatumas paigas veelgi võimatumaks.

Mäletame Heidiga mitmeid kordi, kus me ei teadnud enam, kuidas jätkata, küsides endamisi: "Kas meil ikka on piisavalt head ja püsivat vilja selles töös, mis oleks väärt kogu seda ohvrit."

Meilt on tihti küsitud, mis on peamine võti meie teenistuses ja kasvus. Kuid me ei mõtle võtmete ja saladuste terminites, me teame vaid lihtsaid evangeeliumitõdesid. Oleme õppinud kogemuse läbi, et ei ole mingit muud teed - olles niigi surutud omaenese limiidi ääreni -, kui vaid anda iseennast igal hetkel ohvriks Temale, teadmata midagi muud kui vaid Jeesust ja Teda kui ristilöödut. Me peame surema, et elada. On parem anda kui saada ja parem on armastada kui armastatud olla. Me ei saa kaotada, sest meil on täiuslik Päästja, kes on võimeline lõpetama seda, mis Ta meis on alustanud, kui meie ainult ei anna alla ega heida ära oma usku.

Aastaid tagasi ei suutnud me mõelda, et võime selles samastuda Paulusega, kuid nüüd me mõistame rohkem, mis ta mõtles selle all, kui ta ütles: „Me ei taha ju, vennad, et teile jääks teadmata, kuidas meid Aasias ahistati: meid koormati üliväga üle meie jõu, nii et me koguni kahtlesime oma ellujäämises.Jah, meil oli meie endi arvates surmakäsk juba käes, et me ei loodaks endi, vaid Jumala peale, kes surnud üles äratab.“ 2 Kor 1: 8-9

Me oleme täiesti teadlikud sellest, et oleme vaid savianumad, väga õrnad ja piiratud, võimelised andma välja vaid teatud määral, väga vähese arusaamise ja tugevusega. Kuid oleme samas saanud väga julgustatud asjade sellisest seisust, sest Jumala vägi ja au saab ilmsiks meie nõtruses: „See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist. Meid ahistatakse igati, kuid me ei ole kitsikuses; me oleme nõutud, kuid mitte meeleheitel; meid kiusatakse taga, kuid me pole hüljatud; meid rõhutakse maha, kuid me ei hukku; me kanname alati oma ihus Jeesuse surma, et ka Jeesuse elu avalduks meie ihus. Sest meid, kes me elame, antakse alatasa surma Jeesuse pärast, et ka Jeesuse elu avalduks meie surelikus ihus.“ 2 Kor 4:7-11

Alustasime hiljuti Pembas järjekordset 3-kuulist piiblikoolisessiooni uute pastoritega, kellest enamik on tulnud kuskilt džunglist. Paljud neist ei tea peaaegu mitte midagi kristlikust õpetusest ja on mitmeski asjas üsna segaduses. Ometi on kolm neist juba äratanud üles surnuid ja andnud sellest ka klassis tunnistust! Hoolimata meie nõrkusest on Püha Vaim avamas inimeste südameid ja toomas sisse lõikust nii, nagu Ta seda iial varem pole teinud. Meie kogudused on ausambaks Jumala armule.

Meilt on küsitud, et kuidas me suudame hoida neid kõiki koos toimimas, organiseerituna ja tundes end ühendatud perekonnana? Hoolimata pingutustest ei ole meil ühtegi piisavat inimlikku põhjendust sellele. Me oleme õppinud, et Ta on võimeline sulatama südameid ja hoidma inimesi ühendatuna vaimus omaenda väe läbi ja luua selline nälg Päästja järele, mis ületab kõik takistused. See on Tema ärkamine, Tema Kogudus, Tema au demonstratsioon ja Tema teeb meid kõlblikuks tegema Tema tööd.

Mis motiveerib meid edasi minema? Mis laeb meie Vaimu energiaga, kui otsa on saanud nii vastused kui ressursid? Kuidas ikkagi jääda kannatlikuks ja lootusrikkaks, kui väljavaade tundub nii troostitu? Kust tuleb vägi, et elada, teenida ja anda? Need küsimused on olulised, sest misjonärid väsivad, kaotavad julguse ja jäävad alla. Ka tavalsied kristlased kaotavad aeg-ajalt motivatsiooni, ükskõik kui palju nad ka poleks juba saavutatud. Suure vastutusega juhid kaotavad oma rahu ja rõõmu. Teenistused muutuvad rohkem ärideks ja jutlustajad müügimeesteks. Kuid mis paneb kuningriigi toimima? Mis on see kütus, mis meid ilma pingutuseta sütitab? Mis on tõeline? Iga päev leiame rohkem vastuseid nendele kõige põhilisematele küsimustele ja igal päeval me õpime, et see, mis motiveeris meid eile, ei motiveeri meid enam täna. Me läheme kõrgemale ja pressime selle poole, mis on ees ootamas. Me jätkuvalt õpime seda, millest Jeesus on huvitatud ja kaotame huvi selle vastu, mida me tavatsesime taotleda. Ja oleme õppinud, et kui Jeesus pole huvitatud sellest, mida me taotleme, muutub minek raskemaks kui me kanda suudame.

Kuid on olemas salajane paik, peidupaik, püha paik, mis ületab meie unistused. Seda ei leita milleski välises ja ebaisikulises. Seda ei leidu tegudes, ohvrites ega pühendumises. Seda ei leita eesmärkides, projektides, toodangus ja progressis. Seda ei ole finantsides ja kasvus. Sellest võib mööda vaadata isegi jutlustades, õpetades, treenides ja jüngreid ette valmistades. Selle võib evangeeliumi kuulutades ja haigete eest palvetades sootuks unustada. Kõige suuremad ja väelisemad annid ei pruugi seda sisaldada. Isegi vaeste teenimine võib muutuda ebaisikuliseks pingutuseks, milles puudub kõige suurem ja kõige intensiivsemalt motiveeriv Jumala looming, Tema auhiilguse ülim väljendus: osadussuhe! Armastus on osadussuhte and, mitte ainult eneseohverdus. See salajane paik ei ole leitav üksnes palvekambris või näoli maas või võideldes õiguse eest või tohutus palve- ja paastupingutuses. Isegi kõige hämmastavamad imed võivad jätta meid üksinda ja ilma osadussuhteta. Meie motivatsioon võib otsa saada ka töötades kõige üllamate, õilsamate ja väärtuslikemate ideedega, muutes ühiskonna erinevaid tasandeid. Me võime teenida, kuni me nõrkeme ja ikkagi minna koju, heita pikali ja olla ilma osadussuhteta, milleks tegelikult meie südamed loodud on.

Kuid teisest küljest kõik need asjad on toredad, aga siis, kui sellega koos toimib osadussuhe. See on kõik, millest Jeesus hoolib, see motiveerib Teda. Ta võib teha veelgi rohkem hämmastavaid imesid ja vapustada maailma oma väega, kuid Ta on huvitatud vaid osadussuhtest. Kogu loodu, kogu selle füüsilise maailma hiilgus ja kõik Tema teod on määratud teenima vaid üht: osadussuhet. Ärkamisel ei ole mingit sisu ilma selleta. Uuendamised ja ilmingud on mõttetud sellest lahus. Imed leiavad oma tähenduse ainult selles. Rõõm on pinnapealne ja alusetu, kui see pole osadusest tõusnud. Ilma osadussuhteta oleme elavad surnud. Tõelises osadussuhtes ei ole survet. Kui see muutub tööks, on see lõppenud ja läinud. Selle säilitamiseks ei saa rakendada jõupingutusi. Selle eesmärk ei ole võitlus, vaid elutuli. See toob endaga kirjeldamatu rahu ja uhub ära kõik pinge. See on elu eesmärk, eksistentsi olemus, taeva atmosfäär. See motiveeribki kangelaslikult minema kõrgustesse, tuues välja meist parima. Osadussuhtes me teame, et oleme elus, kohale jõudnud, rahul. Kui me pöördume ära osadussuhtest, et taotleda midagi muud, siis me kaotame. Meil ei ole ilma selleta jõudu, et anda ja armastada. See on pelgupaik, kalju, elava vee jõgi, edasiminekuks täiuslik motivatsiooniallikas.

Jeesus ise varustab meid osadussuhtega, olles meie täiuslik Päästja. Sellepärast Ta meie eest suri ja sellepärast tõusis ka üles. Ta ei ole meile andnud mitte ainult oma Sõna, oma tõotusi ja ande, vaid Ta ka täidab heldelt meie elud osadussuhtega, et vastata sellele igatsusele, mis Ta on pannud meie südametesse. Ei mingi süü ega hukkamõist saa takistada meid vabalt ammutamast sellest osadussuhtest, mida me soovime Temaga. Mitte miski meie minevikust ei saa meid blokeerida. Ka mitte teiste suhtumine ei saa meid eemal hoida maitsmast ja nägemast, et Ta on hea. Ja sellest elupuust (kes ongi meie Päästja) me kasvame välja enamasse ja enamasse osadussuhtesse nendega, kes on meie ümber. Tema võtab ära meie üksinduse. Temas lõppevad meie otsingud ja saab leitud meie eesmärk.

Nii ka selles ärkamises siin Aafrikas on meie väärtused puhastatud surve-, vastuseisu- ja pettumustetules. Tuhanded kogudused ja tunnistused üleloomulikust väest ei hoia meie motivatsioone kõrgel. Tohututest toiduabi projektidest ei piisa meile. Meil peab olema kõrgem eesmärk kui inimhulgad ja jüngritest järgijad. Haridus ja areng ei hoia meie südameid elusana. Ülemaailmse toetuse mobiliseerimine pole ikkagi veel see. Akadeemilisel missioloogial puudub see energia, mida Aafrika vajab. Ei, meie südamed peavad olema täiuslikus osadussuhtes, täiuslikus ühenduses Pühas Vaimus meie ja Päästja vahel.

Me pole loodud hetkegi üksi olema. Kogu meie motiiv on elada ja teha kõike koos oma Jumalaga, nautida alati Tema seltskonda. Meie vägi elamiseks tuleb täielikult rahuldavast osadussuhtest Temaga, ja seal püsimiseks tuleb püsida omaenda isiklikus ärkamises, mida ei saa mitte miski häirida. Ainult siis, kui see osadussuhe on kuldne, hõõguv ja piisavalt puhas, on meil vägi rõõmustada kõige selle üle, mida Jumal nii rikkalikult on andnud meile nautida.

Seepärast Temas ei aja me taga ärkamist, vaid ärkamine ajab taga meid! Koguduse kasv ja imed ajavad meid taga. Tema ligiolu ajab meid taga. Tema ise järgib meid, reageerib meile, rõõmustades sellest, et saab meid õnnelikuks teha, sest meie teeme Teda õnnelikuks. Me hoolime sellest, kuidas Ta end tunneb. Me rahuldame Tema igatsuse. Püsida Tema ligi ei ole pingutus, vaid kergendus, hingamine, uks vabadusse. Kunagi ei ole ime omaette eesmärk, vaid kui me oleme osadussuhtes Temaga, siis see on Talle rõõmuks, kui Ta saab neid meie jaoks teha. Tegelikult ei saagi me elada ilma imedeta, kõige põhilisem kristlikus elus on see, kui me mõistame, et kõik on ime, sest "Temas me elame ja liigume ja oleme" Apt 17:28.

Meie kogudustes Kongos saavad inimesed terveks pidalitõvest ja AIDSist. Meie misjonärid Sudaanis, elades kõige ohtlikumas ümbruses, on võetud nägemustes üles taevasse. Meie Lõuna-Aafrika piiblikooli õpilased on näinud tervenduslaineid sööstmas läbi haiglate. Surnuid äratatakse jätkuvalt üles, pimedad ja kurdid saavad nägijateks ja kuuljateks ja selle tulemusena terved külad tulevad korraga Jeesuse juurde. Vaesed ja hüljatud saavad kõhud täis ja endale perekonna.

Ja ikkagi me pressime edasi parimasse, mis on Temas, usus lõpuni, nagu alati! Aafrikas on ikkagi tohutult palju kannatust ja valu, kuid me saame sellega tegelda vaid siis, kui meie motivatsioon on kindel ja kinnitatud murdumatu sidemega meie ja meie Jumala ja Päästja külge.

Me armastame ja täname kõiki, kes on meiega ühinenud ja meid toetanud. Olgu Tema rikkalik rõõm Teiega, üle kõige metsikumate unistuste, kui te haarate ja mõistate iga päev järjest enam Tema armastust Teie vastu. Jätkuvalt sööge ja jooge Tema südamest, kuni Tema tahe sünnib nii taevas kui ka maa peal.

Palju, palju armastust Temas,

Rolland Baker

************

Heidi Baker kirjutab:

Rõõmukarikas on välja valatud Tema Makua pruudi üle. Jeesus on oma armus lubanud mul juua mitte ainult kannatustekarikast, vaid ka rohkelt Tema rõõmukarikast. Pärast igapäevast väljakutset toita 50 000 inimest päevas, üleujutust, pommitamisi ja tohutuid orkaane, andis Jeesus mulle juunikuu, mis oli täis Tema au kirjeldamatu rõõmu.

Ma tahan anda au Kuningas Jeesusele, sest Ta on kättesaamatu, pimedas paigas asuva Makua suguharu peale lasknud kiirgavalt särada oma voolaval aul. Nähes küla küla järel jooksmas Kuningas Jeesuse juurde, paneb see mind Temasse järjest enam armuma. Ma armastan oma elu, aga ma armastan Teda rohkem kui elu!!! Milline eesõigus on olla elus, kui lõikus on nii küps ja lõikuse Isand saadab välja töötegijaid. Me peame tõstma oma silmad ja nägema, et lõikus on tõesti valmis (Joh 4).

Meie misjonikoolis on 170 rahvusvahelist õpilast, kes elavad armastades Mosambiigi pastorite keskel. Ma usun, et Jeesusel on pruut, kes pole mitte üksnes puhas ja plekitu, vaid ka selline, kellel pole kindlat nahavärvi, kes on eatu ja keda ei piira sugu, rass ja kultuuritaust. Me üritame kujundada seda pruuti siin ühiskonnas – rõõmukülas - siin mu kodus Pembas.

Neli aastat tagasi, kui Jumal saatis mind põhjapoolsesse pimedusse Cabo Delgados ja ma pidin jätma maha oma armastatud lapsed lõunas, oli meil seal vaid mõned pöördunud. Nüüd on olemas üle 700 koguduse! Ma tean, et Jumal annab mulle pärandiks Makua pruudi!

Hiljuti sõitsime sõprade ja oma ilusaid Mosambiigi lapsi täis džiibiga džungliküladesse. Kui Joanne ülistas, siis Rebekah – jutlustaja meie koolist - hakkas nägema vaimusfääri. Talle tundus, et taevas murdus lahti ja inglid voolasid sellesse paika nagu tornaadosammas ja au täitis kogu küla. Joanne ülistas ja mina jutlustasin. Rebekah nägi, et mida iganes me sel momendil palume Jeesuse nimel, see meile antakse. Nii ma küsisingi Makua suguharu! Ma palusin, et kurdid võiks kuulda. Siis läksin ja kallistasin kolme kurttumma ja armuline Jeesus avas nende kõrvad. Tõesti, Jumal avab mosambiiklaste kõrvu, et nad kuuleksid head sõnumit! Olgu meilgi kõrvad, et kuulda kõike, mis Tal meile öelda on. Kogu see küla pöördus Jeesuse poole ja ülistas meiega koos Makua keeles Jeesust. Minu peamine kutsumine üle kõige muu on olla ülistaja Tema ees. Seal pimedas ja porises paigas ülistasid uued vennad ja õed Jeesust. Uuestisündinud Makua kiitushääled täitsid väikese savionnidest koosneva küla oma helidega.

Rõõm ei lõppe kunagi. Eelmisel nädalal sõitsid sinna minu sõbrad, pastorid Che ja Sue Ahn koos oma meeskonnaga Koreast, samuti vennad ja õed Ameerikast ja Mosambiigist – noored ja vanad. Kurt noormees toodi koosolekule, sest inimesed olid rääkinud tema perele, et kui nad ta tooksid, saaks ta terveks. Ja ta sai terveks!!! Deemonid aeti välja neist, kes olid oma elud üle andnud pimeduse vägedele. Külarahvas tegi ettepaneku ehitada mulle isiklik savionn, et ma võiksin jääda koos nendega sinna. Kuigi ma alati võtan oma telgi kaasa, palusid nad mul elada oma hüttides. Nii et seal ma siis magasin koos uue pastori naise ja lastega ning koos kanadega – ja et veelgi põnevam oleks, ühinesid ka rotid meiega!

Ma tean, et Jumal on kutsunud mind olema emaks Makuas, ja samuti sellele uuele misjoniliikumisele. Me oleme kõik kutsutud peatuma ja armastama seda, kes on meie ees, kuni kogu maailm tunneb ja teab Tema armastust. Las Tema paljundab meie mahapandud väikseid elusid, et terve armee võiks sellest tõusta. 2007. a seitsmendal kuul, kui me läheme Sharaga Jeruusalemma, palvetan ma kõikide Jumala tõotuste täidemineku ja täiusesse tulemise pärast. Ma tahan näha, kuidas terve sugupõlv annab ära selle, mida nad endale hoida ei saa, selleks et saada seda, mida kaotada ei saa. Joo sinagi rohkelt Tema rõõmukarikast. Ja andkem Tallele õiglane tasu Tema kannatuste eest.

Armastusega,
Heidi Baker