Umbes 100 Genfi algatuse toetajat külastasid pühapäeval Palestiina Omavalitsuse peakorterit Ramallah´s. Genfi algatus on plaan rahu sõlmimiseks Iisraeli ja palestiina araablaste vahel ning selle koostasid 2003. aastal Iisraeli vasakpoolsete poliitikute ja PO esindajad. Plaan toetab kahe-riigi lahendust ja Jeruusalemma jagamist nii, et Iisraelile jääksid Vanalinnast ainult juudi kvartal ja Läänemüür. Templimägi ja Taaveti linn aga peaksid kuuluma loodavale Palestiina riigile.

PO liider Mahmoud Abbas kurtis kogunemisel, kus osales ka sada Palestiina araablaste juhti, et praegune Iisraeli valitsus ei taha jätkata läbirääkimisi samast kohast, kus Olmerti valitsus need katkestas. Abbas väitis veel seda, et PO on „asendanud terrorismi ja vägivallakultuuri rahu ja stabiilsusekultuuriga.“

Kommentaar:
Avi Issacharaoff, kes oli Iisraeli delegatsiooni koosseisus, kirjutas Genfi algatuse veebilehel: “Raske on kujutleda, et peaminister Netanyahu kutsuks oma kantseleisse või koju kümmekond palestiinlaste erinevate rühmituste juhtfiguure, kellest mõned kuuluvad Iisraeli vastu võidelnud julgeolekujõududesse. Nüüd aga saabus Muqatasse kümneid Iisraeli toetajaid .... nende hulgas ka mõned endised IDF ohvitserid, kes on sealsamas kunagi osalenud Yassir Arafati piiramisoperatsioonis.”

Nende lausete sõnastus on väga hoolikalt valitud. Teatud sõnu kasutatakse teadlikult ja teisi välditakse teadlikult. See lõik võinuks kõlada nii: “Raske on kujutleda, et peaminister Netanyahu kutsuks oma kantseleisse palestiinlaste juhid, kes kuuluvad sellistesse rühmitustesse nagu Al Aqsa Märtrite Brigaadid, PFLP, Force 17, Tanzim, Fatah või Kolmas Tee ning mõned neist kuuluvad terroriorganisatsioonidesse, mis on tapnud süütuid tsiviilelanikke.” Sel juhul oleks esitatud sõnum tugevasti erinenud sõnumist, mida Issacharoff edastada tahtis. Sõnastuse valikule mõeldes võib teha loogilise järelduse, et selle eesmärgiks on lugejate eksitamine.

Issacharoff ei suuda kujutleda, et Netayahu võiks palestiina araablasi oma kantseleisse kutsuda. Õnneks on rakse ette kujutada ka seda, et Netanyahu võiks juudi soost terroristile Baruch Goldsteinile, kes tappis 1994. aastal Hebronis 29 araablast, austust avaldada, tema plakateid linnaväljakutele kleepida, esitleda teda kooliõpikutes rahvuskangelasena ning anda tema nime tänavatele ja suvelaagritele. See oleks võrreldav Abbasi tegudega Palestiina Omavalitsuses.

Ülalkirjeldatu seostub nähtusega, mida nimetatakse moraalirelativismiks. See on hämmastav, kuidas Iisraeli rahuleer (taoline nimetus on segadusseajav ja väär, sest siis peaks teine leer olema rahu vastu), mis tavaliselt keskendub inimõigustele ning kritiseerib väsimatult Iisraeli nende õiguste rikkumise pärast, õigustab silmagi pilgutamata palestiina araablaste terrorismi. Kuigi vastaspoole seisukoha mõistmise üritamine on üllas ning võib tuua edu, ei ole oma moraalse kompassi kaotamine märgiks üllameelsusest. Kui õiglust ja moraalipõhimõtetest kinnihoidmist nõutakse valikuliselt, antud juhul nõutakse seda ainult Iisraeli poolelt, siis on sel kahesugused tagajärjed: esiteks õigustab see terrorismi ning õhutab seda jätkama, ning teiseks vähendab see rahuleeri usaldusväärsust, sest valikuliselt kehtestatav õiglus on ebaõiglus.


Sellist moraalirelativismi Iisraeli kritiseerimisel rakendavad aeg ajalt mitmed organisatsioonid, diplomaadid, poliitikud ja akadeemikud üle maailma. Kui Iisraelis elavad juudid taolist kahtlast loogikat kasutavad, on see õigustuseks ja ülesõhutuseks kogu maailma Iisraeli kriitikutele, kes teevad sama. Ent paraku see, et mõned iisraellased kahtlast loogikat kasutavad, ei muuda seda loogilisemaks.

Copyright 2010 Word of Life Israel.