Rudeineh väitis, et Rice pooldab Iisraeli taandumist Rohelise jooneni, mis oli piiriks ajavahemikul 1949-1967. Sellisel juhul peaks Iisrael lahkuma Juudeast, Samaariast, Jordani jõe orust ja Ida-Jeruusalemmast. Rice väidetavalt palus osapooltel teostada "piiratud kohandusi 1967. aasta piiridele" ning palus liikuda edasi Jeruusalemma küsimuses. Valitsuskoalitsiooni kooshoidmiseks on peaminister Ehud Olmert võtnud seisukoha, vähemalt avalike avalduste kohaselt, et Jeruusalemma üle mingeid läbirääkimisi ei toimu. Ent meediasse lekib pidevalt vastupidiseid teateid.
Rice´i ettepanek sisaldab väidetavasti võimalust, et Iisrael säilitab kontrolli Jeruusalemma üle üheks kuni viieks aastaks pärast lepingu allkirjastamist. Iisrael ei usu, et aasta lõpuks oleks võimalik jõuda lõpuniviimistletud kokkuleppe sõlmimisele ning teeb ettepanekuid vahekokkuleppe sõlmimiseks. PO seisab sellele vastu. Araabia ajalehe Hayat al-Jadidah toimetaja Hafith Barghouti tõlgenduse kohaselt tähendab Rice´i "näiliselt õigustamatu optimism" seda, et "kulisside taga valmistatakse poliitilist einet."
Kommentaar:
Iisraellased on loov rahvas. Seda näitavad nad ka uute sõnade leiutamisega. Kuna heebrea keel piibiaegadest kuni 20. sajandi alguseni eriti palju ei arenenud, napib piibellikus sõnavaras sõnu kaasaegsete nähtuste kirjeldamiseks. Üks viimati leiutatud sõna on "lekondel". See on tuletatud nimest "Condoleeza" ning tähendab "ringireisimist ja kohtumiste korraldamist ilma tulemusteta". See on muidugi öeldud huumoriga, kuid tõepoolest, USA välisminister on oma ametiajal külastanud Iisraeli rohkem kui 20 korral. Hoolimata tugevatest jõupingutustest ja survest on tal praeguseks vähe tulemusi ette näidata.
Rice´i meetodiks on olnud Iisraelile surve avaldamine järeleandmiste tegemiseks ning samal ajal PO eeldatavasti mõõduka liidri Mahmoud Abbasi ülekülvamine rahalise, sõjalise ja diplomaatilise toetusega. Selle aluseks on kujutlus, et Abbasi positsioon on nõrk ning ta vajab toetust. See poliitika näib praeguseks läbikukkunud olevat. Abbasi positsioon on praegu ilmselt ebaolulisem ja nõrgem kui kunagi varem. Seda väidet kinnitab fakt, et Jordaania alustas möödunud nädalal läbirääkimisi Abbasi tugevaima vaenlase Hamasiga, sest jordaanlased kardavad, et ühel päeval võtab see islamistlik organisatsioon Abbasilt võimu. Jordaania kardab, et Hamas võib õhutada Jordaanias üles islamistide mässu ning kukutada sealse re˛iimi.
Abbas ei ole olnud võimeline täitma Teekaardi kohustusi ja arvukaid teisi kokkuleppeid ning arvatavasti ei ole tal olnud selleks ka tahtmist. Hamas oleks Abbasilt võtnud võimu ka Juudeas ja Samaarias, kui Iisraeli Kaitsevägi ei oleks Hamasi tagasi hoidnud.
Küsimus on ka Abbasi tahtes. PO esindajad läbirääkimistel rõhutavad pidevalt oma vankumatut suunda kokkuleppe sõlmimiseks. Mingeid tegelikke edausamme kompromissile jõudmiseks ei ole tehtud. Meetodid võivad muutuda, kuid strateegia jääb enam-vähem samaks. Seega on ainuke viis, kuidas Rice saab panna osapooli kokkulepet sõlmima, surve avaldamine Iisraelile. Osapooltest on ainult Iisrael võimeline kokkulepet tegudega toetama. On võimalik, et Rice´il õnnestub panna Olmerti valitsus aktsepteerima kokkulepet ülalkirjeldatud tingimustel, kuid on äärmiselt vähetõenäoline, et Knesset või Iisraeli rahvas seda toetaks. Hoolimata sellest, et iisraellased igatsevad rahu, ei aktsepteeri nad imaginaarset rahu partneriga, kes ei ole võimeline lepingut täitma või ei taha seda teha.
Copyright 2008 Word of Life Israel.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
