Samal ajal üritab USA president George Bush veenda mitmeid Araabia riike konverentsil osalema ja seda võimalikult kõrgel tasemel, eelistatavalt peaministrite näol igalt maalt. Praeguse seisuga on vaid Egiptus ja Jordaania kinnitanud oma osavõttu ning teised maad, tähtsaim nende hulgas Saudi Araabia, langetavad viimaseminutiotsuse täna. Nende kõhklus on osaliselt tingitud rahulolematusest ühisdeklaratsiooni lahjenemisest. Kuid analüütikud arvavad ka, et nad on ettevaatlikud selleks, et mitte kaotada usaldusväärsust, näides Ameerika etturitena. Ameeriklaste silmis on lai Araabia osavõtt edu saavutamiseks hädavajalik ja nad on selle kindlustamiseks investeerinud palju prestiizhi.
Loomulikult on konverents Iisraeli parlamendis peamiseks kõneaineks. Opositsiooniliider Benyamin Netanyahu on rünnanud valitsust sisenemise pärast tema sõnul "virtuaalsesse rahuprotsessi", teatab Arutz Sheva. Netanyahu sõnul pole teisel pool rahu nimel väljas ühtegi tõelist partnerit ja protsess tuleb peatada, kuna teeb Iisraelile vaid kahju. Sarnaselt kriitilne on ka strateegiliste suhete minister Avigdor Lieberman, öeldes, et Annapolises on vaid kaks võimalikku tulemust: täielik Iisraeli alistumine või läbirääkimiste ummikusse jooksmine. Lieberman ähvardab oma partei Israel Beiteinu väljatõmbamist koalitsioonist juhul, kui läbirääkimised lõpliku staatuse küsimustes liiga tõsisteks muutuvad. Huvitaval kombel ütles kaitseminister Ehud Barak, kes 2000. aastal esitles PO-le kõige ulatuslikumat pakkumist, mis Iisraeli poolt kunagi esitatud on, esmaspäeval, et Iisrael ei peaks ennast süüdistama ebapiisavate loovutuste tegemises, kui Annapolis peaks ebaõnnestuma.
Annapolise ebaõnnestumine on suureks mureks mõlemal poolel. Palestiina araablased valmistavad ette oma seisukohti järgmiseks päevaks, esitledes Iisraeli juba praegu kui süüdlast. Jerusalem Post teatab, et Fatah´i noorteliikumise pressiesindaja Nayef Ishtawi kuulutas: "Iisraeli järeleandmatus saboteerib konverentsi ning Iisrael jääb täielikult ja ajalooliselt vastutavaks raisates võimaluse saavutada rahu ja julgeolek." Samuti ennustavad Iisraeli sõjaväeluureametnikud läbikukkumist ning hoiatavad radikaliseerunud Araabia ühiskonna eest, kus Hamas kogub jõudu.
Kommentaar:
Veel nädal tagasi kordasid Condoleezza Rice ja Ehud Olmert, et ebaõnnestumine Annapolises ei ole võimalik. See nädal on aga näidanud jätkuvat ning isegi suurenevat lahkarvamust Palestiina araablaste ja Iisraeli läbirääkijate vahel ning kahe liidri seisukohad on muutunud vähem grandioosseks. Olmert, öeldes esmalt, et ta pole naiivne, lisas ka, et läbirääkimised ei saa olema lihtsad ja lõpetas nii: "Kas arvate, et pärast 60 aastat me istume maha ja lahendame kõik probleemid kahe nädalaga?". Ka Rice mainis, et edu pole Annapolises garanteeritud.
Selline kainem suhtumine on tervitatav. Ülal välja toodud Olmerti väide 60 aasta kohta näitab, et konflikti lahendamine ei ole kerge. Ei ole tark asetada end kordaminekunõude alla piiratud aja tingimustes, kuna edasi peab minema ka siis, kui tegelik areng on vastupidine. Iisrael rõhutab õigustatult, et järgmise sammu võtmine peab tuginema reaalsetel tegudel, mitte ajalistel piiridel. Sellegipoolest tuleks välja tuua, et nende 60 aasta jooksul on üritatud seda konflikti mitmeid kordi lahendada, seega ei tule nüüd maha istudes siiski päris algusest alustada.
Fakt, et targad mõtlejad on aastakümnete vältel püüdnud edutult konfliktile lahendust leida, paneb küsima teatud küsimusi. Esiteks, kas on õige eeldada, et mõlemad osapooled soovivad siiralt rahu? Ja teiseks, kas läbirääkijad on kinni vanade mõtteviiside mülkas, mis ei luba lahendust? Esimese küsimuse vastamiseks võib öelda nii mõndagi, kuid PO keeldumine Iisraeli riigi tunnistamisest juudiriigina ütleb päris palju nende mõtlemise kohta. Teisele küsimusele pole pööratud eriti tähelepepanu, kuid "Iisraeli initsiatiivi" algatamine Knesseti liikme Benny Eloni poolt eelmisel kuul pakub välja huvitava alternatiivse mõtteviisi. Elon soovitab, et Iisrael säilitab kontrolli Juudea ja Samaaria (Jordani Läänekallas) üle, kuid sealsed araablased saavad autonoomia ning Jordaania kodakondsuse. See võimaldaks julgeoleku Iisraelile ning annaks samal ajal Palestiina araablastele kontrolli omaenda tuleviku üle.
Täna riskib igaüks, kes arvab, et ei peaks olema mingisugust Palestiina riiki, poliitilise isolatsiooni alla sattumisega. See pole alati olnud nii. Kuni 80-te lõpuni väljendasid USA presidendid tugevat vastuseisu Palestiina araabiariigile, nähes seda Lähis-Ida destabiliseeriva faktorina ja ohuna Iisraelile. Menachem Begin, Iisraeli peaminister aastatel 1977-1983, soovitas Palestiina autonoomiat ka sel ajal. Küsimus on aga, kas rattaid saab tagurpidi veeretada. Ebaõnnestumine Annapolises nõuaks loogiliselt uutmoodi mõtlemist ja "Iisraeli initsiatiiv" võib pakkuda vastuse.
Copyright 2007 Word of Life Israel.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
