Kolmapäeval avaldatud teadaannete kohaselt on USA valmis saanud garantiikirjade lõpliku versiooni. Jeruusalemm on aga endiselt probleemiks, sest Ida-Jeruusalemma erandiks kuulutamise peale hakatakse Palestiina Omavaltsuses ja araabia riikides kõvasti lärmi lööma.
Knesset kiitis esmaspäeval heaks seaduse, mis ütleb, et Ida-Jeruusalemmast ja Golani kõrgendikelt ei saa välja tõmbuda enne, kui on läbi viidud referendum. Seaduse eesmärgiks on tagada, et nende territooriumite saatuse üle ei saaks otsustada mingisugune kitsarinnaline poliitika või isiklik kasu, vaid seda otsustaks rahva tahe. Iisraellased kardavad Oslo lepete juhtumi kordumist. Siis mõjutati Knesseti liikmeid leppe poolt hääletama, sest neile lubati selle eest isiklikku majanduslikku ja poliitilist kasu.
PO reageeris referendumiseaduse vastuvõtmisele raevukalt ning ütles, et sellega irvitatakse rahvusvahelise õiguse üle. PO esindaja läbirääkimistel Saeb Erekat ütles: “Okupatsiooni lõpetamise sidumine mingisuguse referendumiga on mõeldamatu.”
Kommentaar:
Sõjaline ja majanduslik tasu, mida USA ehitustööde külmutamise kolmeks kuuks pikendamise eest pakub, on väga suur. On raske uskuda, et USA on valmis nii palju maksma ainuüksi lühiajalise külmutamise eest. Mõned märgid näitavad, et tegelik eesmärk on palju suurem. Lähis-Ida ekspert David Makovsky ütles teisipäeval Washingtonis loengut pidades, et Netanyahu on lubanud USAle “tähendusrikast edasiminekut” piiride küsimuses nende kolme kuu jooksul. USA soovib selle perioodi jooksul tõenäoliselt näha Iisraeli väljatõmbumist peaaegu kõigilt “rohelise piiri” taha jäävatelt aladelt, kaasa arvatud Ida-Jeruusalemmast. See, et Obama valitsus Ida-Jeruusalemmast kui asundusest räägib, näitab kahtlemata seda, et nad toetavad palestiina araablaste nõudmisi Iisraeli pealinna selle osa suhtes.
Paradoks on selles, et mida rohkem Netnayahul Obamalt külmutamise pikendamise eest välja õnnestub kaubelda, seda rohkem kasvab Obama prestiiž tänu käegakatsutavate tulemuste saavutamisele ning seda suurem saab olema surve Netanyahule pärast kolmekuulise perioodi lõppu. Netanyahu teeks targasti, kui ta hoiaks kinni oma põhimõtetest ning ei siseneks sellesse allakäigu spiraali.
Erekat on meister näitama arutelu oma vaatenurgast ning sunnib sellega kuulajaid endaga nõustuma. Oma sõnumiga: “Okupatsiooni lõpetamise sidumine mingisuguse referendumiga on mõeldamatu” koputab ta tugevasti inimese südametunnistusele ning iga kõrge moraaliga isik on sunnitud temaga nõustuma. Ent asja tuum on selles, et siis nõustutakse ka eeldusega, et Erekati väited on õiged. Sageli need ei ole seda, või on ainult osaliselt.
Esiteks, isegi rahvusvahelise õiguse ja ÜRO resolutsioonide järgi, millele Erekat nii sageli viitab, on Iisraelil õigus osale (ei ole küll selge, kui suurele) territooriumist, mis jääb “rohelise piiri” taha. Rahvusvaheline õigus seega toetab niinimetatud okupatsiooni jätkamist, kuid ainult teatud piirkondades. Teiseks, referendumi küsimuseks ei ole “okupatsiooni” lõpetamine või mittelõpetamine, vaid territooriumilt lahkumine. Kuigi need kaks asja on sageli üksteisega seotud, ei pruugi see nii olla. Läbirääkimistel arutatakse tavaliselt territooriumite vahetamist: Iisrael võiks endale jätta mõned piirkonnad “rohelisest piirist” teisel pool ning loovutada nende eest Iisraelile kuuluvaid territooriume. Iisrael võib seega rahuleppe kohaselt jääda “okupeeritud” territooriumile. Kolmandaks, kuna PO levitab jätkuvalt vihkamist õhutavat propagandat maailmast ilma Iisraelita, võib väita, et see annab Iisraelile moraalse õiguse, ehk isegi moraalse vastutuse oma elanike ees, hoida territooriume endale enesekaitse eesmärgil.
Lühidalt öeldes, kui Lähis-Ida konflikti kujutatakse must-valgetes värvides, kui kogu probleem näib nii ilmselge olevat, siis tavaliselt on tegu moonutatud pildiga. Saeb Erekat aga kasutab sageli must-valget pilti.
Copyright 2010 Word of Life Israel.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
