Pärast pühapäevast peaminister Benjamin Netanyahu kõnet, mida kaua oodati, on tähelepanu alla võetud Palestiina Omavalitsusega (PO) peetavate rahuläbirääkimiste kriitilised küsimused. Varem peeti neid "lõpliku staatuse küsimuste" hulka kuuluvaiks, millest avalikkuse ees kõnelemist üritati vältida. Netanyahu aga väljendas väga selgesti, et Jeruusalemm jääb Iisraeli jagamatuks pealinnaks ning et põgenikud ei saa pöörduda tagasi Iisraeli. Ent eelkõige rääkis ta sellest, mida ta konflikti juureks peab: "keeldumine tunnistada juutide õigust oma riigile oma ajaloolisel kodumaal."

Netanyahu ütles välja vaidlusttekitavad sõnad "Palestiina riik", kuid ta esitas selle jaoks rea eeltingimusi: see peaks olema demilitariseeritud ning omama kontrollisüsteemi selle piiride kaudu veetavate kaupade ja muu suhtes; see ei tohi sõlmida sõjalisi lepinguid teiste riikidega ning ei tohi omada kontrolli oma õhuruumi üle.

POs reageeriti sellele kõnele täieliku vastuseisuga. PO päevaleht Al-Hayat Al-Jadida kirjutas, et "ka tuhande aasta pärast ei leia Netanyahu ühtki palestiinlast, kes (tema) tingimustega nõustuks." PO esindaja Nabil Abu Rudeina ütles, et Netanyahu purustas kõik võimalused lahenduse leidmiseks, ning PVO sekretär Yasser Abed Rabbo arvas heaks rünnata peaministrit isiklikult, nimetades teda "valetajaks ja suliks". Debka File teatab, et Ramallahst kostub mitmeid hääli, mis kutsuvad üles kasutama Arafati lemmiktaktikat, mis tähendab terrori ja diplomaatia kasutamist käsikäes.

President Obama reageeris kõnele positiivselt, pöörates põhitähelepanu faktile, et Netanyahu väljendas oma toetust kahe riigi lahendusele. Põhiliseks vaidlusküsimuseks USA ja Iisraeli valitsuse vahel jääb siiski asunduste laienemine, sealhulgas nende loomulik kasv, millele USA praegu vastu seisab.

Kommentaar:
Netanyahu kõnes on olulisi elemente, mis kisuvad vastandsuundadesse. Ilmselt on see esimene kord peale 1993. aastal algatatud Oslo lepet, kui Iisraeli peaminister räägib selgelt, mis on Iisraeli jaoks punasteks joonteks. Oslo lepe põhines järeleandmiste diplomaatial, mida tähistas väljend "maa rahu eest". Maa anti ära, kuid rahu ei saavutatud. Netanyahu võttis nüüd kasutusele õiguste diplomaatia, mille kohaselt juutide nõuet maale peetakse iseenesestmõistetavaks ning araablastelt nõutakse selle tunnustamist.

Värskendav on kuulda, kuidas Iisraeli peaminister kuulutab neid lihtsaid ajaloolisi fakte, mille Iisraelivastase meedia kampaaniad praktiliselt kinni katavad, kirjeldades Iisraeli võõrvalitseja, sissetungija ja okupandina.

Teiselt poolt kõneles Likudi partei liider ja Iisraeli Knesseti paremtiib esmakordselt Palestiina riigist. Sellel võivad pikemas perspektiivis olla rängad tagajärjed. Lühemas perspektiivis on selge, et Palestiina riiki ei teki. Selle üheks põhjuseks on asjaolu, et Palestiina araablased ei nõustu iial Netayahu seatud tingimustega. Kuid veelgi olulisem põhjus on, et Palestiina araablased ei ole praegu võimelised sellist riiki looma.

Seda mitmetel põhjustel, mille hulgas kõige olulisemaks on see, et nad on hõivatud üksteisega võitlemisega. Huvitaval kombel käib võitlus küsimuse üle, milline viis oleks parim Iisraeli hävitamiseks. Netanyahul on õigus, et Palestiina araablased ei ole leppinud juutide riigi olemasoluga. Ning niikaua, kuni nad ei suuda kokkuleppele jõuda, kuidas Iisraeli vastu võidelda, jätkavad nad võitlemist teineteisega ning mingit Palestiina riiki ei sünni.

Ent pikemas perspektiivis võivad sellel, et Netanyahu aktsepteeris mõtet Palestiina riigist, olla rängad tagajärjed. Nüüd on parempoolse koalitsiooni liidril praktiliselt võimatu taganeda ja kahe riigi lahendust kõrvale jätta. Rahvusvahelisele kogukonnale jäävad alatiseks meelde Netanyahu sõnad "Palestiina riik", kuid eeltingimused on nad peagi unustanud. Pealegi, nii nagu juhtus Oslo leppe puhul, isegi kui olud muutuvad ning araablased omalt poolt kohustusi ei täida, peetakse Iisraeli kui maailma demokraatiate hulka kuuluvalt riiki alati vastutavaks oma kohustuste täitmise eest. Selles valdkonnas puudub sümmeetria ja võrdsus.

Copyright 2009 Word of Life Israel.