Möödunud kümnendil on endine Kenneth Copelandi teenistuse Lõuna-Aafrika haru direktor ja Ühendkuningriigis asuva kristlaste rahvusvahelise ning uskkondadevahelise kogukonna The Ark Community kaasrajaja Tony Palmer olnud suurel määral seotud katoliiklaste seas toimuva karismaatilise uuuendusega.

2003. aastal kutsus katoliku kirik Palmeri Euroopasse, et ta teeniks selle karismaatilise uuenduse raames mitte-roomakatoliku vaimulikuna katoliiklasi üle terve maailma. Selle kutse tagajärjel on Palmer reisinud paljudesse maadesse kõikjal maailmas ja osalenud arvukatel kokkusaamistel karismaatilise uuenduse juhtidega.

Ühe sellise missiooni ajal Argentinasse viis aastat tagasi kohtus Palmer Argentina kardinali Jorge Mario Bergoglioga, kes on nüüd paavst Franciscus I, ja neist said varsti lähedased sõbrad. “Me olime pöördunud ta poole, et paluda luba tuua uuendust tema piiskopkonda kuuluvatesse kirikutesse,” meenutas Palmer hiljuti seda esimest kohtumist. “Kardinal Bergoglio jagas meiega kohe oma südant ja väljendas tunnustust selle suhtes, mida me tegime ning võttis täielikult omaks meid ja Püha Vaimu tööd meis ja meie läbi – mitte ainult katoliiklastele, vaid kõikidele kristlikele uskkondadele.”

13. märtsil sai kardinal Bergogliost rohkem kui tuhande aasta jooksul esimene mitte-Euroopa päritolu paavst, kui ta valiti asendama lahkuvat paavsti Benedictus XVI, kes astus tagasi 28. veebruaril. 76-aastane Bergoglio, kes on nüüd endale võtnud alandliku katoliku munga püha Assisi Franciscuse järgi nime paavst Franciscus I, pühitseti 19. märtsil Vatikanis ametisse.

“Minu jaoks on üsna kummaline näha oma sõpra, vaimset isa ja palvekaaslast paavstina,” ütles Palmer möödunud nädalavahetusel, olles teenistuslikes ülesannetes Itaalias. “Meil on hea paavst, kes on ühtsuse ja Püha Vaimu uuenduse poolt. Ta usub, et kõik kristlased on üks!”

Nii nagu seda juhti, kelle järgi ta endale nime võttis, peetakse ka paavst Franciscust ennast alandlikuks ja teda kirjeldatakse kui “suure kaastundega” konservatiivi.
Kõnes, mille ta pidas oma kardinalidele kaks päeva pärast valimist, näitas paavst Franciscus märke oma alandlikkusest, kaastundest ja aukartusest Püha Vaimu ees, kui ta ütles neile: “Keegi ütles mulle: kardinalid on püha isa preestrid. See kogukond, see sõprus, see lähedus teeb meile kõigile head. Ja meie omavaheline sõprus ja avatus on aidanud meil olla kuulekad Püha Vaimu tegevusele. Tema, Parakleet, on iga algatuse ja usuilmingu ülim allikas. … Parakleet loob kõik kirikutevahelised erinevused, otsekui oleks Ta Paabeli apostel. Aga teiselt poolt on Tema see, kes loob nendest erinevustest ühtsuse, mitte võrdväärne olemises, vaid harmoonias. Parakleet, kes annab erinevaid vaimuande meile kõigile, ühendab meid selles kirikus, mis kummardab Isa, Poega ja Teda – Püha Vaimu.”

Kenneth Copelandi teenistus on The Ark Community algusaegadest peale olnud Palmeriga palve läbi tugevates partnerlussuhetes ja on toetanud ta misjonitööd. Palmer oli see, kes aitas Kenneth ja Gloria Copelandil teenida roomakatoliku kirikus Itaalias esimest korda 2006. aastal. Sellest ajast peale on nad sinna ikka teenima tagasi pöördunud.
Pidades silmas seda ajaloolist muutust, mis leiab aset katoliku kirikus, palusime, et Palmer jagaks oma arvamust uue paavsti valimise osas ja räägiks sellest, milline mõju on sellel tema arvates kogu Kristuse ihule. Järgnevalt veidike sellest, mis tal oli öelda.

Mis te arvate, kuidas mõjutab see valimine kogudust, usklike ihu?

PALMER: See mõjutab suurel määral seda, mis juba sünnib. Asjad hakkasid muutuma ajavahemikul 1962–1965, kui paavst Johannes XXIII avas teise Vatikani kirikukogu, kutsudes appi Püha Vaimu ja paludes Jumalalt “uut nelipühi”. Ta palus, et Jumal “teeks meie ajal taas oma imelisi asju”. Jumal vastas ja 1967. aastal kogunes väike rühm ustavaid katoliiklasi Pittsburghis Pennsylvania osariigis ja nad kutsusid oma nelipühilastest sõpru, et nad tuleksid ja paneksid neile käed peale, et nad (roomakatoliiklastena) saaksid Püha Vaimuga ristitud. Paavst Johannes Paulus II silme all kasvas see väike rühm liikumiseks ja levis üle Atlandi ookeani paljudesse teistesse maadesse. 46 aastaga on see katoliiklaste rühm kasvanud rohkem kui 180 miljoniks vaimuga täidetud uuestisündinud ustavaks katoliku kristlaseks. Paavst Benedictus XVI käis paavst Johannes Pauluse jälgedes ja toetas avalikult ning julgustas neid, kes osalesid katoliku kiriku karismaatilises uuenduses. Nüüd tahab paavst Franciscus, nagu tunnistab ta nimevalik, austada püha Assisi Franciscust, kes oli karismaatiline katoliiklane ja kes rajas pühendunud kristlaste ordu, kes olid otsustanud elada evangeeliumi järgi ja ei midagi muud. Paavst Franciscus pühendab ennast ja kirikut avalikult püha Franciscuse ja tema järgijate vaimsuse jäljendamisele, milleks on Jeesuse järgimine kogu südamest ja Jumala riigi rajamine, elades frantsisklaste moto järgi, mille poolest püha Franciscus on kuulsaks saanud: “Kuulutage evangeeliumi igal ajal ja kui vaja, kasutage sõnu.” See on see peamine kirg, mis ajendab paavst Franciscust. Ta räägib mulle kogu aeg, et me peaksime kõik elama nii nagu Jeesus. Jeesus on kõige keskpunkt! Paavst Franciscus toetab avalikult Püha Vaimu tööd ja karismaatilist uuendust ja tõotab püha Franciscuse nime valimise läbi jätkata selle toetamist, mida Püha Vaim on alustanud.

Mis on paavst Franciscuses ja tema ametissemääramises ainuomast ja tähendusrikast?

PALMER: Üks oluline omadus, mille paavst Franciscus paavstiametisse toob, on ta aus ja siiras avatus kõikide kristlaste ühtsusele. Ta on jumalamees, kes mõistab kiriku ühtsust selle mitmekesisuses. Ta näitab pidevalt avalikult üles oma vennalikku suhtumist kõikide kristlaste vastu. Näiteks, kui teda tutvustati ühe suure kristliku kogunemise ajal Buenos Aireses, kus osales üle viie tuhande protestantliku juhi, põlvitas paavst Franciscus (tollal kardinal Bergoglio) evangelikaalsete pastorite ees ja palus, et nad paneksid talle käed peale ja õnnistaksid teda! Igal aastal ühines ta kardinalina oma evangelikaalsete vendadega (pastoritega) nende iga-aastasel nädalapikkusel konverentsil – mitte kui külaliskõneleja, kes on tulnud õpetama, vaid kui üks neist. Koos veedetud aja jooksul oleme rääkinud ühisest valust, mida põhjustab kristlaste vaheline lahknemine ja oleme koos valanud pisaraid ning palvetanud Kristuse ainsa pruudi tervenemise eest.

Miks peaksime meie, usklikud, olema põnevil?

PALMER: Ma usun, et on piisavalt tõendust, et panna iga avarapilguline ja tähelepanelik kristlane rõõmustama selle tõsiasja üle, et paavstiks, kes on lääne kristluse eestkõneleja, on valitud üks hea mees. Ta on Jeesuse südame järgi olev mees ja mees, kes on täis Jumala Vaimu – piisavalt avatud ja alandlik, andmaks andeks ja võtmaks omaks vendi ja õdesid kõikidest kristlikest uskkondadest, lastes lahkmeele haavadel paraneda ja aidates selleks kaasa. Vaimse apartheidi aeg saab läbi ja ma usun, et paavst Franciscusest saab üks selle hinguselemineku toetajaid. Meil on katoliku kirikus ülemaailmne karismaatiline liikumine ja Püha Vaimu uuendus, mida ametlikult ja avalikult on toetanud viimased kolm paavsti, nii nagu ka praegune paavst. Me elame praegu protestantismijärgses ajastus ja meil on paavst, kes avalikult võtab omaks oma vendi ja õdesid kõikidest kristlikest uskkondadest, kuni selleni välja, et põlvitab avalikult, et evangelikaalsed juhid paneksid talle käed peale ja palvetaksid tema eest. Jumal jätkab seda, mida Ta alustas siis, kui paavst Johannes XXIII palus 1962. aastal “uut nelipühi”. Ta on kuulnud nende ustavate palveid ja maitsta saanud nende pisaraid, kes on aastate jooksul ühinenud meie Õpetaja ja Juhiga Tema ülempreesterlikus palves Johannese 17:21: “Isa, tee nad üheks, et maailm usuks, et Sina oled mind läkitanud.” Mitmekesisus on jumalik, aga lahknemine on kuratlik. On aeg pühitseda mitmekesisust ühtsuse sidemes. Me oleme üks pruut, üks ihu ühes ristimises.