Kommentaar:
Nende kahe avalduse sügavam tähendus ei ole päris selge, kuid need näivad rõhutavat kaht väga levinud põhimõtet, millest araablased on juhindunud Iisraeli riigi asutamisest peale 1948. aastal. Esiteks, araablastel on olnud kõik või mitte midagi suhtumine Iisraeli. See ilmnes väga selgelt 1947. aastal, kui nad lükkasid tagasi jagamisplaani, mitte sellepärast, et nad ei oleks araabia riiki tahtnud, vaid sellepärast, et nad ei tahtnud juutide riiki, nad tahtsid endale kogu territooriumi. Pärast 1967. aastat sõnastasid araabia riigid oma kolm "ei"d, mis põhimõtteliselt nõudsid Iisraeli väljatõmbumist kõigilt aladelt ning lükkasid tagasi igasugused sidemed Iisraeliga. Seejärel pakuti Arafatile 2000. aastal Camp Davidis umbes 95% territooriumitest ja ta lükkas selle pakkumise tagasi, ta tahtis saada kõike.
Teise läbi ajaloo kehtinud põhimõtte järgi see, mida ei saavutata läbirääkimiste teel, võetakse jõuga. Selle põhimõtte tagajärjeks on olnud araablaste sõjad Iisraeli vastu ning see on saanud veelgi ilmsemaks pärast 1993. aastat, mil sõlmiti Oslo lepe. Kujunes välja teatud käitumismuster: iga kord, kui läbirääkimistega paigaseisu jäädi, pöördus Arafat tagasi terrori juurde. Abbasi ja Faisali avalduste tähendus, nagu juba mainitud, ei ole päris selge, kuid kui mineviku kogemused mingit tähendust omavad, siis ei tohiks olla üllatuseks, kui need praktikas hakkavad peegeldama äsja esiletoodud kaht põhimõtet.
Copyright 2008 Word of Life Israel.