Iisraelis on paari kuu pärast tulemas valimised. Palestiina Omavalitsuse presidendi valimised peaksid toimuma jaanuaris ning USA president Barack Obama paneb praegu kokku oma meeskonda ja üritab Lähis-Ida poliitikat formuleerida. Praegu on poliitikamaailmas olulise tähtsusega ajad ning seda näitavad ka arvukad väljapakutud konfliktilahendused, mis ringlemas on.

Kas Oslo protsess on veel käimas? Kas Teekaart veel kehtib? Kas mäng käib Annapolise nime all, või on päevakorra põhipunktiks araablaste rahualgatus. Kas me räägime kahe-riigi või ühe-riigi lahendusest, või hoopis millestki muust? Kas mõni uutest ettepanekutest, mille on esitanud Knesseti liige Benny Elon ja Iisraeli Riikliku Julgeolekunõukogu endine juht Giora Eiland, teostatav? Elon kõneleb Palestiina autonoomiast Juudeas ja Samaarias (Läänekallas), kuid Iisraeli sõjalise kontrolli all. Eiland kõneleb Palestiina autonoomiast Jordaania kontrolli all ning suuremate piiridega Gazast kui eraldiolevast üksusest.

Mis puudutab kahe-riigi lahenduse elluviimist, siis ka selle osas on lahkarvamusi. President Peres usub, et tuleks sulgeda silmad ning astuda rahulepingusse. Esiteks sa aktsepteerid ja siis sa näed, mida sa saad. Likudi juhi Benjamin Netanyahu lähenemine on erinev. Tema ütleb, et Palestiina araablased peavad loobuma tagasipöördumise õiguse nõudmisest ja tunnustama Iisraeli kui juutide riiki ning alles siis saab sõlmida rahuleppe. Lühidalt öeldes näib, et ideedest puudust ei ole.

PO liider Mahmoud Abbas astus neljapäeval märkimisväärse sammu, pannes nelja Iisraeli suurimasse ajalehte suure kuulutuse, milles ta palus iisraellastel araablaste rahuplaani aktsepteerida. Ühe tema peamise läbirääkija Saeb Erekati sõnul ei tea iisraellased sellest piisavalt palju. Ent isik, kes sellest piisavalt palju teab - välisminister Tzipi Livni - tõi välja plaani peamise nõrga lüli - põgenike küsimuse. Põgenike vastuvõtmine Iisraeli õõnestaks kahe-riigi plaani, mis põhineb ideel, et üks neist on juutide oma, ütles Livni.

Livni läks aga veelgi kaugemale öeldes, et Iisraeli tunnustamine juutide riigina on vaidlusküsimuseks ka rahvusvahelises kogukonnas. Ta rõhutas, et eriti Euroopas ei kujutleta Iisraeli ilmselgelt juutide riigina. Seal on poliitikuid, kes ei tahaks Iisraeli selliselt määratleda.

Kommentaar:
Asjadest võib paremini aru saada, kui vaadelda neid ajaloolisest perspektiivist. Ent mõnikord tekitab see vaid uusi küsimusi. Kui araablased oma rahuplaani 2002. aastal esitasid, ei pidanud suurem osa iisraellastest ja ka Knessetist seda käivitatavaks. Praegu esitlevad Iisraeli riigimehed, kaasa arvatud president Peres, seda kui võimalust, mida ei tohiks kasutamata jätta. Miski on muutunud, kindlasti mitte plaan ise.

Abbas usub, et kui Iisraeli rahvas saab plaanist rohkem teada, hakkavad nad seda aktsepteerima. See on optimistlik, kuid üpris ebarealistlik arvamus. Plaan nõuab Iisraeli täielikku väljatõmbumist Juudeast ja Samaariast, kaasa arvatud Ida-Jeruusalemmast, millest tahetakse teha Palestiina pealinna. Peale selle näeb plaan ette põgenike tagasipöördumist. Selliseid järeleandmisi Iisraelis enamus ei toeta.

Ainukesena võiks Iisraeli rahvast panna araablaste rahualgatust aktsepteerima arvatavasti see, kui leitakse, et Iisraelile tõotatud kasu - normaalsed suhted moslemimaailmaga - kaalub järeleandmised üles. Praegu ei ole iisraellaste hulgas selline arvamus valitsev. Seega näib, et plaani võidakse aktsepteerida ainult küsimuste ähmastamisega.

Mis puudutab Iisraeli kui juutide riigi küsimust, siis väärivad märkimist kaks tähelepanekut. Esiteks, ÜRO peaassamblee 1947. aasta 29. novembri resolutsioon rääkis juutide ja araablaste riikide loomisest. Kõik mõistsid siis, et juutide riiki on vaja. Teiseks, Abbasi kuulutusel olid araablaste rahuplaani toetava 56 moslemiriigi lipud. Euroopa poliitikud võiksid selgitada, kas ainult ühe väikese juutide riigi eksisteerimist 56 moslemiriigi kõrval oleks liiga palju paluda.

Copyright 2008 Word of Life Israel.