Goldstone´i komisjon ütles ka seda, et tsiviilobjektide pihta suunatud Hamasi raketirünnakud kujutavad endast inimsusevastast kuritööd, ning kutsus nii iisraellasi kui Palestiina araablasi viima läbi sõltumatuid uurimisi rahvusvaheliste inimõiguste ekspertide järelvalve all.
Iisraeli poliitikud ja diplomaadid ei olnud raportiga sugugi nõus ning ütlesid, et selle selgelt Iisraelivastane joon on dikteeritud ÜRO asutuste poolt. Valitsuse esindaja Mark Regev ütles, et Iisrael ei kavatse sõltumatut juurdlust algatada, kuna "Iisraeli riigil on selgelt sõltumatu kohtusüsteem... Kõik Iisraeli sõjaväe kordasaadetud teod on avatud kohtulikule uurimisele sõltumatu kohtusüsteemi poolt."
Välisminister Avigdor Lieberman reageeris raportile teravalt ning ütles, et "raporti ainukeseks eesmärgiks oli Iisraeli kuvandi mahategemine mitmete riikide huvides, kelle sõnastikus puuduvad sellised mõisted nagu "inimõigused" ja "lahingueetika".
President Shimon Peres ütles, et see raport "seadustab terroritegevuse ning mõrvad ja tapmised." President meenutas, et kaheksa aasta jooksul, mille vältel terroristid tulistasid Iisraeli 12000 raketti, üritas Iisrael pidevalt lahendada seda probleemi diplomaatiliste kanalite abil, sealhulgas esitati mitmeid kaebusi ÜROle. Iisrael oli sunnitud ennast kaitsma, ütles Peres ning tegi kokkuvõtte: "Õigus on nende poolel, kes otsivad rahu. Need, kes õhutavad üles sõda, jäävad alatiseks kurjategijateks."
Kommentaar:
Goldstone´i raporti nõrgimaks kohaks, nagu mitmete teiste inimõiguste eest võitlevate organisatsioonide raportitel, on see, et need tuginevad peamiselt Palestiina araablaste tunnistustele ning samal ajal ignoreerivad iisraellaste kogutud tõendusmaterjali. Kõik tunnistajad, kellega komisjoniliikmed Gazas vestlesid, olid Hamasi poolt eelnevalt kontrollitud ja valitud ning neile ei lubatud esitada Hamasi tegevust ega relvastuse asukohta puudutavaid küsimusi. Hamasi liikmed saatsid komisjoniliikmeid kõikjal, kus nad liikusid. Kas selline uurimine saab olla objektiivne ja põhjalik? Kas sellised uurimised saavad tuua päevavalgele tõe?
Raport seega keskendub peamiselt väidetavale õigusrikkumistele Iisraeli poolt, kuid samal ajal pisendab ilmselgeid õigusrikkumisi Hamasi poolt. Vaatamata rahvusvahelise meedia arvukatele raportitele, milles kirjeldatakse tsiviilhoonete kuritarvitamist Hamasi poolt, ning intervjuudele Hamasi liikmetega, kes avalikult kiidavad inimkilpideks olnud tsiviilelanikke, jõudis komisjon järeldusele, et sellist tegevust ei ole esinenud. Sellega tõepoolest seadustatakse terrorismi.
Peale selle, kuna raport peab Hamasi raketirünnakuid Iisraeli tsiviilelanikele inimsusevastasteks kuritöödeks, võiks väita, et Iisraeli valitsus on süüdi selles, et kuigi ta on võimeline sõdima terrorismi vastu, keeldub ta seda tegemast ning laseb sellistel kuritöödel oma elanikkonna vastu sündida. See on kestnud kaheksa aastat ning Iisraeli tsiviilelanikele on lastud sadada 12000 raketti! Ent seda osa, Iisraeli vastutust oma elanikkonna ees, ÜRO komisjon arvesse ei võtnud. Kas kuritööd juutide vastu on aktsepteeritavamad kui (väidetavad) kuritööd araablaste vastu?
Kokkuvõttes seab Goldsteini raport Iisraeli halba valgusesse. Iisraelist maalitakse pilt kui riigist, mis on täielikult ebamoraalne ning mille sõdurid tapavad tahtlikult tsiviilelanikke; kusjuures riigi kodanikud toetavad ja koguni õhutavad sellist käitumist ning ei saa usaldada, et riigi kohtusüsteem võiks eetilisi otsuseid langetada. Samal ajal ignoreeritakse või pestakse süüst puhtaks tegelikke süüdlasi. Kui võtta lisaks veel arvesse hiljutisi korduvaid rünnakuid Iisraeli ja juutide vastu Euroopa meedias, tekib tunne, et Iisraeli ründamisel on kõik lubatud. Haritud maailm ei saa jätkata sellist allakäiku ning samal ajal säilitada oma moraalset puhtust.
ÜRO inimõiguste nõukogu poolt langetatud riike hukkamõistvatest otsustest 80 % ründavad Iisraeli. Kuidas on aga lugu ülejäänud osaga maailmast? Kas näiteks Venemaa rikkus rahvusvahelist humanitaarõigust Tšetšeenias; kas Sudaanis rikutakse kristlaste ja moslemite inimõigusi; ning kuidas on lugu inimõiguste rikkumistega Hiinas, Liibüas, Süürias, Iraanis ja Saudi-Araabias - need asjad ei näi ÜRO inimõiguste nõukogu huvitavat. Siit tuleneb küsimus: kas Iisraeli arvele saab tõesti kirjutada 80 % inimõiguste rikkumistest maailmas? Kuna vastus on ilmselt ei, siis kerkib järgmine küsimus: kas iisraellastel on õigus, kui nad ütlevad, et inimõiguste nõukogu on Iisraeli suhtes eelarvamuslik? Vastus on ilmselgelt jah! Ent kellele see korda läheb? (See küsimus ei ole retooriline)
Copyright 2009 Word of Life Israel.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
