Parempoolne Moshe Feiglin jäi 20. kohale, valmistades sellega ebameeldiva üllatuse Netanyahule, kes teda kõrvale üritas tõrjuda. Feiglin on muu hulgas seisnud kahe-riigi lahendusest loobumise ning Templimäe üle kontrolli võtmise eest. Netanyahu kardab, et Likud kaotab hääli, kui partei liiga parempoolse hoiaku võtab. Likudi sisemenetluste tulemusena, mõned nimetaksid seda manipulatsiooniks, taandati Feiglin lõpuks 35. kohale.
Likudi poliitilised vastased reageerisid kiirelt Likudi nimekirja avaldamisele. Kadima liider ja praegune välisminister Tzipi Livni väitis: "Ma nägin Likudi nimekirja uue Knesseti valmisteks ning mulle meenus peamine põhjus, miks ma sellest parteist lahkusin... selle platvormi põhialuseks on "ei sellele" ja "ei tollele" - seega, mis on see, millele nad ütlevad "jaa"? Livni lisas: "Rahvas mõistab, et Likud ei vääri rohkemat kui 12 mandaadi." Teised poliitilised vastased oletavad, et Likudi valitsus ei suudaks teha koostööd uue Obama valitsusega või Euroopaga ning ei jääks püsima kauemaks kui kõige rohkem 2 aastat.
Netanyahu saatis eelvalimiste järel rahvusvahelisele kogukonnale rahustavaid sõnumeid ning väitis, et Likudi juhitav valitsus jätkaks rahuprotsessi, kuid lisaks pakuks majanduspaketti, millega tahetakse parandada Palestiina araablaste elatustaset. Netanyahu lisas, et ta toetaks ka läbirääkimisi Süüriaga, kui see vajalikuks peaks osutuma.
Päev pärast Likudi eelvalimisi tehtud arvamusküsitlus näitas Likudile väikest edusammu: kui eelmisel nädalal pakuti parteile 34 mandaati, siis sel nädalal 36. Kadima oli teisel kohal 27 mandaadiga ning Ehud Baraki Tööpartei sai 12 mandaati.
Kommentaar:
Meedia on paaril viimasel päeval keskendunud ainult Likudi äärmuslikult parempoolsele nimekirjale, nagu nad seda nimetavad. Likudi esindajad on üritanud tuliselt kaitsta oma partei usaldusväärsust ja suutlikkust valitseda oma veendumustele truuks jäädes. Press kaldub siiski nimetama äärmuslasteks kõiki, kes kõnelevad ühendatud Jeruusalemmast või Golanist kui Iisraeli osast, ning seda enne teiste piirkondade, nagu Hebron või Ariel, mainimist. Sellistel juhtudel muutuvad ajakirjanikud otsustajateks, milliseid arvamusi vastuvõetavaks pidada ning tõrjuvad efektiivselt kõrvale "äärmuslike" vaadetega inimesi.
Seetõttu ja väga tõenäoliselt ka muudel põhjustel hoiduvad mitmed parempoolsed selgest kõnest. Tzipi Livni väide ei ole seega päris vale; mitmed Likudi liikmed nähtavasti teavad ainult seda, kuidas öelda "ei". Netanyahu juhtimisel 1996-1999 tegutsenud valitsus pani rahuprotsessile pidurid peale, kuid ei pakkunud tegelikult alternatiivset visiooni. Õigustatud on väide, et taolist visiooni ei olnud vaja, kuna araablased ei olnud juutide riigi tunnustamisest huvitatud. Sama võib väita praegugi. Kuid sellisel juhul peab Likud pakkuma vastuseid, kuidas sellise olukorraga tegelda. Likudist parempoolsemad parteid on selliseid vastuseid pakkunud.
Moshe Feiglin vähemalt selles mõttes pakub välja mõningaid lahendusi. Ent ta tekitab ka probleeme, kuna ta on minevikus oma avaldustega andnud mõista, et tema jaoks pühitseb eesmärk abinõu. Teisiti öeldes, juutidele orienteeritud riik, mille kujundamist ta pooldab, tõenäoliselt ignoreeriks teiste maa elanike, eriti araablaste, õigusi.
Ent kuidas on ettepanekuga kontrolli võtmiseks Templimäe üle - kas see on tõepoolest äärmuslik seisukoht? Võib õigustatult küsida, kas see on tõenäoline sündmus, ning vastus on hetkel ei. Kuid kas see idee on tõepoolest äärmuslik ja utoopiline, nagu mõned näivad arvavat? Vaevalt! Kogu maailmast võib leida sarnaseid juhtumeid, mille puhul valitsevad jõud näitasid sugugi mitte nii liberaalset suhtumist kui Iisrael on Templimäe suhtes näidanud.
Peale selle võib leida mõjuvaid argumente Iisraeli seaduste aktiivsemaks rakendamiseks Templimäel. Üheks küsimuseks on Jumala kummardamise vabadus: Templimägi on judaismi kõige püham paik ning on oluline ka kristlastele, ent ei juutidel ega kristlastel ei lubata seal palvetada. Pealegi on viimasel aastakümnel ilmnenud vajadus Iisraeli julgeolekujõudude kohaloluks Templimäel, et takistada hindamatute arheoloogiliste tõendusmaterjalide hävitamist. Ja lõpuks, Templimägi on olnud kasvulavaks moslemite korrarikkumistele ja rünnakutele Läänemüüri ääres palvetavate juutide vastu ning neid suudaksid püsivalt kohalviibivad ja aktiivsed politseiüksused ära hoida. Selliste argumentide põhjal on Iisraeli aktiivne kontroll Templimäe üle tõepoolest õigustatud.
Paljud Iisraeli poliitikud peavad rahvusvahelise kogukonna arvamusi otsustavaks määrajaks, mida Iisrael rahuprotsessi suhtes võib ja ei või teha. Pole kahtlust, et maailmas, milles me elame, muutuvad aina olulisemaks rahvusvahelised suhted, liidud, kaubanduskokkulepped jms. Ent lõpuks tuleb küsida, kas Iisrael saab loota rahvusvahelisele kogukonna toetusele, kui tuleb maksta hinda Iisraeli järeleandmiste eest? Senised kogemused ütlevad, et seda toetust ei pakuta. Sderot näiteks tõestab seda iga päev.
Copyright 2008 Word of Life Israel.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
