Esmaspäeval Dimona linnas ühe naise tapnud ja 10 inimest vigastanud enesetapupommirünnaku järgselt on mitmed Iisraeli poliitikud öelnud, et on aeg ehitada Egiptuse-Iisraeli piirile turvatara. Terroristid tulid Dimonasse ilmselt Hebronist, kuid mitmed terroristid üritavad siseneda Iisraeli Gazast Egiptusele kuuluva Siinai poolsaare kaudu. Egiptuse väed on arreteerinud mitu tosinat kahtlustatavat terroristi sellest ajast peale, kui piirdetarast Egiptuse ja Gaza vahel kaks nädalat tagasi läbi murti.

Järjekordse katsena kaitsta Iisraeli kodanikke terrorirünnakute vastu kaalub Iisrael nüüd võimalust lubada Egiptusel kahekordistada oma vägesid piiril ja uuendada oma relvastust. Vastavalt Egiptuse-Iisraeli rahuleppele nõuab selline tegevus Iisraeli nõusolekut. Samal ajal kui sõjavägi on selle vastu, öeldes, et Egiptuse väed ise kujutavad endast ohtu julgeolekule, toetab välisminister Tzipi Livni sellist algatust.

Selle protsessi juures tuleks mõningaid asju tähele panna. Esiteks on terroristid avanud veel ühe rinde oma püüdlustes pühkida Iisraeli riik kaardilt. Pärast 1950.- ja 60.-ndaid, kui Egiptuse terroristid murdsid läbi piiri, ründasid juudi asundusi ja seejärel tõmbusid tagasi Egiptuse poolele, on Dimonas ja Negevis olnud üsna rahulik. Sõda terrorismi vastu jätkub vaibumatult Juudeas ja Samaarias (Jordani Läänekaldal) ning Gaza sektoris, kuid nüüd on tekkinud rinne ka 300 km pikkusele piirile Egiptusega. See ala ei ole osa nn. Jordani Läänekaldast, mida rahvusvaheline üldsus peab okupeeritud territooriumiks. Seetõttu toetavad toimuvad rünnakud Iisraeli väidet, et käesolev sõda pole mitte territooriumi, vaid eksistentsi pärast - Iisraeli eksistentsi pärast!

Teiseks peaksid Iisraeli poliitikud olema nüüdseks õppinud, et vaid Iisrael ise saab ennast kaitsta. Uskuda, et Egiptuse sõdurid riskiksid oma eludega, et kaitsta juute, on naiivne. Egiptuse ühiskond on täis juudivaenulikku propagandat, mis ei loo vajalikku motivatsiooni juutide kaitsmiseks. Lisaks sellele asub Egiptuses Moslemi Vennaskond, mis Hamasi emaorganisatsioonina ja oma paljude järgijatega ei aktsepteeriks tõsist tegevust oma vendade vastu Gazas. Egiptus võib edukalt tõmmata avalikkuse tähelepanu, arreteerides mõned kahtlustatavad terroristid, kuid nad ei tagaks Iisraelile kunagi julgeolekut nende piiril.

See toob meid aga tagasi piirdetara juurde. Iisrael on peagi taraga piiratud kõigil oma piiridel. Sellist lahendust pole nad aga otsinud ega tahtnud. Rahulepingud Jordaania ja Egiptusega pidid piirid avama - või vähemalt nii iisraellased lootsid - kuid praegune reaalsus siiski nõuab tarasid. 2002. aastal otsustas Iisraeli valitsus ehitada turvatara Juudeasse ja Samaariasse ning sellest ajast peale on neid rahvusvaheliselt hukka mõistetud. Samas oleks kasulik vaadata ühte peamist tõsiasja: kes ehitab aia - kas see, kes ründab, või see, kes kaitseb ennast? Vastus on ilmselge. 2002. aastal oli Iisraelis 37 terrorirünnakut ja 132 inimest sai nende läbi surma. Aprillis otsustati ehitada tara. Nüüd kaalub Iisrael uue tara ehitamist ja eesmärk jääb samaks: kaitsta kodanikke.

Fakt, et araablastel pole vaja turvatara, et end Iisraeli eest kaitsta, peaks ilmselgelt ja tõhusalt avama silmad neil, kes endiselt peavad Iisraeli agressoriks Lähis-Idas ja suurimaks maailmarahu ohustajaks. Vastupidi, nii nagu karmis naabruskonnas elamine nõuab häid lukke, tundub, et elamine juudina Lähis-Idas nõuab häid turvatarasid. Need ei ole praktilised ja kenad vaatamiseks, kuid siiski päästavad elusid.

Copyright 2008 Word of Life Israel.