Erinevatele meediakanalitele intervjuusid andnud poliitikaanalüütikud ja asjatundjad pakuvad praktiliselt lõpmatul hulgal spekulatsioone koalitsiooni moodustamise kohta. Üldiselt, kui see ülesanne antakse tõepoolest Netanyahule, jääb ainult kaks valikut: tsentristlik rahvusliku ühtsuse koalitsioon või parempoolne koalitsioon. Esimene, mida Netanyahu ise näib eelistavat, tähendaks Kadima kaasamist võrdse partnerina. Netanyahu tahaks valitsusse kutsuda ka Tööpartei, kuid selle partei esindajatel näib olevat kindel tahtmine taastuda kõigi aegade kehvimast valimistulemusest - 13 mandaati - opositsioonis. Peale selle tehakse ettepanek koalitsiooniga ühinemiseks tõenäoliselt parteidele Israel Beiteinu ja/või Shas ning võib-olla ka Ühendatud Toora Judaismi parteile.
Suurimaks väljakutseks saab Netanyahu jaoks olema ultraortodoksse partei Shas veenmine astuma samasse koalitsiooni sekulaarse parteiga Israel Beiteinu. Shasi vaimne juht Ovadia Yosef nimetas Avigdor Liebermani juhitavat Israel Beiteinut kaks päeva enne valimisi "saatanaks". Liebermanni tegevuskava keskseteks küsimusteks on ilmalike laulatuste lubamine ja judaismi pöördumise protsessi lihtsustamine, kuid Shas'i jaoks on need mõlemad tabuteemad. Need kaks parteid kuulusid siiski samasse koalitsiooni 14 kuud tagasi.
Kommentaar:
Nende valmiste peamiseks järelduseks on, et Iisraeli poliitika paremtiib on tugevnenud. Valimiseelsete lubaduste põhjal on loogiline järeldada, et kahe-riigi lahendus pannakse kõrvale. Ent Iisraelis on levinud ütlus (mis põhineb ajaloolisel pretsedendil), et ainult parempoolne valitsus suudab sõlmida rahu. Taoline valitsus saab alati arvestada vasakpoolsete toetusega, samal ajal vasakpoolne valitsus võib alati olla kindel, et parempoolne opositsioon seisab nende plaanidele vastu. Peamiseks küsimuseks seejuures on, kas rahvusvaheline kogukond lubab rahuläbirääkimisi tahaplaanile jätta?
Netanyahu ütles hiljaaegu, et tema suurimaks veaks 1996. aastal, kui ta peaministriks valiti, oli see, et ta ei moodustanud rahvusliku ühtsuse valitsust. Seetõttu muutus tema kitsalt parempoolne koalitsioon ebastabiilseks. Kindlasti üritab ta sarnast kogemust vältida. Mõned Likudist parempoolsemad parteid on palju järeleandmatumad rahu ja julgeoleku küsimustes kui Likud ning see võiks viia kiiresti vastuoludeni, kui Obama valitsus peaks hakkama rahuprotsessi tulemusi nõudma. Seega on kõige tõenäolisemaks rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamine. Kui see juhtub, siis on kahe-riigi lahendus taas läbirääkimistelaual.
Valimiste tulemuseks on ebaselge parlamentaarne olukord, milles võitjaks kuulutavad end kaks parteid. See lisab hoogu juba käimasolevale arutelule valimissüsteemi muutmise üle. Peamiseks eesmärgiks on piirata väikeparteide arvu, mis koalitsioonisiseste kauplemiste tõttu mõjutavad sageli poliitikat oma suhtelisest mõjukusest suuremal määral. Teiseks eesmärgiks on süsteemi muutmine läbipaistvamaks ja esindavamaks, lubades valijatel parteinimekirjade poolt hääletamise asemel anda oma hääl üksikutele poliitikutele.
Probleemiks ei pruugi siiski olla valimissüsteem. Viimased valimised näitavad kokkuvõttes, et Iisraeli rahvas on teinud nihke paremale. Vasaktiiva moodustavad praegu ainult 44 mandaati, kui jätta arvestamata 11 araablaste mandaati, nagu tavaliselt tehakse rahu ja julgeoleku küsimuste puhul. Varem kuulus tavaliselt ainuüksi Tööparteile 44 mandaati.
Peamiseks probleemiks on aga see, et kui rahva arvamus nihkub paremale, siis poliitilised tegevuskavad jätkavad suundumist vasakule. Seda nähtust on täheldatud juba mõnda aega ning see selgitab, miks parteide vaated valimiste ajal nihkuvad paremale, kuid pärast valimisi taas vasakule. Kui tahetakse süvendada tunnet, et poliitikud esindavad rahvast, tuleb tegemist teha ka selle nähtusega. Suhteliselt madal osalus kahtedel viimastel valmistel (vastavalt 64 % ja 65 %) võib tähendada vähest usaldust poliitiliste protsesside suhtes.
Copyright 2009 Word of Life Israel.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
