Nähes vaeva uue koalitsiooni moodustamisega pärast Kadima valimistel saavutatud võitu, õnnestus praegusel välisministril Tzipi Livnil lõpuks saada Tööpartei liider Ehud Barak kokkuleppele alla kirjutama. Barakile tõotati asepeaministri kohta vetoõigusega valitsuse poliitika üle. Baraki soovi asuda Süüriaga peetavate läbirääkimiste juhi kohale Livni siiski ei nõustunud täitma.

Lisaks Kadima 29 mandaadile ja Tööpartei 19 mandaadile vajab Livni Knessetis enamushäälte saavutamiseks veel 13 mandaati. Ta eelistaks partnerina lisaks Tööparteile ultraortodokside parteid Shas, mis annaks talle juurde 12 mandaati. Ent Shasi ametnikud ütlevad, et koalitsioonileping Tööparteiga ning Barakile antud vetoõigus on vähendanud tõenäosust Shasi liitumiseks koalitsiooniga. Peamiseks vaidlusküsimuseks Shasiga koalitsiooniläbirääkimistel näib olevat nende nõudmine lastehooldustoetuste suurendamiseks.

Livni peab läbirääkimisi veel vasakpoolse Meretzi parteiga, Pensionäride parteiga ning ultraortodokside Toora Judaismi Ühendpartei. Talle koalitsiooni moodustamiseks antud tähtaeg täitub järgmisel nädalal, kuid seda saab veel 14 päeva võrra pikendada, mida tõenäoliselt ka tehakse.

Kommentaar:
Tõenäosus, et Livni suudab kokku saada püsiva koalitsiooni, väheneb iga päevaga. Ta võib olla suuteline moodustama koalitsiooni, kuid hetkel näib, et see valitsus koosneks parteidest, mille tegevuskavad erinevad üksteisest tugevasti. Kadima, Tööpartei, Shasi ja Pensionäride Partei koalitsioon on tegelikult püsinud kaks aastat hoolimata ennustustest, et see ei pea vastu kuus kuudki. Livni võiks teoreetiliselt moodustada sarnase koalitsiooni.

Praeguste läbirääkimistega on siiski mängureegleid muudetud, sest kõik parteid on esitanud lisanõudmisi. Mõned neist, eriti majandusküsimustega ja rahuprotsessiga seotud nõudmised, on erisuunalised, võib isegi öelda vastukäivad. Kui lisada pildile veel Meretzi partei, siis võimalused, et Mofazi toetajaskond Kadima parteis aktsepteerib seda parteid ja tema äärmuslikku tegevuskava, ei ole just eriti suured. See võib viia valitseva partei lõhenemisele.

Teiseks märkimist väärivaks teguriks on kahe aasta pärast toimuvad plaanilised valimised. Kogemused näitavad, et valimiste lähenemisel näevad erinevad parteid vajadust oma seisukohtade selgeks sõnastamiseks põhiküsimuste suhtes, üritades sellega valijaid ligi meelitada. Shas võib koalitsiooniga liitumisel äkki avastada, et Livni peab läbirääkimisi Jeruusalemma üle ning partei võib lahkuda valitsusest, nagu nad on tõotanud. Tööpartei võib kasutada valitsusest lahkumise põhjusena ebarahuldavat raha jaotamist sotsiaal- või haridussektorisse.

Ainuüksi asjaolu, et Livni on sunnitud koalitsiooni moodustamiseks pöörduma nii erineva orientatsiooniga parteide poole, näitab vähemalt kahte asja: Esiteks näib tema poliitikal puuduvat suund. Teiseks näib, et Knesset ei ole võimeline moodustama püsivat koalitsiooni. Kadima on praeguse Knesseti ebastabiilsust tugevasti suurendanud. Partei on 2006. aasta valimiste järel kaldunud vasakpoolsusesse ning ei saa väita, et nad praegu tugineksid platvormile, mille nad oma valijatele tol ajal esitasid, eriti rahuprotsessi suhtes. Kui Knesseti suurim partei kõigub, siis ei ole ime, et Knesset muutub korratuks. Livni võiks praegusel hetkel kasutada ära taoliste tähelepanekute järeldusi selle asemel, et jätkata võidujooksu, mis ei näi kuhugi viivat.

Copyright 2008 Word of Life Israel.