Kui Iisraeli peaminister enne dokumentide avaldamist ajakirjanike ees kõneles, ei näinud ta eelseisva avalikustamise pärast eriti muretsevat. Ta ütles, et kuigi Lähis-Idas on riike, kus avalikkuse ees kõneldu erineb suletud uste taga kõneldust väga tugevasti, ei ole Iisraeli poliitikute seas seda probleemi.
Lekitatud teabest kõige huvitavam osa näitas araabia riikide suurt toetust USA kavatsusele rünnata Iraani tuumarajatisi. Saudi kuningas Abdullah, kartes piirkonnas Iraani ülevõimu, õhutas 2008. aastal USAd “maol pead maha raiuma”. Sarnaseid mõtteid väljendasid ka Qatari, Jordaania ja Egiptuse valitsejad. Qatari emiir Hamad bin Khalifa al-Thani koguni õigustas Iisraeli usaldamatust araablaste suhtes. Ta ütles, et iisraellasi ei saa süüdistada, sest neid on pikka aega ähvardatud. Ta pidas üllatavaks, et iisraellased ikkagi veel rahu tahavad.
Dokumentide avaldamise järel näis Netanyahu kergendust tundvat, sest araablaste liidrite seisukoht Iraani suhtes oli nüüd avalikuks saanud. Tema sõnul tõestab see, et kujutlus ”Iisraeli-Palestiina konfliktist kui suurimast ohust [Lähis-Ida rahule]” ei pea paika.
Iraani president Mahmoud Ahmadinejad, kelle režiimi araablaste liidrid teravalt hukka olid mõistnud, nimetas kõike ameeriklaste vandenõuks ja propagandasõjaks. “Iraan on piirkonna riikide sõber, kõik rahvad on siin vennad,” väitis ta.
Kommentaar:
Lekitatud materjalid ei põhjusta arvatavasti mingit revolutsiooni, nende mõju avaldub peamiselt kahes valdkonnas. Esiteks muudavad need diplomaatide töö keerulisemaks ja pinnapealsemaks, sest diplomaadid kardavad edaspidi oma tõelisi arvamusi väljendada, kui nad ei ole päris veendunud, et ümbrus on “turvaline”. Teiseks paljastavad need seda, millest avalikkus oli teadlik, kuid mitte pisiasjadeni: et poliitilisele otsusele lisatavad selgitused ei peegelda alati tõelisi eesmärke. On ka kolmas mõju, ning see puudutab Lähis-Ida: lekitatud materjalid tõestavad, et araablaste liidrite pressiavaldused ei saa olla aluseks piirkonnas toimuva mõistmisele.
Viimast punkti on kõige olulisem tähele panna lääneriikide elanikel, samuti kogenematutel ajakirjanikel ja poliitikutel. Wikileaks on tõestanud, et araablaste liidrite hulgas on kahepalgelisus tavapärane nähtus. Neid, kes on araabia-Iisraeli konflikti ja eriti PVO ning Palestiina Omavalitsuse juhtide avaldusi juba mõnda aega jälginud, see ei üllata. Kõige tuntumaks näiteks on see, kuidas Yassir Arafat 1993. aastal kirjutas alla Oslo leppele ning paar kuud hiljem viitas sellele kui Hudaybiyyah leppele”. See tähendab ajutist lepingut, mis sõlmitakse aja võitmiseks, et moslemid võiksid vaenlase üle võidu saavutamiseks piisavalt jõudu koguda.
Kui mitte arvestada mõningaid piinlikkust valmistavaid kommentaare mõnede poliitikute kohta, siis on lekitatud materjal siiani näidanud, et Iisraeli poliitikud ja diplomaadid kõnelevad avalikkuse ees enam vähem sama, mida suletud uste taga. Avalikustati siiski ka 2009. aasta dokument, milles Netanyahu näis toetavat maadevahetust palestiina araablastega, kuigi ta avalikkuse ees selle ideega otseselt ei ole nõustunud. Maadevahetusele vihjatakse muidugi ka Bushi 2004. aasta
kirjas, mida Netanyahu sageli kaitseb.
Ülalesitatust võib õppida kahte asja: esiteks, kui president Obama ütleb, et ta peab Iraani tuumarajatiste ründamisele araabiamaade toetuse saamiseks Iisraelilt järeleandmisi nõudma, ja kui ta ütleb, et enne tõsiste sammude astumist Iraani vastu tuleb leida lahendus Iisraeli-Palestiina konfliktile, siis ta eitab selgeid fakte. Tema nõudmiste taga peab olema mingi muu eesmärk.
Teine on lihtne, kuid väga põhjapanev õppetund: uskuge Iisraeli! See võib kõlada väga naiivselt ning seda ei tohi mõista nii, et kõike Jeruusalemmast lähtuvat tuleks kriitikameeleta aktsepteerida. Ent praegusel Wikileaksi juhtumil, nagu ka paljudel varasematel juhtumitel, osutusid iisraellased usaldusväärseteks. Seega on rumal lugu, et rahvusvahelistes foorumites näidatakse Iisraeli seisukohti enamasti ebausaldusväärsetena.
Copyright 2010 Word of Life Israel.
Soovita sõbrale
Prindi artikkel
