Selle nädala kolmapäeval ja neljapäeval lubas Egiptus ligikaudu 2000-l Mekast tagasi pöörduval moslemi palveränduril läbi Rafiah piiripunkti Gazasse siseneda. Iisraeli ametnikud väljendasid pahameelt Egiptuse ühepoolse otsuse üle, kuna see rikkus kõiki eelnevaid kokkulepppeid ja ka Egiptuse presidendi Hosni Mubaraki eelmisel nädalal antud lubadust. Iisraeli vastuseisu põhjuseks on see, et palverändurite hulgas oli rohkem kui kaks tosinat terroristi, keda kahtlustatakse sõjaväelise treeningu läbitegemises Iraanis, aga ka mitmeid Hamasi liidreid, kes usutavasti tõid endaga kaasa kümneid miljoneid USA dollareid.

Eelmisel nädalal jõudsid Egiptus ja Iisrael kokkuleppele lasta palveränduritel naaseda Gazasse läbi Iisraeli poolt kontrollitava Kerem Shalomi piiripunkti, läbides Iisraeli turvakontrolli. Hamasi juhtkond oli aga sellele vastu. Kui Iisrael 2,5 aastat tagasi Gaza sektorist välja tõmbus, jõuti kokkuleppele, mille kohaselt EL-i vaatlejad vastutavad Rafiah piiriületuse eest ning samal ajal Iisraeli sõdurid saavad näha piiriületuspunktis toimuvast otseülekannet videopildis. EL-i järelvaatajad lahkusid piiripunktist oma elude pärast kartma lüües pärast seda, kui Hamas juunis Gaza sektoris kontrolli haaras.

Ka Tzipi Livni ryndas eelmisel nädalal Egiptuse hoolimatust terroriste konfronteerimisel, kes smugeldavad relvi Egiptusest Gaza sektorisse. Teadaolevalt saatis Iisrael korduvalt Washingtoni pilte Egiptuse kaasalöömisest relvade sisseveol, et USA avaldaks Egiptusele survet. Vastuseks ähvardas Egiptuse välisminister kahjustada Iisraeli nii diplomaatiliselt kui ka nende kaubandussuhteid.

Samal ajal aga selgus, et kahe teenistuseväliselt Hebroni mägedes matkava Iisraeli sõduri tapjad olid mõlemad Fatah´i liikmed. Üks neist teenis ka Palestiina Omavalitsuse (PO) turvateenistuses. Pärast sõdurite tapmist ja nende relvade varastamist andsid kaks meest end üles PO-le, kes mitmeid päevi keeldus avaldamast nende asukohti. Alles pärast seda, kui Iisraeli luure oli tapjate asukoha avastanud ja PO-le vastava informatsiooniga survet avaldanud, tunnistas PO tõde. Sellegipoolest ei välistanud PO informatsiooni- ja välisminister Riyad al-Malki vastavalt Israel Insider´le võimalust, et mõrvarid lastakse vabaks või et nad saavad vaid kerge karistuse. Al-Malki ütles: "... ainuke kuritegu, milles neid võidakse arvatavasti karistada, on nende noorte tapetud meeste relvade võtmine..."

Kommentaar:
Egiptuse käitumine, mis puudutab palverändureid ja salakaubavedamist, on selgelt hetkel kehtivate kokkulepete ja arusaamade rikkumine. Samas aga pole see üllatav. Egiptuses on islamismile ja islamirühmitusele Moslemi Vennaskond tugev toetus. Gaza sektoris tegutsev Hamas on selle Vennaskonna Palestiina araablaste versioon ja selleks, et mitte olla vaenujalal islamistidega, püüab Egiptus püsida heades suhetes Hamasiga. Samal ajal aga püüab Egiptus pälvida juhtpositsiooni araabia maailmas ja vajab selleks häid suhteid Saudi Araabiaga, kust kõik need miljonid dollarid, mis palverändurid endaga kaasa tõid, arvatavasti pärinesid. Probleem aga on selles, et need eesmärgid seadsid Egiptuse vastakuti Iisraeli huvidega.

PO töötajate osalemine terroristlikus tegevuses ja PO keeldumine terrorismiga võitlemast on samuti selgelt endiste kokkulepete rikkumine. Kas see on üllatav? Mitte siis, kui arvesse võtta, et kaks mõrvarit, 24-aastane Hamid ja 26-aastane Amar, on üles kasvanud kultuuriruumis, kus enamik ei pea vägivalda ja mõrva mitte ainult seaduslikuks vaid ka ideaaliks; kultuuris, mis jumaldab suitsiidipommitajaid ja kiidab heaks aumõrvad; kultuuris, mis õpetab emasid olema uhked poegade üle, kes tapavad bussides ja restoranides tsiviilelanikke. Kui Arafat 1993. aastal kirjutas alla Oslo lepetele ja asutas PO propagandamasinavärgi, mis endiselt propageerib ülalkirjeldatud kultuuri, olid Hamid ja Amar 10- ja 12-aastased. Selles kontekstis vaadelduna ei ole nende teod üllatavad.

Peamine juhtmõte selle kõige keskel on, et araablased valivad jätkuvalt selle, mis on araablastele hea, kui midagi pannakse vastakuti sellega, mis on hea juutidele. Kas neid saab selles süüdistada? Kas see ei ole ilmne juba algusest? Selle kohta võib öelda nii mõndagi; arutleda võib selliste sõnade üle nagu õiglus, tõde ja humanism. Üks asi on aga objektiivselt sellest arutelust väljaspool; igaühte võib süüdistada ja pidada vastutavaks rahvusvaheliselt tunnustatud lepingute rikkumises.

Ometi on peamine asi, mida Iisrael peab sellest õppima, et araablaste sisemine solidaarsus on järjekindlalt seaduspärane. Teisisõnu, Iisraelil on vaja tagatisi, juhul kui (või veelgi pessimistlikumast vaatepunktist, siis kui) lepinguid rikutakse. Iisrael ei saa toetuda oma julgeolekus vaid paberil tehtud kokkulepetele. Kui paber rebitakse pooleks, siis mis saab julgeolekust?

Huvitav on see, mida otsustab PO teha Hamidi ja Amari suhtes. Juhul kui mõrvarid lastakse tagumise ukse kaudu välja, nagu minevikus on tavaks olnud, siis räägib see suuresti sellest, kuidas PO suhtub kokkulepetesse Iisraeliga. Nende otsus selles juhtumis ütleb palju ka selle kohta, millise re˛iimiga on PO ja tema püüdluste näol tegu; kas see, kes julgustab terrorismi või võitleb sellega. PO otsus, olles tugevasti mõjutatud arvamustest tänavail, paljastab samal määral ka araablaste seas domineerivat suhtumist iisraellaste mõrvamise osas. Lõpuks paneb see küsimus proovile väidetavalt mõõduka iseloomuga PO siiruse.

Copyright 2008 Word of Life Israel.