See visiit on siiski toonud esile ka pingeid Iisraeli ja USA vahel. Selle nädala teisipäeval tegi USA välisminister Condoleeza Rice üllatava avalduse öeldes, et USA ei näe erinevusi "asunduste ehitamisel Ida-Jeruusalemmas ja Läänekaldal". Rice nimetas spetsiifiliselt Jeruusalemma rajooni Har Homa, kuid tema öeldut otseselt mõistes võiks see tähendada, et mitmeid suuri juutide elurajoone Jeruusalemmas, nagu Gilo, French Hill, Ramot, Pisgat Zeev ja Neve Ya'akov tuleks näha kui ebaseaduslikke asundusi.
Olmert vastas Rice´i seisukohale president Bushi juuresolekul, et Iisrael ei pea ehitustegevust Jeruusalemmas asunduste rajamiseks. Bush eelistas vältida sellele küsimusele otseselt vastamast, kuid oma kirjas endisele peaministrile Ariel Sharonile 2004. aastal näis ta tunnustavat ideed, et Iisraelile peaksid jääma juutide elurajoonid Jeruusalemmas ning samuti mõned suured asundusteblokid linna ümbruses. President soovitas siiski tungivalt osapooltel "liikuda edasi" Jeruusalemma, põgenikke ja piire puudutavate põhiküsimuste osas. "Ameerika Ühendriikide roll saab seisnema rahunägemuse edendamises," ütles ta ning lisas, et osapooltele dikteeritud lahendus ei jääks püsima. "Kaks poolt peavad ise omavahel kokkuleppele jõudma." Araabia riikide poole pöördumisel julgustas Bush neid "toetama palestiinlasi raskete valikute tegemisel."
Iisraeli välisministeeriumi veebilehe andmeil oli Bushi visiidi kõige olulisemaks teemaks Iraani oht. President kohtus Olmerti, kaitseminister Ehud Baraki ja välisminister Tzipi Livniga, et kuulda Iisraeli hinnangut Iraani tuumaprogrammile. Pärast kohtumist kordas Bush, et Iraan tõepoolest on ohtlik, kuid eelistatud viis sellega tegelemiseks oleks diplomaatia teel. Iisrael on pikemat aega väitnud, et nad ei saa edasi elada Iraani kui tuumariigiga ning tõenäoliselt arutati ka võimalust sõjaliseks lahenduseks juhul, kui diplomaatia ei peaks lahendusi tooma.
Kommentaar:
George Bushi suhted Iisraeliga on mitmes mõttes märkimisväärsed ning tulenevad peamiselt ühistest huvidest ja osaliselt sarnasest maailmavaatest ja väärtushinnangutest. Bush näeb selgelt terroriohtu ning ei ürita seda kunagi välja vabandada, selgitada või õigustada; ta ei usu moraalsesse võrdväärsusesse. Ta mõistab, et Iisraelil on vaja piire, mida suudetakse kaitsta ning ta on toetanud ideed, et võimaliku kokkuleppe korral jääksid Iisraelile piirkonnad Juudeas ja Samaarias. Bush rõhutab aeg-ajalt, et Iisrael on juutide riik ning seda peaks sellisena tunnustatama - sellega lükkab ta tagasi araablaste nõudmise tagasipöördumise õigusele.
Eile Ramallahs toimunud pressikonverents näitas, et president on hästi kursis ka praeguse julgeolekuolukorraga. Kui talle esitati küsimus kontrollpunktide kohta, mille sulgemist palestiina araablased nõuavad, ütles Bush lihtsalt: "Kontrollpunktid peegeldavad reaalsust." Teisisõnu, terrorism on reaalsus ning kontrollpunkte on vaja selle tõkestamiseks.
Need on tõepoolest märkimisväärsed seisukohad USA presidendi poolt. Teatud küsimuses on Bushi selgeltnägelikkus siiski puudulik. Ramallahs viibimise ajal kirjeldas ta oma nägemust Palestiina riigist, mida iseloomustavad territoorium, piirid, demokraatia ja julgeolek ning ütles, et kui palestiinlaste ette seataks valik: see riik, mis elab rahus Iisraeliga või status quo, "siis nad valivad rahu".
Pole kahtlust, et selles on oma loogika. Kuid küsimus on selles, kas seda seisukohta toetavad ka faktid. Läbirääkimised Iisraeli ja Palestiina Omavalitsuse (PO) vahel on kestnud umbes 15 aastat. Kui PO tahaks rahu, siis võiks eeldada, et haridussüsteemi abil valmistataks rahvast ette rahuks ja kompromissideks, mida rahu ka araablaste jaoks peaks hõlmama. Ent PO haridussüsteem õpetab noori inimesi juute vihkama ja nende ametlikul sümboolikal kujutatakse kaarte, millel Iisraeli asemel on Palestiina riik. Peale selle keeldub PO jätkuvalt aktsepteerimast Iisraeli kui juutide riiki. Viimane aastakümme on näidanud, et araablased on propageeritava sõnumi omaks võtnud ning selle tulemusena on see olnud veriseim aastakümme Iisraeli ajaloos.
Asjakohane näide on Bushi visiit Ramallahsse. Enne seda visiiti kõlasid mitmetest araabia maadest ründavad hüüded "lihuniku" ja "kurjategija" George Bushi aadressil. Ramallah tänavatel väljendasid inimesed oma vihkamist öeldes, et Bush ei ole oodatud. PO peakorteri juures Ramallahs heisati Ameerika lipud võimalikult viimasel hetkel, et vältida nende süütamist. Oli koguni oht, et Ramallah külastus jäetakse ära seoses ähvardustega Bushi suhtes. Selliselt tervitati presidenti, kes seadis üheks oma eesmärkidest kahe riigi lahenduse. Kas selle põhjal saab eeldada, et palestiina araablased "valivad rahu", või ajendavad neid teistsugused motiivid? Kas Iisraeli hävitamine on ikka veel osaks nende programmist?
Ja milline on lugu araabia riikidega, kelle kohta Bush ütles, et need peaksid toetama PO-d rahu sõlmimisel Iisraeliga? Islamistide protest Bushi visiidi vastu kõlas ka nendest riikidest. Kui nende riikide oletatavalt mõõdukad liidrid selle kihutustööga nõus ei ole, miks ei kuule me siis hukkamõistu nende poolt ning ei näe tegutsemist üleskihutajate vaigistamiseks? Üks võimalus on, et liidrid ei olegi nii mõõdukad kui arvatakse. Teine selgitus on, et nad kardavad islamistide võimu. Kui see viimane on tõde, siis Bushi ja läänemaailma väide, et ekstremiste ei ole arvuliselt palju, ei ole usaldusväärne. Mängimine islamistide arvatavale nõrkusele, mida faktid muuseas ei toeta, on mäng, mida iisraellased ei tohiks kaasa mängida.
Copyright 2008 Word of Life Israel.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
