Iisraeli 32. valitsuse kolmapäevase ametisseastumise järel ei olnud meedia tähelepanu keskpunktis mitte peaminister Netanyahu vaid välisminister Avigdor Lieberman. Israel Beiteinu parteisse kuuluv Lieberman ei esinenud tavapärase kenade väljendite ja kiituslauludega oma eelkäija Tzipi Livni aadressil, vaid teatas, et eelmise valitsuse poliitikaga võrreldes on oodata suuri muutusi. Tegelikult nullistas Lieberman Livni kahe viimase aasta jõupingutused intensiivsetel läbirääkimistel Palestiina Omavalitusega, kui ta teatas, et Annapolise programm ei ole enam päevakorras. Annapolise programm keskendub lõpliku staatuse küsimustele, kuid Teekaart, mida Lieberman toetab, on astmelisel täideviimisel põhinev kokkulepe, mille puhul mõlemad osapooled peavad täitma esimest etappi enne kui asuvad järgmise juurde.

Vastne välisminister rõhutas vastastikuste kohustuste põhimõtet, kuid ütles samuti, et uus valitsus täidab kõiki eelmiste valitsuste langetatud otsuseid. Ta lisas, et on valmis kolima ära oma kodust Juudea asunduses Nokdim, kui valitsus vastava otsuse langetab, kuid et ta ei loobu sellest lihtsalt niisama. Lieberman arvab, et ei ole õige, et Iisrael teeb ühepoolseid järeleandmisi, kuna just siis, kui nad kõiges järeleandmisi tegid, sai teoks Durbani konverents. 2001. aastal toimunud Durbani konverents oli ÜRO toetusel toimunud rahvusvaheline antisemiitlik näitemäng, mis oli maskeeritud inimõiguslaste keelepruugi ja ideedega.

Tzipi Livni ilmselgelt kurvastas Liebermani avalduste üle ning ütles hiljem, et see kõne tõestas, et ta tegi õigesti, kui otsustas koalitsioonist välja jääda. Sama ägedalt reageerisid Knesseti araablastest liikmed ning Afou Aghbaria Hadashi parteist koguni kutsus üles kehtestama diplomaatilist embargot Iisraeli suhtes. Egiptus, mille liidrit Lieberman on hurjutanud selle eest, et ta Iisraeli ei külastanud, ütles, et kui Lieberman oma kommentaaride pärast vabandust ei palu, siis kavatsevad nad teda boikoteerida.

Rahvusvaheline kogukond asus Netanyahu valitsust kommenteerima juba enne selle ametisse vannutamist. Valdav on skeptilisus valitsuse suhtes, mida ebaõiglaselt kujutatakse äärmuslikult parempoolsena ja isegi rassistlikuna. EL on juba märku andnud, et kavatseb planeeritud tippkohtumise Iisraeliga edasi lükata. Shveits ja Norra juhivad jõupingutusi Hamasiga dialoogi alustamiseks - see on samm, millele Iisrael tugevasti vastu seisab. Egiptuse diplomaadid ütlesid, et nüüd ei saa Hamasile esitada mingeid nõudmisi kuni Iisraeli valitsus ei hakka aktsepteerima kahe-riigi lahendust. Ning Tony Blair ütles vastuseks Liebermani kõnele, et kahe-riigi lahendusele ei ole mingit alternatiivi.

Kommentaar:
Uue välisministri sõnum erineb tugevasti eelmise omast. Rahvusvahelise kogukonna reageeringud on seetõttu ootuspärased. Oluline küsimus on, kas Liebermani seisukohad olid eelnevalt Netanyahuga kooskõlastatud. Netanyahu on pidevalt rõhutanud vastastikkuse põhimõtet ning ta on kahe-riigi lahenduse suhtes Liebermanist veelgi karmim. Lieberman lubab enesele selle mõiste kasutamist, kuid Netanyahu seda ei tee. Peaministri seisukoha järgi ei saa kahe-riigi lahendust pidada valmislahenduseks, vaid see sõltub läbirääkimistest. Teekaart hõlmab siiski ka kahe-riigi lahendust, ainult et see lükkab Palestiina riigi loomise määramatuks ajaks tulevikku. Palestiina araablased ei ole praegu valmis, ei ole võimelised täitma Teekaardiga seatavaid kohustusi. Praegused tendentsid nende kogukonnas näitavad, et läheb veel aega enne kui nad selleks valmis on.

Mõneti ootuspärasena puudub rahvusvahelise kogukonna reageeringutes järjekindel loogika. Praegusel ajal küsitakse väga sageli, kuidas Netanyahu ja Liebermani valimine mõjutab rahuläbirääkimisi. Ent Iisrael on pühendunud rahule ning on seda aeg-ajalt tõendanud territooriumite loovutamisega. Uus valitsus on samuti rahule pühendunud, kuid omab eelmisest valitsusest erinevaid vaateid, kuidas saavutada julgeolekut ja rahu samaaegselt. Iisraeli valmisolekus ei ole vaja kahelda. Loogilisem oleks küsida, kuidas mõjutab rahuprotsessi Hamasi, Fatah, Hizb´Allah ja Iraani tõrjuv suhtumine. Just see pool näitab soovimatust kompromisside tegemiseks.

Tony Blairi väide, et kahe-riigi lahendusele ei ole alternatiivi, viitab pankrotistunud ja lühinägelikule läbirääkimiste strateegiale. Selline avaldus kõrvaldab igasuguse surve Palestiina araablastelt, kuna nende nõuded on juba saavutatud. Ent on see väide nii ilmselge nagu Blair väidab? Esitame mõned tähelepanekud: Ajaloolises mõttes on Palestiina riik midagi uut - seda ei ole kunagi varem eksisteerinud. Poliitilises mõttes on see õnnemäng - keegi ei tea, millise vormi või iseloomu see riik võtaks. Inimõiguste ja riigi elanike seisukohalt on väljavaated ähmased, nagu näitavad Palestiina Omavalitsuse kogemused. Praktilises mõttes on selle edu ebatõenäoline, selle suurimateks väljakutseteks on sisesõjad, korruptsioon ja majandus. Ning lõpuks, julgeoleku mõttes on see suureks ohuks Iisraelile.

Jääb vaid küsida, miks Blair koos teistega antud juhtumil kindalt nõuab, et ignoreeritaks diplomaatilist põhimõtet jätta enesele valikuvõimalus. Miks kasutavad nad rangeid termineid, mis ei võimalda paindlikkust? Kas on olemas mingi muu plaan, mis sellist käitumist dikteerib?

Copyright 2009 Word of Life Israel.