Ülestõusmispühade ajal tähistavad maailma 2,1 miljardit kristlast ajaloo kõige tähtsamat sündmust, Jeesuse ülestõusmist surnuist.

Kas see on ainult usu küsimus või ajalooline fakt?
Kas Jeesuse ihuliku ülestõusmise ajaloolisus on üldse tähtis? Äkki piisab ainult isiklikust usust ja kogemusest?
Kui nii, siis võiks sama hästi uskuda ka Punamütsikest või Kalevipoega. Ajalugu ja õpetust ei saa teineteisest lahutada.

Ajalugu peab kinnitama õpetust ja õpetus peab baseeruma ajaloolisel tõel. Kristlus on rajatud ajaloolistele faktidele, mitte müütidele ja legendidele. Ilma Jeesuse ihuliku ülestõusmiseta poleks lunastust, kristlust ega kogudust.

Jeesuse ihulik ülestõusmine on tunnistus sellest, et Ta on tõesti Jumala Poeg ning et see, mida Ta oma maapealse elu ajal õpetas, on tõde.

Apostlid kuulutasid nelipühipäeval Jeesuse ihulikku ülestõusmist kui ajaloolist tõsiasja samas linnas, kus Jeesus oli 53 päeva varem hukatud. Mis muutis arad ja pettunud jüngrid kartmatuteks evangelistideks?

See, et nad olid kohtunud ülestõusnud Jeesusega. Selleks et tõestada Jeesuse ihuliku ülestõusmise tegelikkust, on esmalt tarvis veenduda selles, et Ta suri. Näiteks Koraan eitab seda.

1. Jeesus suri

Rooma impeeriumis hukati kodanikke reeglina pea maharaiumisega. Mittekodanikke võis risti lüüa. Näiteks Paulusel kui Rooma kodanikul raiuti pea maha, Peetrus kui mittekodanik löödi risti.

Enne ristilöömist piitsutati hukkamisele määratuid piitsaga, mida nimetati „üheksa sabaga kassiks“. Selle piitsa sisse oli põimitud metalli või kivitükke. Seda kasutades rebis piits inimese ihult lahti nahka, liha ja kõõluseid.

Hobustki polnud lubatud sellise piitsaga lüüa.
Juutidel oli reegel, et üle 40 hoobi ei tohi inimesele anda (tavalise piitsaga). Jeesust aga piitsutasid roomlased, kellel mingit sellist piirangut polnud.
Mõni inimene piitsutati surnuks, nii et ristilöömiseni ei jõutudki.

Jeesust peksti ja piinati nii jõhkralt, et Jesaja kuulutab ette, et kannatav Messias polnud inimlaste sarnanegi.
Pärast selliseid piinasid löödi inimese kätest ja jalgadest läbi jämedad naelad. Need löödi läbi randmetest või seoti käed köiega kinni ja löödi läbi peopesadest. Ristilöömine oli üks kõige võikamaid hukkamisviise (Cicero), mille olid omal ajal võtnud kasutusele assüürlased.

Inimene piinles ristil keskmiselt poolteist päeva. Teadaolev „rekord“ on üheksa päeva. Seda kõike põletava päikese käes, näljas ja janus.

Ristil rippudes ei saanud inimene vabalt hingata.
Selleks pidi ta ennast läbi naelutatud jalgadega üles upitama. Kui ta seda enam ei jaksanud, siis ta lämbus.
Sellepärast löödi ka Jeesuse kõrval olnud röövlite jalaluud pooleks, et nad ei saaks enam ennast hingamiseks üles upitada ja lämbuksid surnuks.

Jeesus oli selleks ajaks juba surnud, kuid et veenduda selles, torkas sõdur Talle odaga külje sisse. Johannes ütleb, et sealt tuli välja verd ja vett. See tähendab, et oda läbistas südame ümber oleva kotikese, pericardiumi, ja tungis südamesse. Jeesus oli surnud. Hukkamist teostasid asjatundjad ning tunnistasid Ta surnuks.

Ristilöömist ei elatud üle.

Isegi 1. sajandi mittekristlikud ajaloolised allikad (Josephus, Tacitus, Babüloonia Süneedrium) kinnitavad seda, et Jeesus suri.

2. Jeesuse haud oli tühi

Harilikult ei lubatud ristilööduid matta, vaid surnukehad visati prügimäele koertele ja raisakullidele söögiks. Vahel tehti ka erandeid. Joosep Arimaatiast lasi Jeesuse surnukeha panna enda hauakoopasse.

Hauakoopa avause ette veeretati kivi, mis võis olla kuni 1,5 tonni raske. Kolmandal päeval oli kivi hauakoopa avause eest ära veeretatud ja haud tühi.

Tühi haud iseenesest aga ei tõesta Jeesuse ülestõusmist rohkem kui laiba kadumine surnukuurist tänapäeval tõestaks kellegi surnust ülestõusmist.

3. Ülestõusmisjärgsed ilmumised

Keegi ei näinud seda hetke, kui Jeesus üles tõusis.
Esimene inimene, kellele Jeesus ilmus, oli naine, Maarja Magdaleena.

Kui ülestõusmise jutt oleks olnud Jeesuse jüngrite väljamõeldis, siis poleks nad kindlasti selle esimeseks tunnistajaks valinud naist, sest naiste tunnistust ei peetud tol ajal isegi kohtus arvestatavaks.

Jeesus ilmus 40 päeva jooksul enam kui 500-le inimesele.
Tühi haud üksi ei veennud kõhklevaid jüngreid, ega pea ka meid veenma. Jüngrid nägid ülestõusnud Jeesust, rääkisid Temaga, sõid koos Temaga jne.

Skeptikud väidavad, et õpetuse Jeesuse ülestõusmisest mõtlesid jüngrid ise välja, et oma nurjunud Messia-ootusi õigustada. See eeldaks kas teadlikku pettust või kollektiivset mälukaotust.

Paulus ütles umbes 25 aastat pärast ülestõusmist korintlastele, et suur osa neist 500-st, kellele Jeesus pärast ülestõusmist ilmus, elavad veel praegugi. Kui te ei usu, siis minge küsige nendelt ise! Tunnistajad on elus ja terved!

Kas neil oli midagi võita sellega, et nad seda uskusid ja kuulutasid?

4. Jüngrite muudetud elu

Mis võis muuta peitu pugenud, pettunud ja arad jüngrid julgeteks evangelistideks, kes kuulutasid Jeesuse ülestõusmist samas linnas, kus Ta oli vähem kui kaks kuud tagasi hukatud? Nad kuulutasid seda isegi Suurkohtu ees, mis oli Jeesuse surma mõistnud.

Kas nad ise mõtlesid selle välja? Kui, siis miks?

Skeptikutel on mõistagi selle kõige kohta hulk vastuteooriaid:

„Jeesuse surnukeha varastati ära“

See on vanim vastuteooria Jeesuse ülestõusmisele, mille mõtlesid välja Jeruusalemma ülempreestrid, et selgitada Jeesuse surnukeha kadumist.

Selle teooria kohaselt varastasid Jeesuse jüngrid ise Tema surnukeha ära ja hakkasid siis kuulutama, et Jeesus on surnuist üles tõusnud.

Kes tahaks kannatada ja hiljem surra teadliku vale eest?
Mida nad siis selle „väljamõeldisega“ saavutasid? Peetrus löödi risti, Andreas löödi risti, Jakoobus Alfeuse poeg löödi risti, Filippus löödi risti, Siimon löödi risti, Bartolomeus löödi risti, Taddeus lasti nooltega surnuks, Jakoobus Jeesuse vend visati kividega surnuks, Toomas tõmmati oda otsa, Jakoobus Sebedeuse poeg tapeti mõõgaga, Matteus tapeti mõõgaga.

Johannes suri ainsana loomulikku surma.

Jüngrid isegi ei uskunud ülestõusmist, nii et on alusetu väita, et nad ise selle loo välja mõtlesid, et inimesi teadlikult eksitada. See ei klapi ka jüngrite iseloomuga. Enne olid nad kartuses oma elu pärast ennast ära peitnud, aga hiljem olid valmis selle õpetuse eest surema. Pole just eriti veenev teooria. Pealegi on selles silmnähtav vastuolu.

Kui valvesõdurid väidetavalt magasid, siis ei saanud nad näha, et Jeesuse jüngrid just need olid, kes surnukeha hauast ära varastasid.

Proovi kohtus tunnistada, et sel ajal, kui sina magasid, tuli naabrimees ja varastas su mobiiltelefoni ära. Kui sa magasid, siis sa ei saanud ju näha, kes seda tegi. Jeesuse surnukeha varastamine polnud jüngrite, juutide ega ka roomlaste huvides. Jüngrid saanuks selle eest ainult tagakiusu ja viletsust, juudid ja roomlased ainult segadust ja rahvarahutusi.

„Jeesus minestas ristil ja teda peeti ekslikult surnuks“

Nagu juba öeldud, on Jeesuse surm kinnitatud fakt. Mõned skeptikud siiski väidavad, et Ta lihtsalt minestas ristil ja hiljem toibus jahedas hauas. Jüngrid nägid Jeesust ja hakkasid seetõttu kuulutama Tema ülestõusmist.

Odatorge südamesse välistab iseenesest minestamise võimaluse, aga see pole ainus argument. Oletame, et Jeesus oleks suutnud poolsurnuna surilinad enda ümbert ära kiskuda, 1,5 tonnise kivi seestpoolt haua eest ära veeretada ja siis jüngritele ilmuda. Kas sellist vaatepilti nähes oleksid nad hakanud ülestõusmist kuulutama? Ma arvan, et nad oleksid kiiremas korras arsti kutsunud, mitte hakanud kuulutama, et Jeesus on üles tõusnud.

„Jüngrid läksid vale haua juurde“

Selle teooria kohaselt läksid naised vale haua juurde, leidsid selle tühja olevat ning hakkasid kuulutama Jeesuse ülestõusmist. Kas siis Peetrus ja Johannes ei suutnud ka õiget hauda üles leida? Kas Joosep Arimaatiast unustas ära, kus see haud oli? Miks keegi siis õiget hauda üles ei leidnud?

Kui jüngrid hakkasid kuulutama Jeesuse ülestõusmist, siis oleks ju selle väga lihtsalt saanud ümber lükata. Keegi oleks võinud juhtida nende tähelepanu sellele, et õige haud on seal ja surnukeha endiselt selle sees. Kogu liikumine oleks lihtsalt ja lõplikult kokku varisenud.

„Ristil oli vale mees“

Selle teooria toetajad väidavad, et risti löödi Siimon Küreenest, kes aitas Jeesusel risti kanda. Jeesus ise hiilis salaja minema ja hiljem ilmus Ta oma jüngritele ning väitis, et on surnuist üles tõusnud.

Kas roomlased ei suutnud aru saada, et see, keda nad hakkavad risti lööma, ei olegi enne veriseks piitsutatud Jeesus, vaid hoopis keegi teine?

Kas Jeesuse ema, risti all, ei suutnud aru saada, et see polegi tema poeg?

Kas Johannes, kes oli samuti risti all, ei saanud aru, et see on hoopis Siimon Küreenest, mitte Jeesus, kellega ta 3,5 aastat koos oli käinud?

„Jüngrid nägid hallutsinatsiooni“

Selle teooria pooldajad väidavad, et kuna Jeesuse jüngrid tahtsid nii väga näha ülestõusnud Jeesust, siis nad nägidki. Ainult et hallutsinatsiooni!

Ülestõusnud Jeesus lasi oma jüngritel ennast katsuda, sõi koos nendega ja ilmus neile korduvalt enne taevasse minekut.

Kas see oli kollektiivne hallutsinatsioon, mida nägid enam kui 500 inimest? Masshallutsinatsioone pole ajaloos siiani veel täheldatud.

„Jüngritele ilmus tont“

Hallutsinatsioon on midagi ebareaalset, mis on olemas ainult inimese enda mõistuses. Tont on midagi reaalset. Vaimumaailma olend, kes väidetavalt ilmus jügritele. See on hämmastav, et inimesed on valmis uskuma kasvõi kummitusi ja tonte, et mitte tunnistada Jeesuse ülestõusmist.

Mõlemad teooriad oleks saanud väga lihtsalt ümber lükata.
Keegi oleks võinud inimestele Jeesuse haua ja surnukeha kätte näidata ja kogu selle hulluse lõpetada.

Mõned usuvad, et UFO-d viisid Jeesuse surnukeha ära, mõned seda, et lihasööja-bakter sõi kogu Jeesuse surnukeha hauas ära, nii et ainult surilinad järele jäid. Huumorirubriik ootab põnevusega uusi teooriaid!

Lõppkokkuvõtteks tuleb tõdeda, et ainus vettpidav õpetus on see, mida Uus Testament edastab. Jeesus on tõesti surnuist üles tõusnud!

Allan Kroll on Tallinna vangla kaplan