Pühapäeval avalikustati rohkem üksikasju peaminister Ehud Olmerti plaanidest kokkuleppe sõlmimiseks Palestiina Omavalitusega (PO). Väidetavasti on Olmert valmis ära andma 93% maadest, mis jäävad teisele poole "rohelist joont" (Läänekaldal) ning kompenseerima ülejäänud 7% Gaza piirkonnas olevate maadega. Kokkulepe näeb samuti ette turvalist liikumisvõimalust Gaza ja Juudea vahel. Üksikasju läbirääkimistest Jeruusalemma üle ei avalikustatud, sest Olmerti ametliku seisukoha järgi selleteemalisi läbirääkimisi käimas ei ole. Koalitsioonipartner Shas on ähvardanud valitsusest lahkuda, kui alustatakse läbirääkimisi Jeruusalemma üle.

Plaani elluviimise korral peaks vähemalt 70 000 asunikku elukohta vahetama, või sunnitakse neid seda tegema. See arv võib olla isegi suurem, olenevalt sellest, mida tehakse selliste asundustega nagu Ariel ja Gush Etzion. Peale selle ei anta araabia põgenikele õigust tagasipöördumiseks, erandiks on pere taasühendamise põhjusel tagasipöördumine, mida võimaldatakse maksimaalselt 20 000 isikule. Välisminister Tzipi Livni on põhimõtteliselt põgenike tagasipöördumise vastu, sest ta kardab, et see võib luua pretsedendi, mis kutsub esile tagasipöördumiste laine.

PO esindajad teatasid rutuga, et ettepanek ei ole rahuldav ning ütlesid, et ettepanek näitab, et Olmerti valitsus ei ole rahust tõsiselt huvitatud. Ahmed Queira, kes on nende peamine esindaja läbirääkimistel, ähvardas kahe-riigi ettepaneku täielikult kõrvale heita ja võtta selle asemel eesmärgiks ühe-riigi lahenduse. On üpris kindel, et selles Jordani jõest läände jäävas riigis moodustaksid araablased peagi enamuse.

Samal ajal jätkavad Shaul Mofaz ja Tzipi Livni, kes on kaks peamist kandidaati Kadima juhi kohale Olmerti asemel, valmistumist septembris toimuvateks valimisteks. Uus parteijuht võib saada ka peaministriks, kui ta on võimeline koguma enamuse toetuse Knessetis. Tööpartei juht Ehud Barak kritiseeris hiljuti Livnit ning väitis, et ta ei ole piisavalt kogemusi julgeolekuküsimustes. Baraki sõnul tõendab seda Livni osalus ÜRO resolutsiooni 1701 väljatöötamises. Pärast Teise Liibanoni Sõja lõppemist koostatud resolutsiooni peetakse äpardunuks, sest see ei ole suutnud hoida ära Hizb´Allah taasrelvastumist.

Kommentaar:
Olmerti jätkuvad jõupingutused PO-ga kokkuleppele jõudmiseks, hoolimata asjaolust, et ta on ametist lahkumas ja et ta on kõige ebapopulaarsem peaminister Israeli ajaloos, on tekitanud diskussioone. Kas see on viis, kuidas peaks toimima demokraatia? Peale selle määravad uue peaministri põhimõtteliselt Kadima sisevalimised, millel saavad hääletada vaid 70 000 parteiliiget. Ka see tõstatab küsimuse, kas riigijuhi valimine on ikka demokraatlik.

Opositsioon, mida juhib Likud eesotsas Benjamin Netanyahuga, on ammu teinud ettepanekuid uute valimiste korraldamiseks. Arvamusuuringud näitavad, et Likud oleks valimistel edukas ning saaks arvatavasti kõige enam hääli, kui valimised toimuksid praegu. Sellest vaatevinklist on Likudi reaktsioon mõistetav. Ent Iisraeli ees seisab mitmeid lahendamist vajavaid probleeme, nii sise- kui ka välispoliitilisi, ning praeguses üpris kaootilises ja killustatud poliitilises seisus on valitsusel põhimõtteliste otsuste langetamine väga keeruline. Otsuse langetamist mõjutavaid tegureid on lihtsalt liiga palju. Seega näib, et rahva arvamuse küsimine üldvalimiste korraldamise teel oleks hetkel kõige demokraatlikumaks sammuks.

Ülalöeldust hoolimata ei ole Israeli demokraatia üldiselt ohus. Asjaolu, et taoline diskusioon on käimas nii tänavatel kui ka Knessetis, annab vaid tunnistust demokraatia toimimisest.

Copyright 2008 Word of Life Israel.