Fatah´ kontrolli all oleva ajalehe Al-Hayat Al Jadeeda toimetaja Hafez Barghouti oli al-Ahmediga ühel meelel ning ähvardas "viha langemisega" konverentsi läbikukkumise korral. Selge sõnumina Iisraelile ütles Barghouti: "Need, kes soovivad konverentsi õnnestumist, teavad selle õnnestumise tingimusi."
Peaminister Ehud Olmert ja PO esimees Abbas on pidanud sõnasõda selle üle, milline peaks olema tippkohtumise eesmärk. Olmert tahab valmistada ette üldise huvide deklaratsiooni, mis oleks aluseks edasistele läbirääkimistele, kuid Abbas tahab üksikasjalikku kokkulepet kõigis küsimustes, sealhulgas piiride, põgenike ja Ida-Jeruusalemma kohta ja peale selle üksikasjalikku ajakava selle rakendamiseks.
Haaretzi andmeil tahab Olmert, et deklaratsiooni aluseks võetakse president Bushi kiri 14. aprillist 2004 ja Teekaardi plaan, kuid Abbas nõuab, et deklaratsioon põhineks Araabia Rahuplaanil ja ÜRO resolutsioonidel. Bushi kiri avab võimaluse, et Iisrael saab jätta mõned Juudea ja Samaaria piirkonnad endale ning Teekaart rõhutab, et PO peab saavutama kontrolli terrori üle. Araabia Rahuplaan on põhimõtteliselt Iisraeli mahamüümine vastavalt araablaste nõudmistele vastutasuks tunnustamise eest, ning ÜRO resolutsioone on võimalik tõlgendada mitmeti.
Iisraeli kaitsevõimud on skeptilised tippkohtumise tulemuste suhtes, kirjutab Jpost. Tänu parempoolsemate vaadetega parteidele koalitsioonis, Israel Beiteinu ja Shas, on Olmeritl ja tema Kadima parteil napilt mänguruumi ja nad ei pruugi oma lubadusi teostatud saada isegi juhul, kui mingi kokkuleppeni jõutakse. Sama kehtib Abbasi kohta, kelle selja taga varitseb Hamas. Võimalused, et ta on võimeline lubadusi täitma, on väikesed.
Kommentaar:
Kummalisel kombel võib Olmertil ja Abbasil olla suuremaid probleeme kokkuleppele jõudmisega ettevalmistava dokumendi kui konflikti põhiküsimuste osas, kui uskuda pressist lekkinud teateid nende kõneluste kohta. Need annavad tunnistust sellest, et enamuse küsimuste osas ollakse lähedal kokkuleppele. Olmerti vastupanu Abbasi nõudmistele võib tuleneda asjaolust, et ta teab, et aeg ei ole küps avalduste tegemiseks Palestiina riigi loomise kohta Ida-Jeruusalemmaga pealinnana ning suurema osa asunduste likvideerimise kohta. Aja võitmine ja lootmine olukorra muutumisele on taktika, mida Olmert on varem edukalt kasutanud.
Ent tähelepanuta ei tohiks jätta tugevaid parempoolseid suundi Iisraeli poliitikas. Viimastel nädalatel on asunikud tugevasti mobiliseerunud ning on näidanud oma vastuseisu käimasolevatele läbirääkimistele kõige praktilisemal viisil: Nad ronivad üles asustamata mägede tippu Juudeas ja Samaarias ning üritavad rajada uusi asundusi. Suurem osa neist aetakse kaitseväe poolt kohe minema, kuid mõnedel õnnestub paigale jääda. Seda nähtust ning asjaolu, et kui endine peaminister Ehud Barak 2000. aastal üritas teha enam-vähem sama, mis Olmert praegu, kaotas ta võimu kuue kuu jooksul, ei tohiks Olmert ja tema nõuandjad ignoreerida.
PO ähvardusi uueks terrorilaineks tippkohtumise nurjumise korral tuleks näha kui katset avaldada Iisraelile ja rahvusvahelisele kogukonnale survet nende nõudmistega nõustumiseks. See on katse panna Iisrael väljapääsmatusse olukorda: ta kas nõustub araablaste nõudmistega, mis tähendab täielikku Iisraeli mahamüümist, või seisab silmitsi terroriga. See ei ole läbirääkimine, vaid sarnaneb pigem väljapressimisele. Iisrael taolisele taktikale arvatavasti ei alistu, kuid see peaks ikkagi saama paljastatud kui ebaõiglane mäng.
Abbasi rõhuasetust võimaliku kokkuleppe rakendamise üksikasjalikule ajakavale ei saa mõista teisiti kui PO katset hiilida mööda Teekaardi etappidest. See kaart põhineb astmelisel plaanil, milles ei ole kindlaid tähtaegu, edasimineku aluseks on plaani täitmine. Kui esimene etapp on täidetud, siis lähevad osapooled üle järgmisele etapile. Ent Abbas ei ole siiani olnud võimeline, või ei ole tahtnud, ellu viia isegi Teekardi esimest etappi: terrorismi lammutamine ja sellele ässitamise lõpetamine. Nähtavasti loodab ta, et üksikasjalik ajakava, mis ei ole seotud plaani täitmisega, toob kaasa Palestiina riigi ilma selleta, et palestiina araablased peaksid midagi tegema. Tõsiasi on, et PO-l ei ole pakkuda midagi peale plaani täitmise, nagu on teada kõigile tuntud, kuid vaieldavatest "maa rahu eest" plaanidest. PO-d ei tohi sellest kõige elementaarsemast kohustusest ilma jätta.
Copyright 2007 Word of Life Israel.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
