Kommentaar:
Oluline on küsida, kas loomulik kasv asunduste praeguste piiride sees on tõesti nii suureks takistuseks rahu saavutamisele. Iisrael on tõestanud valmisolekut asunduste lammutamiseks ja neist oma rahva jõuga äratoomiseks, seda hoolimata Iisraeli üldsuse suurest vastuseisust. On muidugi asundusteblokid, nagu Gush Etzion ja Ma´ale Adumim, mida ükski Iisraeli valitsus ei ole valmis olnud, ega ole võimeline, likvideerima. Nendes toimuvad ehitustööd peaksid jääma arutlusest välja.
Sama kehtib muidugi ka Ida-Jeruusalemma kohta, mida USA paneb praegu Juudea ja Samaaria asundustega ühte patta. Ida-Jeruusalemm liideti Iisraeliga Kuuepäevasõja järel ning see on praegu Iisraeli riigi lahutamatuks, võib öelda ka oluliseks osaks. Pealegi ei ole Jeruusalemma kunagi tõotatud araablastele ning ajal, kui Iisrael selle vallutas, oli see okupeeritud Jordaania poolt. Nii ajaloolisest kui poliitilisest vaatevinklist oleks vale pidada juutide kontrolli Ida-Jeruusalemma, juudi tsivilisatsiooni hälli ning sajandite jooksul juutide igatsuse sihiks olnud paiga üle millekski vaenulikuks, ebanormaalseks või ebaõiglaseks.
Palestiina araablased kasutavad asunduste küsimust ettekäändeks, et juhtida tähelepanu kõrvale muudelt probleemidelt: nende tahtmatuselt võidelda terrorismi vastu; nende pidevatelt Iisraelivastastelt ülesässitustelt; ning nende keeldumiselt tunnustada Iisraeli õigust eksisteerida juutide riigina. Need on tõelisteks probleemideks. Maa peal võib asju hõlpsasti muuta, kui kokkulepe peaks sõlmitama, kuid raskem on muuta juutide vastaseid suhtumisi ja arusaamu, mida pidevalt araablaste seas kultiveeritakse. Tegelikult on just viimased need, mis on tõeliseks takistuseks rahule.
Copyright 2009 Word of Life Israel.