Isanda teenimise käigus mõistan ma üha enam, et Ta kasutab olukordi ja inimesi, et meid oma kutse täitmise jaoks ette valmistada.

1983. aastal jätsin ma inseneritöö ja hakkasin ühe suure koguduse abiliste teenistuses täisajaga tööle. Ma teenisin pastorit, tema naist ja kõiki külalisjutlustajaid ja tegin kõiki lihttöid, et nemad võiksid vabalt teha tööd, mida Jumal neid tegema oli kutsunud. Nelja aasta pärast vabastas Jumal mind selle töö tegemisest ja tegi minust ühe teise suure koguduse noortepastori.

Sel nädalal, kui ma pidin lahkuma, ütles üks koguduse juhtkonna liige minu naisele, et Jumal oli talle minu jaoks ühe sõnumi andnud. Sellest ajast saadik on see sõna minu kõrvus hoiatusena kajanud ja selles sisalduv tarkus ja jõud on mind kaitsnud. Nii nagu iga Jumalast lähtunud sõna, juhatas ka see sõnum minu südant ja sai aluseks, mis hoidis mind ebakindluse eest.

See mees hoiatas mu naist: “Kui John ei kasuta Jumala käest saadud meelevalda, siis võtab keegi teine selle temalt ja hakkab seda tema vastu kasutama.” See sõna avaldas mulle otsest mõju. Ma sain aru, et see sisaldab Jumala tarkust, aga ma ei osanud seda siis veel täielikult ära kasutada. Järgnevate aastate jooksul õppisin ma seda tegema.

Kogemus, mis muutis mu elu

1990-ndate aastate alguses kinnitas Jumal, et Ta on mind kutsunud rändteenistusse. Peale lühiajalist ringireisimist kogesin ma midagi, mis muutis mu elu ja pani mind lõpuks mõistma Jumala käest aastate eest saadud õpetussõnu.
Kolmapäeva õhtul alustasime me koguduses koosolekuid, mis pidid kestma pühapäeva õhtuni. Jumala Vaim liikus suure väega ja tugevasti seotud inimesed said vabaks, terveks ja päästetud. Jumala ligiolu oli igal õhtul järjest tugevam.
Esimesel nädalal sai üks New Age liikumisega seotud naine auliselt vabaks. Sellest sai katalüsaator, mis kannustas meid jätkama koosolekuid. Nädalaga hakkasid meie koosolekuid külastama inimesed, kes elasid meist üheksakümne miili kaugusel.

Pastor ütles: “Me ei või neid koosolekuid lõpetada. Jumalal on meie jaoks enamat anda.” Ma nõustusin ja me tegime veel 21 koosolekut. Jumala Sõna voolas nagu kiire vooluga oja ja igal koosolekul ilmnesid Püha Vaimu annid.
Teise koosolekute nädala jooksul pöördusin ma ühel õhtul jutlustamise ajal ümber ja seisin näoga muusikute ja lauljate poole (laval oli kokku umbes kakskümmend viis inimest). Siis ma kuulutasin: “Lava peal on patt. Kui te ei paranda meelt, siis toob Jumal teie patu avalikkuse ette.”

Peale öeldud sõnade kuulmist mõtlesin ma: “Vau, kust see siis nüüd tuli?” Ma olin juba piisavalt kaua jutlustanud, et teada – on aegu, mil Jumala võidmine on tugevasti inimese üle ja paneb teda ütlema välja asju, mida ta füüsilised kõrvad kuulevad alles peale nende sõnade väljarääkimist. See on prohvetlik jutlustamine – kui me räägime Jumala Vaimu õhutusel.

Mu mõistus hakkas öeldus kahtlema, aga ma loobusin kohe nendest mõtetest, kuna ma teadsin, et see tuli Jumala käest. Ma ei olnud seda eelnevalt oma mõtetes vaaginud. Jutlustamise võidmine jäi tugevasti mu üle.

Igal koosolekul oli järjest enam rahvast. Kolmandal nädalal, taas siis, kui ma jutlustasin, pöördusin ma ringi, osutasin sõrmega lava peal seisjate suunas ja kuulutasin julgesti Püha Vaimu võidmise all: “Lava peal on patt. Kui te ei paranda meelt, toob Jumal teie patu päevavalgele ja võtab teilt teie koha.” Ma tundsin suuremat meelevalda ja kindlust. Sel korral ma enam ei esitanud küsimusi, kuna ma teadsin, et Jumal tegeleb oma koja patust puhastamisega.

Paranda meelt või su üle mõistetakse kohut

Kui patt hiilib me ellu, siis Püha Vaim veenab meid patu suhtes ja ütleb, mida teha. Kui me siiski Teda ei kuula, muutume me külmaks ja tuimaks. See jätkub niikaua, kuni me ei tunneta Teda enam oma südames.

Siis saadab Jumal selleks, et meieni jõuda ja meid ning meie ligimesi kaitsta kellegi, kes näitab meile, mis on valesti. Ta ei tee seda, et meile piinlikkust valmistada, vaid meie hoiatamise ja kaitsmise jaoks. Kui me siis ka ei kuula, tabab meid hukkamõist. “Kui me aga iseenda üle õigesti otsustame, siis ei mõisteta meid hukka; kui meie eneste üle mõistame kohut, siis Isand kasvatab meid, et meid koos maailmaga hukka ei mõistetaks” (1. Korintlastele 11:31–32).

Jumal talub pattu teatud aja jooksul ja annab meile meeleparanduse jaoks aega, et meid karistusest säästa. Isegi kui Ta meid karistab, soovib Ta, et meid ei mõistetaks koos maailmaga hukka. Kadunud poeg tuli mõistusele seasulus. Parem tulla mõistusele seasulus, kui elada patus ja kuulda ühel päeval, kuidas Isand ütleb: “... minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!” (Matteuse 7:23)

Kui me ei paranda meelt, me kannatame, ehkki Jumal ei soovi seda meile. Paulus ütles selle kohta: “Seepärast ongi teie seas palju nõrku ja põduraid ning paljud on surnud” (1. Korintlastele 11:30). Patt toob lõpuks endaga kaasa vaimse ja füüsilise surma. Mulle tundus, et Isand karistas kedagi lava peal olijatest ja püüdis teda meeleparandusele tuua. Aga ma ei teadnud, keda Ta patus veenis.

Vaevu hoomatav hirmurünnak

Järgmisel õhtul, kui ma koos pastoriga tema kontoris olin ja me end koosolekule minekuks valmis seadsime, tuli sisse üks kogudusevanem ja teatas, et muusika- ja ülistusgrupi liikmed on sel õhtul pahas tujus ja halvasti meelestatud. Pastor arvas, et nad on nii paljudel koosolekutel osalemisest väsinud ja ütles: “Öelge neile, et nad läheksid ja kiidaksid Jumalat ja ei vaataks oma tunnete peale.”

Ma vaatasin kogudusevanema poole ja ütlesin: “Oota üks hetk. Kas neil on midagi viga?”
Kogudusevanem vastas: “Jah, nad arvavad, et sa oled nende vastu liiga karm. Nad tunnevad, et sa peaksid teiste ees rääkimise asemel nendega eraviisiliselt rääkima.”
Olgugi, et ma ei teadnud siis seda, oli see kriitilise tähendusega hetk. Meelevald, mille Jumal oli mulle andnud inimeste teenimiseks ja kaitsmiseks, seati kahtluse alla. Vaenlasele ei meeldinud see, mis koosolekutel toimus ja ta tahtis koosolekud lõpetada.

Mul oli võimalus valida, kuigi ma siis ei olnud sellest isegi teadlik. Ma oleksin võinud alistuda hirmule ja muusikute vastu välja räägitust taganeda, kaotades sellega oma meelevallapositsiooni. Või ma oleksin võinud oma meelevalla juurde jääda ja Jumala sõnadest vankumatult kinni hoides nende hirmu väele lõpu peale teha.

Otsekohe mõtlesin ma: “John, miks sa valmistasid nendele inimestele piinlikkust? Miks ei võinud sa oma sõnumit ilma ümber pööramata ja sõrmega osutamata lihtsalt jutlustada? Nüüd püüab koguduse rahvas välja nuputada, kes laval olijatest elab patus. Mis siis, kui keegi neist ei ela patus? Ja isegi kui seal oleks patt, mis siis saab, kui see kunagi avalikuks ei tule? Siis kahtlustavad inimesed ikkagi ja puhtad kannatavad. See takistab kogudust. Kas ma hävitasin nüüd kõik hea, mida see kogudus saavutanud on? Kui ma seda tegin, siis toob see mulle halva kuulsuse ja ma alles alustasin rändteenistust.”

Need küsimused ründasid mu mõtteid taas ja taas. Mu hirm koondus ühe mõtte peale: “Mis nüüd minuga juhtub?” Niiviisi muudab hirm inimese tähelepanu fookust. Miks? Kartuse põhjuseks on hirm ja hirm toob inimese enese tähelepanu tulipunkti. Täielik armastus ajab kartuse välja, sest armastuse keskmes on Jumal ja kaasinimesed, armastus on ennastsalgav (1. Johannese 4:18).

Pastor ei öelnud mitte midagi. Me võtsime kolmekesi kätest kinni ja palvetasime, et sel koosolekul sünniks Jumala tahe. Me läksime lavale samamoodi, nagu igal teiselgi õhtul viimase kolme nädala jooksul. Ma tundsin kiituse ja ülistuse ajal, et Jumala Sõna ei täitnud mu südant. Ma ei tundnud mingit juhtimist, kuid ma mõtlesin, et Jumal on ustav. Kui ma inimeste ette jutlustama lähen, siis ma tean, mida öelda ja teha.

Kiitus ja ülistus said läbi. Kui pastor rääkis teadaannetest, ei kuulnud ma oma südames mitte midagi. Ma mõtlesin, et ma tõusen ja Jumal annab mulle siis suuna. Ma ei ole niisugune jutlustaja, kes visandab jutluse punktid ja kellel on valmis jutlus käest võtta. Ma uurin Jumala Sõna, palvetan ja siis räägin oma südamest Jumala Vaimu kaudu. Aeg läks ja ma muutusin üha murelikumaks, kuna ma teadsin, et mul ei olnud ilma Jumalalt juhatust saamata mitte midagi öelda.

Siis pastor tutvustas mind. Ma tulin ette ja kuna mul ei olnud Jumala juhtimist, siis ma ütlesin: “Palvetame.” Palve ajal ei saanud ma ikkagi mingit juhatust. Ma palvetasin mitu minutit. Veel hullem, mu palvetes puudus igasugune elu. Mu sõnad otsekui tulid mu suust välja ja langesid kohe mu jalgade ette maha. Ma mõtlesin: “Mida ma nüüd teen?” Ma otsustasin jutlustada Lauludest, millest ma olin juba varem rääkinud.

Jutlustamise ajal tundsin ma, et mu sõnumis puudus igasugune elu ja võidmine. Ma üritasin oma mõtteid kuidagi koguda. Näis, et Jumalat ei olnud mitte kusagil. Ma mõtlesin: “Miks ma nii ütlesin?” Või: “Miks ma seda ütlesin?” Ja: “Mida ma sellega öelda tahan?” Tundus, et mind juhatas Püha Vaimu asemel hoopis segadus. Ma lohutasin end mõttega, et ehk Jumal tuleb ja päästab mind selle supi seest, kus ma olin. Aga kõik läks veelgi hullemaks. Lõpuks, umbes kolmkümmend viis minutit hiljem, lõpetasin ma jutlustamise ja kogu koosoleku.

Ma olin nõutu ja läksin oma elukohta tagasi. Ma küsisin: “Jumal, miks Sa kohale ei tulnud? Iga koosolek oli nii imeline ja täis väge, kuid see koosolek oli elutu. Kui mina osaleksin koosolekul, siis ma ei tuleks enam siia tagasi. Tegelikult ma ei tahaks enam tagasi minna.” Tol õhtul ma uinusin tundega, nagu ma oleksin alla neelanud kotitäie liiva.

Järgmisel hommikul ärkasin ma tundega, nagu oleks kotitäis liiva muutunud kuhilaks. Mul oli nii raske enesetunne, et ma ei tahtnud voodist üles tõustagi. Rõõm jäi mulle kättesaamatuks. Ma läksin palvetama ja küsisin taas Jumala käest: “ Miks Sa ei tulnud kohale?”
Vastust ei olnud.

“Kas ma tegin pattu? Kas ma kurvastasin Sind?”
Vastuseks oli taas vaikus. Ma palvetasin umbes tund aega ja iga minut tundus olevat täis heitlust.
Ma panin kiitusekasseti mängima ja laulsin ise kaasa. Ma mõtlesin, et Jumal annab kurbuse vaimu asemele ülistuserüü. Ma pean sellest vabaks saama. Aga kõik, mida ma kogesin, oli pool tundi elutut laulmist. Ma pettusin veel enam. “Mida ma teinud olen? Miks Sa ei vasta mulle?”
Peale lõunasööki läksin ma välja lähedalasuvale põllule. Ma mõtlesin: “Ma seon kuradi. See lahendab kindlasti kogu selle olukorra.” Kuid mina ise olin ainus, kes tundis end seotuna. Ma palvetasin ja röökisin kuradi peale kolm tundi järjest, kuni ma peaaegu kaotasin oma hääle. Ma pidin minema tagasi, et end koosolekuks valmis seada. Ma trööstisin end mõttega, et selle suure vastupanu juures peab Jumal kindla peale koosolekule väega ilmuma. Ütlesin endale: “John, käi lihtsalt usus.”

Tol õhtul me kiitsime, ülistasime, kuulasime teated ja võtsime ohvrianni. Ma tundsin sedasama eelaimdust, mida eelmiselgi õhtul. Ma mõtlesin taas, et Jumal tuleb ja muudab kõik kohe, kui ma tõusen ja ette lähen. Mind tutvustati taas ja jällegi ei olnud mul mitte kui midagi. Ma palusin Jumala käest suunda, aga vastuseks oli vaikus.
Siis jutlustasin ma üht teist sõnumit, mida ma enne olin juba rääkinud ja tundsin end täiesti segaduse meelevallas. Mu sõnades ei olnud mingit elu, juhatust ega võidmist. Kui ma olin viis minutit selle segaduse sees hulpinud, ütlesin ma: “Rahvas, me peame palvetama. Miski on valesti!” Kogu kogudus tõusis ja me hakkasime üheskoos tuliselt palvetama.

Kartuse paljastamine

Äkitselt kuulsin ma Jumala häält endaga rääkimas esimest korda viimase kahekümne nelja tunni jooksul. Ta ütles: “John, inimesed, kes seisavad laval su selja taga, hirmutavad sind. See lõi sind välja su meelevallapositsioonist ja kustutas sinu sees oleva Jumala anni.”

Seda leebet manitsust kuuldes voogas valguselahvatus minu vaimu. Sel ajal, kui teised palvetasid järgmised viis minutit, juhatas Jumala Vaim mind läbi Piibli ja näitas mulle arvukaid juhtumeid, kus mehed ja naised tundsid hirmu ja kuidas see uinutas neis asuva Jumala anni. Ma nägin, kuidas nad allutasid oma meelevalla ja kaotasid oma mõju Vaimus. Siis näitas Ta mulle minu mitut viimast aastat ja seda, kuidas ma olin samamoodi käitunud.

Ma hakkasin kohe palvetama, et hirmu väele lõppu peale teha. Epiloogis on toodud näide niisuguse palve kohta. Järgmised seitsekümmend viis minutit ma kuulutasin tuliselt Jumala käest saadud kirjakohti. Kui ma lõpetasin, siis tuli kaks kolmandikku kogudusest ette, et vabaneda kartusest. See oli äratuskoosolekute kõige aulisem teenistus.

Jumal hakkas vähem kui nädala pärast paljastama lavapealset pattu. Leiti, et bassimängija käis peale teenistusi väljas ja jõi end purju. Lisaks magas üks lauljate seast ühe noore tüdrukuga kogudusest. Mõlemad neist pidid oma teenistuspostilt lahkuma. Bassimängija lahkus ka kogudusest, kuid laulja parandas meelt ja hiljem tema suhe Jumalaga taastus.

Veidi aega hiljem tekitas kiituse ja ülistuse juht koos mõningate teistega koguduses lõhenemise. Neljandik kogudusest lahkus koos nendega. Nagu hiljem selgus, rikkus kiituse ja ülistuse juht abielu ja aasta jooksul lahutas ta oma abikaasast. Viimati ma kuulsin, et ta elas koos ühe teise mehega. Perekondadest, kes lõhenemise eesotsas seisid, on vaid üks abielupaar veel koos.

Need inimesed kaeblesid, et ma olin nendega liiga karm. Jumal hoiatas neid. Kui palju parem oleks olnud, et nad oleksid seda hoiatust kuulda võtnud.
Ma olen seda kogudust peale neid sündmusi veel kaks korda külastanud ja leidnud seal enam üksmeelt ja tugevust, kui kunagi varem. Pastor selgitas mulle: “Jumal puhastas kogudust ja see tegi meid tugevamaks. Kiitus ja ülistus on vabam, kui kunagi varem.” Ta rääkis palju ka vaidlemistest ja tülidest, millega ta varem pidi rinda pistma, mis nüüdseks olid lakanud. Kiitus Jumalale!

Asjad, mida Jumal mulle nende viie lühida palveminuti kestel tolle koosoleku ajal edastas, said alguseks sõnumile, mida te siit raamatust loete. Ta on mind selle sõnumiga kogu maailma viinud. Selle tulemusena olen ma näinud, kuidas paljud mehed ja naised on hirmu kütkeist vabaks saanud.

Sõnum kõikidele

Kuigi see sõnum sai ilmsiks siis, kui ma otsisin Jumalat teenistuskonflikti ajal, ärge arvake, et see õppetund on üksnes nendele, kes inimeste ees seisavad. Paljud kristlased maadlevad hirmuga. Sageli ei mõista hirmu all elavad inimesed, mille vastu nad võitlevad. Nii nagu enamiku Saatana riugaste puhul, on ka hirm maskeeritud ja vaevu hoomatav. Me tunneme selle mõju – masendust, segadust ja usupuudust, kuid ei tunne selle algpõhjust.

Kui ma oleksin mõistnud, et mind hirmutati, ma ei oleks selles koguduses niiviisi vaevelnud. Kuid ma tänan Jumalat selle õppetunni eest, mille Ta mulle andis.
Kui me pettume, siis enamus meist tegeleb kartuse ja selle peapõhjuse asemel selle tulemuste või viljaga. Seega me võime kogeda hetkelist kergendust, kuid see ei lõpeta meie võitlemist. Te võite puu pealt kogu vilja ära korjata, kuid niikaua, kuni te puu juuri ei puuduta, kasvab vili puu otsa ikkagi tagasi. Niisugune tsükkel võib meilt julguse võtta, kuna me tunneme, et me ei ole suutelised nendest takistustest vabaks saama. Me tunneme end lootusetuna ja rahuldume paigaga, mis on kaugel allpool seda, kuhu Jumal meid kutsunud on.

Käesoleva raamatu tõed aitavad teil mitte üksnes kartust ära tunda, vaid te saate siit ka teadmisi, mis aitavad teil teha lõppu teie elu üle oleva hirmu väele. Ma palun Jumalat, et te selle raamatu lugemise ja nende tõdede kasutamise kaudu vabaks saaksite ja võiksite meie Isanda Jeesuse Kristuse sulasena oma kutset täita.

Nüüd tahate te võib-olla juba väga tungivalt teie elus olevale hirmule vastu astuda. Tihti, kui me näeme oma elus midagi, mis on meid rõhunud, tahame me otsekohe sellest pääseda, kuid tavaliselt me peame kohese asjade korrigeerimise eest kõrget hinda maksma. See ei jää püsima. Ma tahan seda sõnumit teile hoolikalt lahti seletada, nii nagu Jumal selle mulle ilmutas. Kolme järgneva peatüki jooksul rajan ma üliolulise aluse ja selgitan kõigepealt, milline on meie vaimne positsioon ja meelevald.