President Obamale, kes on külastamas oma lapsepõlveaegset kodumaad ja suurimat moslemiriiki Indoneesiat, ei olnud see eriti meeltmööda. Ta väitis, et sellistest sammudest ”ei ole kunagi kasu”. Lisaks ütles ta: ”Mulle teeb muret, et ei ole näha kummagi poole pingutusi läbimurde saavutamiseks...” USA avaldab endiselt peaminister Netanyahule survet ehitustööde külmutamise pikendamiseks asundustes. Väidetavasti toetab neid seejuures Netanyahu enda kaitseminister Ehud Barak, kes peaministrit rahu ja julgeolekuga seotud küsimustes tihti mõjutab.
Netanyahu ütles oma USA visiidil, et Jeruusalemm ei kuulu asunduste hulka, vaid on Iisraeli pealinn. Siiani ei ole ükski Iisraeli valitsus nõustunud seadma piiranguid ehitustöödele Jeruusalemmas, ning see ei ole takistanud rahulepingute sõlmimist Egiptuse ja Jordaaniaga, väitis ta. Jeruusalemma linnapea Nir Barkat ütles, et see ei tohiks kedagi üllatada, kui Iisrael oma pealinnas ehitab. ”Me jätkame ehitamist nii juutide kui ka araablaste jaoks,” ütles ta.
Kommentaar:
Miks kutsub Iisraeli ehitustegevus Ida-Jeruusalemmas esile selliseid reaktsioone? Kas need on õigustatud? Kas need lähtuvad veendumusest, et PO-l on sellele Jeruusalemma osale suurem õigus kui Iisraelil? Kui nii, siis millistel põhjustel peaks Ida-Jeruusalemm kuuluma Palestiinale? Huvitav on see, et Palestiina riigi eest võitlejad on osavad leidma erineval hulgal argumente, miks linna idaosa ei peaks kuuluma Iisraelile, ent sugugi mitte nii osavad leidma argumete, miks peaks see kuuluma palestiina araablastele.
Argumentidena, mis kõnelevad Iisraeli võimu alla kuulumise vastu, tuuakse tavaliselt esile järgmised: 1) see on okupeeritud ala; 2) juutidel ei ole võimalik Jeruusalemma endale nõuda ajalooliste seoste alusel; 3) Iisrael valitseb Ida-Jeruusalemmas valesti: võtab araablastelt maad ja maju ära ning ajab araablasi minema.
Järgnevalt esitame punktide kaupa mõned nimetatud argumete ümberlükkavad väited: 1) rahvusvahelise õiguse professori Ruth Lapidoti väitel saab Jeruusalemma staatust rahvusvahelise õiguse alusel neljal viisil tõlgendada. Tema sõnul saab esitada tugeva ja seadusjõulise argumendi, et Jeruusalemma ei saa käsitleda okupeeritud territooriumina.
2) Kui teatud piirkonda nõuavad endale mitu riiki, siis tuleb kaaluda ka erinevaid ajaloolisi fakte. Selline lähenemine veenab objektiivset lugejat, et juutide seosed Jeruusalemmaga on tugevamad. Araablaste seosed on samuti tugevad ja sügavad ning see annab ka neile teatud õigusi. Ajaloolised argumendid toetavad siiski valdavalt juutide nõudmisi Jeruusalemma suhtes. Samuti ei tohiks unustada, et isegi lähiajaloos, alates 1860. aastast, on juudid olnud Jerusalemmas enamuses.
3) See argument nõuab sügavamat analüüsi, mida ei ole võimalik esitada antud artikli piires. Kindlasti on esinenud üksikuid väärtegusid, kuid üldiselt tuleb väide ümber lükata. Tõepoolest, jordaanlased tõrjusid 1948-49 juudid Ida-Jeruusalemmast välja ning ajasid nad oma kodudest minema. Enamust neist majadest nõuavad või koguni ostavad juudid nüüd tagasi. Peale selle elab Jeruusalemmas täna ligi 300 000 araablast – see fakt küll väljaajamise süüdistust ei kinnita.
Lõpuks tuleb rõhutada, et kui ÜROs 1947. aasta hääletamisel araablaste riigi loomist toetati, ei pidanud selle pealinnaks saama Jeruusalemm. Jeruusalemm pidi jääma rahvusvahelise kontrolli alla. Seega, mis õigusega palestiina araablased täna Ida-Jeruusalemma oma pealinnaks nõuavad? Tugevaim argument, mis toetab Palestiina riigi loomist Jeruusalemmaga pealinnana, on äsja kujunenud ja kasvav rahvusvahelise kogukonna ühine arvamus, et see peaks nii olema. Ülalkirjeldatud faktid näitavad, et sellise konsensuse faktilisi ja moraalseid aluseid võib pidada äärmiselt küsitavaks.
Copyright 2010 Word of Life Israel.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
