Annapolise kohtumiste viimasel päeval tegi Iisraeli peaminister Ehud Olmert tugeva avalduse öeldes, et kui saabub päev, mil "kahe riigi lahendus" kokku variseb, siis "on Iisraeli riigiga lõpp", kirjutab Haaretz. Olmert esitas oma sõnumi pärast kaks päeva kestnud kõrgetasemelisi kohtumisi Palestiina Omavalitsuse (PO) esimehe Mahmoud Abbasi ja USA presidendi George Bushiga. Konverentsil osalesid peale nende veel umbes 50 riigi juhid üle kogu maailma, sealhulgas 15 araabia riigi juhid.
Konverentsi avakõnes kuulutas Bush Herzl´i vaimus: "Meie kohtumise sihiks on aluse panemine uue riigi - demokraatliku Palestiina riigi rajamisele..." Seejärel luges ta ette ühisavalduse, milles kuni viimase minutini kestnud tugeval USA survel kaks osapoolt olid kokku leppinud. See avaldus oli vähem üksikasjalik kui ajakirjanduses spekuleeriti, kuid see sisaldas vähemalt kahte üliolulist tegurit. Esiteks, kokkuleppele tuleb jõuda enne 2008. aasta lõppu. Teiseks, USA on ainukeseks hindajaks kahe osapoole tegevuse üle ning otsustab, millal osapooled Teekaardi järgmisele etapile peaksid siirduma. Olmert selgitas, et kokkuleppe sõlmimine ja selle elluviimine on erinevad asjad. Iisrael ei hakka tegema mingeid järeleandmisi enne kui palestiinlased Teekaardi plaani hakkavad järgima, teatas ta.
Kogu konverentsi vältel, rääkimata sellele eelnenud nädalatest, kaalusid kõik osalejad hoolikalt iga väljaöeldud sõna. Diplomaatide ringkonnas varjatakse erimeelsusi sageli mitmetähenduslike avalduste taha. Näiteks, mida mõtles Bush sellega, kui ta ütles, et on aeg lõpetada "Iisraeli 1967. aasta okupatsioon"? Oma kirjas endisele Iisraeli peaministrile Ariel Sharonile 2004. aasta juunis kirjutas Bush, et Iisraeli lahkumine kõigilt neilt territooriumitelt on ebarealistlik. Kas ta taganes sellelt seisukohalt?
Peale selle, miks kasutas ta väljendit "juutide kodumaa" väljendi asemel "juutide riik", mille kohta Olmert on korduvalt öelnud, et selle tunnustamine PO poolt on absoluutselt vajalik? Ja edasi, mida tähendab see, et USA ei suru oma tahtmist osapooltele peale, kui samas on nad otsustajaks, kas osapooled on täitnud omapoolsed Teekaardiga seotud kohustused? Kui Iisrael või PO on arvamusel, et teatud kohustused ei ole täidetud, kas siis USA ei suru kohtunikuna oma tahet peale, sundides neid edasi minema? Ja kuidas sobib Annapolises seatud ajakava, jõuda kokkuleppele kõigis küsimustes 2008. aasta lõpuks, kokku Teekaardiga, mis ajapiiranguid ette ei näe ning põhineb teostusel? Pole sugugi ebarealistlik arvata, et Bush, kelle presidendiamet lõppeb 2009. aasta jaanuaris, heidab Teekaardi kõrvale ning eelistab sellele ajakava.
Lõpuks, ühisavaldus rääkis lepingu sõlmimisest kõigis põhiküsimustes, mis on "välja toodud eelnevates lepetes". Millistele lepetele siin viidatakse? Peamiseks takistuseks ühisavalduse loomisele Annapolisele eelnenud nädalatel oli fakt, et Iisraeli lähtus oma nõudmiste esitamisel Teekaardist, kuid Abbas viitas Araabia Rahuplaanile. Üksikasjalisuse puudumine ja teadlik mitmetähenduslikkus teeb Annapolises saavutatu mõistmise välistele vaatlejatele keeruliseks. See on samuti üheks põhjuseks, miks esineb nii palju erinevaid arvamusi selle kohta, kas see sündmus oli produktiivne, destruktiivne või ei olnud üldse mingi sündmus.
Olmerti koalitsioonipartner, parempoolsete vaadetega poliitik Avigdor Lieberman, samuti mitmed teised koos temaga otsustasid Annapolist ignoreerida, pidades seda vaid poliitiliseks näitemänguks. See võib olla siiski tõsine möödalaskmine. Objekti väga lähedalt vaadeldes võib süveneda üksikasjadesse ning kaotada silmist üldplaani. Araabia-Iisraeli konflikti käsitlemisel tasuks jätta kõrvale üksikud sündmused ning vaadata mitmete aastate jooksul toimunud arenguid. Kolmkümmend aastat tagasi sai Iisraeli peaministriks Menachem Begin paremtiiva Likudi parteist. Tema esitas ettepaneku Palestiina autonoomia loomiseks. Seda peeti tol ajal suureks järeleandmiseks. Tol ajal ei räägitud Palestiina riigist. Selliseid ideid hellitasid vaid mõned kõrvalised äärmusrühmitused. Koguni Ameerika presidendid ja suurem osa läänemaailmast olid selle idee vastu.
Järgnevad läbirääkimised, neist peamised Madriidis 1991, Oslos 1993, Camp Davidis 2000 ja nüüd Annapolises 2007, muutsid mõeldamatu kohustuslikuks - ilma selleta oleks koguni "Iisraeli riigi püsimajäämine ohustatud". See muutus on leidnud aset hoolimata arengutest, mis näitavad, et see idee on vale. Palestiina Omavalitsuse eksperiment kukkus haledalt läbi, sest see, mis pidi arenema demokraatlikuks, rahuarmastavaks Palestiina Araabia autonoomiaks, muutus korrumpeerunud, diktaatorlikuks, terrorit toetavaks re˛iimiks, mis süstemaatiliselt rikkus inimõigusi ning õpetas oma lapsi juute vihkama ja neid koguni tapma.
Kuidas me siis jõudsime sinna, kus me täna oleme? Üheks vastuseks on: Poliitikud, arvatavasti heade kavatsuste ja rahutaotlustega, on aastate jooksul astunud mitmeid väiksemaid samme. Ühele väikesele järeleandmisele on lisandunud teine järeleandmine - et rahuldada Iisraeli elanike mõistetavat soovi rahu saavutamiseks, kuid samuti surve tõttu rahvusvahelise kogukonna poolt - ning lõpuks moodustasid kõik need väikesed järeleandmised poliitilise vähikäigu. Annapolisesse ei tohiks seetõttu suhtuda kui tühja näitemängu, vaid see tuleks paigutada õigesse konteksti, et näha kuhu see välja viib. On võimalik näha, kuidas see muutus toimus. Kuid raskem on leida selles loogikat.
Copyright 2007 Word of Life Israel.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
