Peaminister Benyamin Netanyahul oli toimekas nädal. Esiteks toimus koalitsioonis lõhenemine, mis tõi Netanyahule Knessetis kaotuse olulisel hääletamisel maareformi üle, ning lisaks sellele ründasid Venemaa, USA, Prantsusmaa ja EL valitsust Jeruusalemmas algatatud ehitusprojekti pärast. Ameerika juudist investor sai heakskiidu 20 korteri ehitamiseks endisesse hotelli Ida-Jeruusalemma Sheikh Jarrah rajoonis. Selles hoones elas kunagi Jeruusalemma mufti Haj Amin al-Husseini, kes oli aktiivne antisionist ja antisemiit.

USA välisministeeriumi esindaja Philip Crowley ütles, et ehitustööd Ida-Jeruusalemmas peaksid jääma püsiva staatuse üle peetavate läbirääkimiste teemaks, ning Venemaa välisministeeriumi pressiesindaja nõudis ehitustöö kiiret peatamist. Saksamaal väitis Angela Merkeli partei kauaaegne liige Ruprecht Polentz: "Iisrael ignoreerib fakti, et ei palestiinlased ega araabia riigid ei hakka nõustuma ühegi lahendusega, mis jätab nad ilma Ida-Jeruusalemmast." Iisraeli Asevälisminister Danny Ayalon vastas, et Iisrael tegutseb vastavalt rahvuslikele huvidele, mida peetakse oluliseks.

Arvatavasti nii väljast kui seestpoolt tuleva surve tõttu otsustas Netanyahu kolmapäeval jätta ära arutelu uue sissepääsusilla ehitamise üle Templimäel asuva Mugrabi värava juurde. Vana juurdepääsutee varises 2004. aastal kokku ning ajutine puidust ehitis ähvardab samuti kokku variseda. Uue laiema sissepääsutee ehitamine, mis suudaks kanda kolmsadat Iisraeli turvatöötajat, on juba kutsunud esile protestihääli araablaste poolt ning turvaametnikud kardavad, et ehitustööde alustamine praegusel hetkel võib kutsuda esile uue araablaste mässulaine. Praegune Ramadani eelne aeg on selles suhtes eriti tundlik.

Kommentaar:
Iisrael peab Jeruusalemma Iisraelile kuuluvaks ning ei käsitle selles linnaosas teostatavaid ehitusprojekte "asundustena". Kui Ida-Jeruusalemm 1967. aastal Iisraeliga liideti, siis mõisteti seda kui juutide tagasipöördumist oma koju. Kuigi rahvusvaheline kogukond sellele liitmisele oma heakskiitu ei andnud, tundus see ajaloolise ülekohtu kõrvaldamisena. Esmakordselt kaasaegses ajaloos avati linn koos kõigi pühapaikadega kõigi erinevate religioonide järgijatele. Seetõttu ei ole kahtlust, et Iisraeli nõudmised Ida-Jeruusalemma suhtes on seaduslikud.

Sellest hoolimata näitab rahvusvaheline kogukond üles tohutut silmakirjalikkust oma suhtumises Ida-Jeruusalemmas käivatesse ehitustöödesse. Araablased on aastakümnete vältel Ida-Jeruusalemmas väga palju ebaseaduslikke ehitustöid teinud. Rahvusvaheliselt kogukonnalt ei ole kostnud mingit hukkamõistu, nagu "püütaks sellega läbirääkimiste tulemusi ette ära otsustada". Vastupidi, niipea kui Iisrael otsustab ebaseaduslikult ehitatud hooneid maha lõhkuda, kutsub see esile protestikisa ja süüdistusi Iisraeli aadressil. Millest see tuleb, et kõik see, mis tugevdab juutide kohalolu nende ajaloolises pealinnas, rikub võimalusi rahu saavutamiseks, kuid araablaste algatused seda ei tee?

Lisaks sellele on Polenzi märkus, et araablased ei nõustu lahendusega, mis jätab nad ilma Ida-Jeruusalemmast, väga murettekitav. Ta on põhimõtteliselt juba alistunud araablaste nõudmistele. Kas see on üks põhjusi, miks rahvusvaheline kogukond Ida-Jeruusalemma küsimust tasakaalutult käsitleb? Kas ei ole mitte nii, et ei olegi enam olemas läbirääkimiste tulemusi, mida saaks ette ära otsustada, kuna rahvusvaheline kogukond on need juba ette ära otsustanud? Näib, et mitmete poliitiliste võtmeisikute jaoks on Jerusalemm juba jagatud ning juudid selle idaosasse ei kuulu.

Copyright 2009 Word of Life Israel.