Benjamin Netanyahu valitsuse moodustamine hoogustus tugevasti, kui Tööpartei teisipäeval otsustas, et ühineb koalitsiooniga. Nüüdseks on koalitsioonileppele Likudiga kirjutanud alla neli parteid: Israel Beiteinu, Shas, Tööpartei ja Beit HaJehudi ning see annab teoreetiliselt 69-liikmelise enamuse 120-st Knesseti liikmest. Peale selle on tõenäoline, et lähipäevadel ühineb nendega ka äärmusortodoksne partei Ühendatud Toora Judaism oma viie mandaadiga. Tööpartei sees toimus enne koalitsiooniga ühinemise üle hääletamist lahkmeelt tekitanud arutelu ning umbes pooled Tööpartei 13 saadikust on andnud märku, et nad ei kavatse Knessetis valitsust toetada.

Üksikasjad selle kohta, millist mõju või poliitikat igale parteile lubati, ei ole teada, kuid mõned parteide põhinõudmistest on hästi teada. Ministrite ametissemääramisel on Netanyahu ja Likud pidanud kõrget hinda maksma. Mitmed ministrikohta saada lootnud Likudi liikmed peavad pettuma. Traditsiooniliselt on ministritel olnud suur mõju valitsuse poliitika elluviimisel oma alal. Parteid püüavad seetõttu väga innukalt saada kontrolli ministeeriumi üle, milles neil on võimalik oma valimisaegseid lubadusi ellu viia ning sellega oma valijaskonda teenida.

Kommentaar:
Likudi valimiskampaania põhiteemade hulgas olid Iraanist lähtuv oht, rahuläbirääkimised ja majandus. Raske on ette kujutada, kuidas moodustatav valitsus suudaks täita kahte neist lubadustest. Iraani suhtes tõenäoliselt eriti suuri eriarvamusi ei ole. Kõik parteid, kaasa arvatud Baraki fraktsioon Tööparteis, on ühel meelel, et Iraaniga tuleb tegelda enne kui on liiga hilja. Israeli luureteenistuse selle nädala raport leiab, et võib juba olla hilja.

Majandusküsimustes tekib peagi kokkupõrge Tööpartei sotsiaalsema tegevuskava ja Netanyahu kapitalistlikuma ja vaba majandust edendava tegevuskava vahel. Netanyahu on siiski andnud märku, et ta on avatud vähem agressiivsele poliitikale sellel alal. Shasi partei, mis on samuti võtnud kohustusi sotsiaalküsimustes, võib selles valdkonnas sattuda muidu ebatõenäolisse liitu Tööparteiga ning kujundada poliitikat, mis teenib mõlema partei huvisid.

Nagu tavaliselt, on kõige tundlikumaks teemaks rahuläbirääkimised Palestiina Omavalitsusega. Netanyahu keeldub endiselt kasutamast väljendit "kahe riigi lahendus", kuid nii Israel Beiteinu kui ka Tööpartei jaoks ei valmista taolise eesmärgi seadmine probleeme. Tööpartei jaoks on see väljend pühamast püham ning nad kardavad, et kui valitsus ei võta kahe riigi lahendust oma poliitikaks, pöördub rahvusvaheline kogukond, kaasa arvatud USA, Iisraeli vastu. Kolmapäeval väitis president Obama selgelt, et see on tema eesmärgiks. Ta ütles, et "meil on ülitähtis liikuda edasi kahe riigi lahendusega".


Võttes arvesse, et 1993. aasta Oslo leppe sõlmimisele järgnenud katsed Palestiina riigi loomiseks on nurjunud, ning et need on pigem loonud üksuse, kus valitsevad terrorism, anarhia, korruptsioon ja poliitiline tagakius, on raske mõista Obama nõudmisi Palestiina riigi loomiseks. Netanyahu poliitika, mille eesmärgiks on majanduse ülesehitamine PO-s, inimõiguste austamise tagamine ning elukvaliteedi parendamine sellisel viisil, lastel poliitilisel lahendusel jääda läbirääkimiste küsimuseks, näib praktilisest vaatevinklist palju realistlikumana. Tagasipöördumine aastakümne jooksul normiks olnud kontseptsioonist võib olla keeruline, kuid sageli osutub keeruline tee just kõige õigemaks teeks.

Copyright 2009 Word of Life Israel.