Bostrom seostab neid lugusid, mis olevat aset leidnud 1992. aastal, hiljuti New Yorgis päevavalgele tulnud juhtumiga, kus teiste hulgas süüdistatakse üht juudi rabi seotuses inimorganitega kaubitsemisega. Artikli autor väidab seejuures, et Iisraeli tervishoiuministeeriumi suhtumine inimorganite siirdamisse on väga liberaalne.
Iisrael reageeris artiklile hämmingu ja pahameelega. Asevälisminister Danny Ayalon nõudis, et Rootsi valitsus "selle alusetu artikli" hukka mõistaks. Ayalon ütles: "Tõsi küll, see on eraarvamust väljendav artikkel, olgugi antisemiitlik, kuid ma võin näha seoseid hiljaaegu Rootsis tehtud avalduste ja selle artikli vahel. See on räige verelaim." Rootsi suursaadik Iisraelis mõistis tõepoolest selle artikli hukka ning rõhutas, et ajakirjandusvabadus ja väljendusvabadus on seotud teatava vastutusega." Ent Rootsi poliitikud kritiseerisid tema kommentaare teravalt.
Kommentaar:
Bostromi artikkel kannab tüüpilise verelaimu kaubamärki. See on ehitatud kuulujuttudele, sisaldab rohkesti oletusi ja kahtlustusi, kuid puuduvad kindlad tõendid. Loo ülesehitamisel seostatakse omavahel mitteseotud, kuid hoolikalt valitud elemente, ning selles omistatakse juutidele õelat ja ebainimlikku iseloomu.
Sarnasel viisil tekitati keskaegseid verelaimu jutte, mis süüdistasid juute kristlaste laste tapmises, et kasutada nende verd paasapühade matza-leiva valmistamiseks. Samamoodi kirjeldab 20. sajandi alguses loodud konspiratsiooniteooria - Siioni tarkade protokoll - juute kui kuritahtlikke heidikuid, kes tahavad võtta kontrolli maailma üle. Selline oli pilt, mille natsi-režiim juutide kohta maalis: alamrass, kuid ohtlik ja võimuahne liik, kes üritab ühiskonda laostada. Sellisena kirjeldavad tänapäeval paljud moslemimaad juute: korrumpeerunud, valelik ja reetlik rahvas ning ahvide ja sigade järeltulijad, kes oma olemasoluga ohustavad moslemeid ja kogu maailma. Kahjuks esineb lääneriikide meedias hulgaliselt märke taolistest suhtumistest, ning veelgi hullem, seda esineb ka akadeemikute, diplomaatide ja poliitikute seas.
Bostrom ütles Iisraeli raadiole antud intervjuus, et ta ei tea, kas need lood on tõesed, kuid ta usub, et on. Ta lisas: "Mina olen lihtsalt sõnumitooja." See kõlab siiski nii, nagu ta üritaks vastutust vältida. Tema kirjutatud lugu on juba lisanud uut hoogu antisemitismi voolule, mis Euroopat taas rüvetamas on. Võttes arvesse juute süüdistavate väljamõeldistega seotud ajaloolisi ülestähendusi ning hiljutisi näiteid meedia külvatud valedest araablaste massilise mõrvamise kohta Iisraeli poolt, tuleks rakendada äärmist ettevaatust, et vältida selliste materjalide avaldamist, mis võivad olla antisemiitlikud. Negatiivsed minevikukogemused nõuavad range tsensuuri rakendamist selles küsimuses.
On kõnekas fakt, et see lugu ilmub Aftonbladeti kultuurirubriigis. Nende lehekülgede eest vastutav toimetaja on Ǻsa Linderborg, tugevalt vasakpoolsete vaadete poolest tuntud väitleja. Mitmed Eurooopa kõige teravamatest rünnakutest Iisraeli pihta, eriti Skandinaaviast, on tulnud vasakpoolsetelt. Artikli üle tuleks muidugi kohut mõista selle sisu põhjal, kuid nagu juba öeldud, ei ole seda kuidagi võimalik usaldusväärseks pidada. Asjaolu, et Lindeborg on selle artikliga seotud, on vaid järjekordne näide juba väljakujunenud nähtusest - Iisraelivastastest ja koguni antisemiitlikest rünnakutest vasakpoolsete intellektuaalide poolt.
Aftonbladet ja muud aktiivsed osalised arvamuse kujundamisel ja otsuste langetamisel, võiksid võtta ette tõsisema eneseanalüüsi. Selline juutide demoniseerimine ei saa viia millegi muuni kui iidse antisemitismikoletise vallapäästmiseni. Käsigranaadi kaitsesplindi eemaldamisele järgneb paratamatult plahvatus - isegi siis, kui sa väidad enese olevat vaid "sõnumitooja".
Copyright 2009 Word of Life Israel.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
