Iisraeli peaminister Ehud Olmert väitis hiljaaegu, et taoline tunnustamine peab olema igasuguste läbirääkimiste eeltingimuseks: "Iisraeli on juudi rahva riik. Kes seda ei aktsepteeri, ei saa minuga mingeid läbirääkimisi pidada." Olmert ütles vaatamata PO ametnike avaldustele, et ta ei kahtle selles, et PO esimees Mahmoud Abbas või Salaam Fayad "tahavad sõlmida rahu Iisraeli kui juutide riigiga," kirjutab Haaretz. Olmert oli kindel, et see küsimus on lahendatav ning on hõlmatav ühisavaldusse, mis plaanitakse avalikkuse ette tuua Annapolise rahukonverentsil novembri lõpus.
Mõned asjad osutavad Annapolise lähenemisel nii mõlema poole avalikkuse kui ka poliitikute liikumist positsioonide tugevnemise suunas. Knessetis oli kolmapäeval esimesel lugemisel seaduseelnõu, millega tahetakse kaitsta Jeruusalemma jagamise eest. Seaduseelnõu, mis peab enne seaduseks saamist läbima veel kaks lugemist, näeb ette, et võimaliku ettepaneku Jeruusalemma jagamiseks peab heaks kiitma Knesseti liikmete enamus vähemalt 80 häälega. Seaduseelnõu algatas võimulolev koalitsioon koos parempoolse opositsiooniga. Liskas sellele moodustasid kaheksa parteid sel nädalal "Jeruusalemma koalitsiooni", mille eesmärgiks järelvalve teostamine Jeruusalemma üle. Selle esimene kokkusaamine toimus Taaveti linnas, mis on Jeruusalemma vanim rajoon.
Samal ajal esitasid araablaste poolelt 108 prominentset Jeruusalemma elanikku Mahmoud Abbasile palve mitte teha järeleandmisi Jeruusalemma küsimuses. Nende palve avaldati ajalehekuulutusena ning selles rõhutati, et Iisrael peaks tagasi andma kogu Ida-Jeruusalemma, kaasa arvatud Templimäe, Läänemüüri ja Juudi kvartali.
Võitlus on ägenemas ka ülikoolilinnakutes. Haifa Ülikoolis levitasid araablastest tudengid lendlehti, mis kutsusid araablasi üles Jeruusalemma üle võtma. Heebrea Ülikoolis Jeruusalemmas puhkes selle nädala alguses laiaulatuslik võitlus araabia ja juudi tudengite vahel. Mõlemas paigas on meeleavaldused ja vastumeeleavaldused loonud pingelise õhkkonna.
Ning lõpuks, sel nädalal avaldatud arvamusuuring näitas, et 65% iisraellastest seisab vastu ulatuslikule väljatõmbumisele Juudeast ja Samaariast (Läänekaldalt). Sama suur protsent arvab, et Hamas saavutab kontrolli selle piirkonna üle, kui Iisrael välja tõmbub. Teises kontekstis, 55% leiab, et Knesset peaks Ehud Olmerti kohalt tagandama või ajutiselt kõrvaldama seoses mitmete tema suhtes algatatud kriminaaljuurdlustega.
Kommentaar:
Palestiina araablaste keeldumine Iisraeli kui juutide riigi aktsepteerimisest on üllatanud mitmeid - seda enam, et ütlejateks on sellised poliitikud nagu Mahmoud Abbas ja Salaam Fayad, keda läänemaailm peab mõõdukateks. Suurema osa poliitikavaatlejate jaoks on see küsimus väga selge: kahe riigi lahendus näeb ette kahe riigi loomise, millest üks on araablaste ja teine juutide riik. See, vähemalt Iisraeli poolel, et välista teiste rahvaste, nagu araablaste, olemasolu riigis. Kuid riigi loomult peaks olema juutide riik. PO vastuseis sellele loogikale kinnitab, et araablased ei ole siiani loobunud ideest vabaneda juutide riigist täielikult.
Ei tohiks unustada, et juutide riigi eksisteerimine ei ole mingi kaval võte, mida Iisrael viimasel ajal kasutab järeleandmiste vältimiseks, nagu seda kujutavad Palestiina araablaste esindajad. See oli otsus, mille langetas Ühinenud Rahvaste Organisatsioon 29. novembril 1947: asutada araablaste ja juutide riigid. Ent araablased lükkasid tookord ettepaneku tagasi ning näib, et muutusi selles osas ei ole toimunud.
Sel nädalal Türgis peetud kõnes viitas Abbas 1948. aastale ning ütles, et Annapolise konverents on sellest ajast saadik kõige olulisemaks initsiatiiviks "Iisraeli okupatsiooni probleemi lahendamisel". Huvitaval kombel kirjeldas ta 1948. aasta järgseid tingimusi kui okupatsiooni. Ta ei viidanud tingimustele, mis kujunesid Kuupäevasõja järel 1967. aastal. Just see viimane on läbirääkimistelaual ning Abbas teab, et selle osas kokkuleppele jõudmiseks on tal rahvusvaheline toetus. Sellest hoolimata viitab Abbas 1948. aastale.
Abbasi kõne, kuigi ebaselge, sobib hästi kokku PVO niinimetatud Järkjärgulise plaani poliitikaga. Praegusel ajal öeldakse, et poliitikavaatlejad, kes seda plaani mainivad, elavad minevikus, ei järgi üldisi arusaamu ja tekitavad paanikat. Selle plaani järgi hävitaksid palestiina araablased Iisraeli järkjärguliselt, asutades kõigepealt autonoomia või riigi suvalisel neile antud territooriumil. Sellelt lähtekohalt alustaksid nad araablaste toetusel sõda, et hävitada ülejäänud osa Iisraelist. Mitmed märgid näitavad, et see plaan on siiani päevakorras ning Abbasi selle nädala kõne ja tema keeldumine Iisraeli tunnustamisest juutide riigina ei aita kuidagi kahtlejaid maha rahustada.
Olmert väitis, et Iisraeli aktsepteerimine juutide riigina ei kuulu läbirääkimiste alla. Siiski uskus ta, et selles küsimuses on võimalik mingil viisil jõuda kokkuleppele. Tema optimism on kiiduväärt, kuid loodetavasti ei põhine see tema kompromissivalmidusel. Selles valdkonnas ei tohiks Iisrael kompromisse teha ega juutide riigi ideed lahjendada ning avada võimalusi interpretatsioonideks. Vastupidi, Iisraeli jätkuv eksisteerimine juutide riigina ning selle selgesti sõnastatud tunnustamine palestiina araablaste poolt peaksid olema eeltingimuseks igasugustele läbirääkimistele tulevikus. Veelgi enam, mitte Iisrael ei peaks võitlema taolise tunnustamise eest: selle tunnustuse saavutamine peaks olema rahvusvahelise kogukonna ülesandeks. Mitte ainult seetõttu, et tegu on niiöelda strateegilise huviga - see on eelkõige moraalne kohustus.
Copyright 2007 Word of Life Israel.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
