Kampaania kolmeks kõige olulisemaks küsimuseks on rahuläbirääkimised, suhted Obama värske valitsusega ja finantskriis. Kadima liider Livni teatas neljapäeval, et ainult tsentristlik partei, nagu tema oma, on võimeline moodustama laiapõhjalist ja stabiilset koalitsiooni. Tööpartei ametnikud kritiseerisid Livni "illusoorset" avaldust, meenutades talle, et alles paar kuud tagasi kukkus ta koalitsiooni moodustamisel läbi. Livni hoiatas ka raskete aegade eest Iisraeli ja USA suhetes juhul, kui Netanyahu peaks peaministriks saama, kuna tema valitsust hakataks pidama "rahust keeldujaks". Likud vastas, et Netanyahu peaks olema see, kes hakkab moodustama valitsust ning see valitsus saaks olema laiapõhjaline ja ühtne.
Livni leiab, et kui Iisrael taotleks kahe-riigi lahendust, nagu tema partei poliitika ette näeb, väheneks surve juutide riigile ning suhted USAga oleksid head. Ent ultraortodoksse partei Shas liider Eli Yishai, kes sel nädalal toetas Netanyahu kandidatuuri peaministri kohale, ütles, et Iisraelile on alati survet avaldatud ning tõenäoliselt kogeb Iisrael seda ka tulevikus. Yishai lisas: "Me peame seisma oma põhimõtete eest. Vastaspool peab sellest lugu, kui me seda teeme."
Kommentaar:
See on pikka aega olnud sama hea kui aabitsatõde, et Iisraeli poliitikat on tugevasti mõjutanud, mõned isegi ütleksid, et dikteerinud, USA. See põhineb oletusel, et USA on sundinud Iisraeli tegema kompromisse, mida viimane oleks eelistanud tegemata jätta. Mõned väidavad, et taoline USA mõju lõppes 1993. aastal, kui Iisrael ise algatas Oslo protsessi, mis viis Oslo leppe sõlmimisele. Sellest ajast alates on Iisraeli suunaks olnud kompromisside tegemine, mille näiteks on ühepoolne väljatõmbumine Liibanonist ja Gazast ning kõneluste jätkamine Palestiina Omavalitsusega hoolimata korduvatest terrorikampaaniatest.
Kohtumisel president Obama Lähis-Ida saadiku George Mitchelliga ütles president Shimon Peres, et "tegelikult oleme meie (iisraellased) need, kes avaldavad survet, et Ameerika Ühendriigid osutaksid abi rahu saavutamisel ja terrorismiga võitlemisel." See on loogiline jätk Tzipi Livni seisukohale, mille järgi kahe-riigi lahendusest loobumine tooks kaasa surve avaldamise Iisraelile. See tähendab, et algatagem ise plaane, et vältida survet.
See strateegia oleks loogiline, kui ei oleks kahte faktorit, mis selle täielikult põrmustavad: esiteks, kõik Iisraeli katsed rahu saavutamiseks on pärast 1993. aastat nurjunud. Teiseks, rahu sõlmimiseks on vaja kahte osapoolt. Hetkel valitsevad Palestiina araablaste vahel sisemised lahkhelid ning veelgi olulisem on fakt, et keegi neist ei ole näidanud tõelist valmisolekut rahu sõlmimiseks Iisraeliga. Fatah, kes peaks valitsema Juudea ja Samaaria (Läänekalda) üle, keeldub tunnustamast Iisraeli kui juutide riiki. Ning Hamas, kes valitseb Gazas, keeldub tunnustamast Iisraeli mistahes vormis - punkt!
Henry Kissinger, on öelnud: "Iisraelil puudub välispoliitika." Võiks olla aeg selle asjaolu muutmiseks. Iisraeli poliitikud peaksid ehk seadma oma huvid kõrgemale rahvusvahelise kogukonna omadest. Võib õigustatult küsida: kas Iisrael võib endale lubada USA toetuse kaotamist? Sellele võiks vastata: Kas Iisrael võib enesele lubada riski, et Iraani raketid paigutatakse Samaariasse ning Hamas jõuab Templimäele.
Copyright 2009 Word of Life Israel.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
