Usumaailm - võitle head usuvõitlust

UNESCO (ÜRO hariduse, teaduse ja kultuuri organisatsioon) täitevkogu tegi paar nädalat tagasi otsuse, mida laiemas meedias praktiliselt ei kajastatud. Täitevkogu teatas 44 poolthäälega 1 vastuhääle vastu, et Petlemma lähistel asuv Raaheli haud on mošee - Bilal bin Rabah mošee, ning et see on “Palestiina territooriumite lahutamatu osa”. Mošeeks kuulutati ka patriarhide koopaks nimetatav Makpela koobas, kuhu on maetud Aabraham, Iisak ja Jaakob, samuti Saara ja Rebeka.

UNESCO otsusele eelnes Iisraeli valitsuse selle aasta veebruarikuu otsus kanda need paigad juutide pärandi nimekirja. Seepeale ähvardas Palestiina Omavalitsuse juht Mahmoud Abbas alustada religioosset sõda. Jordaania mõistis Iisraeli otsuse hukka, nimetades seda paika iseloomustavate ajalooliste ja religioossete tunnuste muutmise katseks. Hizb´Allah üles, et see on agressioon 1,5 miljardi moslemi ja nende pühapaikade vastu.

Peaminster Netanyahu andis UNESCO otsusele järsu vastulöögi ning nimetas seda absurdseks katseks lahutada Iisraeli rahvas oma pärandist. Ta ütles: "Iisraeli riik, erinevalt oma naabritest, säilitab nendes paikades jätkuvalt religioonivabaduse ning hoiab neid tulevaste põlvkondade jaoks."

Kommentaar:
UNESCO väidab enese kohta: “UNESCO teeb tööd selle heaks, et luua tingimusi tsivilisatsioonide, kultuuride ja rahvaste vahelise dialoogi arendamiseks ühiste väärtuste austamise alusel… Nende eesmärkide saavutamisele annab panuse UNESCO ainulaadne asjatundlikkus hariduse, teaduse, kultuuri ning kommunikatsiooni ja teabe alal.” Organisatsiooni peamiste põhimõtete hulka kuulub rahu hariduse kaudu. UNESCO täitevkogu liikmesriikide hulgas on Prantsusmaa, Saksamaa, USA, Itaalia, Belgia, Venemaa, Taani, Hispaania.

UNESCO otsuse kõrvutamisel ülalkirjeldatud paragrahviga, mis kirjeldab UNESCO visiooni, ilmneb ebaloogilisus. Kommentaarid on liigsed, kuid mõned sõnad võiks siiski lisada. On selge, et antud juhul on UNESCO vahetanud oma “ainulaadse asjatundlikkuse hariduse alal” teise agenda - poliitilise agenda vastu.

On üldtuntud, et vähemalt 44 aastat tagasi oli Raaheli haud ka moslemite jaoks lihtsalt Raaheli haud. Ajaloo vältel ei ole seda kunagi seostatud Muhamedi esimese palvekuulutaja (muezzin) Bilal bin Rabahga. Araablaste hulgas on see paik olnud tuntud kui ”Qubat Rachel”, mis tähendab Raaheli hauda. Ottomanide valitsemise ajal, mis lõppes 1917, käisid Raaheli haual ainult juudid Jumalat kummardamas ning seda teevad nad siiani. Nime Bilal kasutati selle paigaga seoses esimest korda avalikkuse ees 1966. aastal. See tendents sai õige hoo aga alles 1996. aastast, kui Yassir Arafat, kes ei olnud oma religioosse vagaduse poolest just eriti tuntud, hakkas seda paika nimetama mošeeks. Motiivid olid muidugi poliitilised.

Kas UNESCO ei olnud neist faktidest teadlik? Muidugi oli! Mis põhjusel siis võeti otsus vastu ainult ühe vastuhäälega? Tõenäoliselt omistati muudele kaalutlustele suuremat tähtsust. Need võivad olla iga riigi jaoks erinevad, kuid see, kui kergesti lääne demokraatiad on valmis tõde väänama, on murettekitav. Näib, et Iisrael ei saa läänemaailma enam veenda oma õiguses loogiliste argumentide toel. Kuigi Iisraelil on hea taust sõjapidamise rahvusvaheliste seaduste täitmise suhtes, laimatakse Iisraeli sellel alal. Kuigi Iisraelil on tugevad argumendid, mis toetavad kohalviibimist Juudeas ja Samaarias (Läänekaldal), mõistetakse Iisraeli pidevalt hukka kui jõhkrat okupanti. Kuigi Iisraeli ühiskond on mitmekultuuriline ning juutidele ja araablastele kehtivad võrdsed õigused, mõistetakse Iisraeli pidevalt hukka kui apartheidiriiki. Ning nüüd heidetakse kõrvale isegi ilmselged ajaloolised tõed.

UNESCO käitumine on vastuolus selle organisatsiooni väidetavate eesmärkidega ning ei edenda rahu. Peamiselt surub see Iisraeli nurka, kus selle riigi legitiimsus seatakse küsimuse alla. Taolise suundumuse jätkamine õhutab Palestiina araablasi uusi äärmuslikke nõudmisi esitama ning ei jäta lõpuks Iisraelile muid ”argumente” peale sõjaväe. Tõe varjamine ei aita ”luua dialoogi tsivilisatsioonide vahel”.